Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua

Sellist kriisi ei ole Eestis ja maailmas varem olnud. Kaitseliidu Toompea maleva pealik, režissöör Ilmar Raag usub, et selles olukorras iga ekspert võib üles lugeda mõne oma hinnangu või otsuse, mis on antud või langetatud valesti. Süüdi on see, et konkreetsel hetkel pole olnud olukorra kohta piisavalt teadmisi.

„Ka eksperdid pole ühel nõul. Ka juhtidele üks ütleb nii ja teine naa. Siis, kui juht lõpuks valib ühe eksperdi hinnangu, siis teine ekspert solvub, läheb ajakirjandusse ja ütleb, et ei, kõik on teisiti,” räägib Ilmar Raag. Edasi juhtub see, et need inimesed, kellele valitsus sümpaatne ei ole, hakkavad oponeerivat eksperti võimendama.

Üks, mis on möödapääsmatu, on Ilmar Raagi järgi see, et kriisi ületades algab halastamatu võimuvõitlus taas – võimuinstinkt ei kao kuhugi. „Meil on väga palju inimesi, kes tahaks midagigi teha, aga parim, mida saab teha, on jääda koju. See on kriisi lahendamisel omal moel frustreeriv,” nendib Raag.

Mis me valitsusel on täna oma rahvale ütlemata, mida kindlasti ütlema peaks?

Nüüd on küsimus selles, mis edasi saab. Asi, mida ma pole selgelt kuulnud, on, et millised on need märgid, mida kodanikud võiksid võrdselt juhtidega vaadata. Et kui see või see osuti jõuab näiteks kümne peale, siis järelikult juhtub see või see järgmine asi. Praegu antakse meile sõnum, et me ei tea, vaatame, milliseks see olukord kujuneb. Ometi on Riigikantselei strateegiabüroos juba välja pakutud kriteeriumidki, mille alusel oleks kõigil ühine olukorrapilt. See tähendab, et juhid peaksid selgemini ütlema, milliste näitajate alusel nad nüüd mõne otsuse teevad.

Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua. Need mõlemad on praegu ebaselged ja see tekitab neid paineid, mis lähinädalatel Eesti ühiskonda kummitavad.

Märkad sa poliitiliste punktide kogumist me valitsuse juures?

Arvan, et praegusel hetkel (17. aprillil – MM) tuleb seda iga päevaga aina rohkem.

Situatsioon laseb hingata ja omakasu …

Esimesed kaks-kolm nädalat, kui hakkas paistma, et asi võib tõsiseks minna, siis mingisugune aeg valitsus käitus suhtelisest vastutustundlikult. Ühtse meeskonnana, ehkki oli selge, et mingit vennaarmu seal sees väga ei ole. Vähemalt ei saanud me sellest väga palju teada, et neil omavahel hõõrumised on. Aga niipea kui selgub, et suurt häda pole, tuleb üles leida see, kes nopib viljad, ja see siis omakorda tingib, et tuleb üles leida ka süüdlased.

Oeh, mulle tundub, et selline käitumine on poliitikasse sisse kirjutatud?

Kõigepealt see, kuidas me jõudsime eriolukorrani. Kui ma töötasin riigikantseleis, nägin, kuidas regulaarselt mängiti ka valitsuse tasandil läbi erinevaid kriisistsenaariume. Peamiselt oli küsimus selles, et kõik, kes on otsustajad, teaksid, millised on juriidilised võimalused midagi teha. Eriolukorra puhul on alati küsimus, kas neid meetmeid võiks rakendada ka ilma eriolukorrata. Ma tahan öelda, et kriisi minekut nii, et ei tekiks suurt kaost, on meil päris palju harjutatud. Kuna iga kriis on erinev, siis sealt väljatulekut õpitakse ja õpetatakse vähem. Ja enamasti kestab väljatulemine pikalt.

Jah, sõja mõju kestvus – lahing käib kiiresti, aga sellest taastumine mitte.

Mul on meeles, kuidas Iraagi sõja lõpufaasis BBC ajakirjanik küsis ühelt briti sõjaväejuhilt, et mis te arvate, kui kiiresti me Iraagis võita saame. Sõjaväelane vastas, et kui me teeme kõik õigesti, siis võib-olla 50 aasta pärast.

Kui ma olin missioonil Kesk-Aafrika vabariigis, lugesin ÜRO rahuvalvajatest. Analüütikud on aru saanud, et kodusõdade tingimustes, kus ühiskonda tuleb stabiliseerida ja vägivalda maha suruda pärast seda, kui vend on venda tapnud, ei tasu ühtegi rahuoperatsiooni planeerida lühema aja peale kui 10 aastat. Seda verehinda, mida on vahepeal makstud, lihtsalt nii ruttu ei unustata.

Ma ikka pean endale meelde tuletama, et on 21. sajand.

Jah.

Kui palju meist endist sõltub, kuidas meil läheb pärast kriisi?

Isegi kui me oleme üksi väga tublid, siis sellest ei piisa.

Ma olen just selle kriisi ajal uudiseid kuulates mõelnud, kui ühtemoodi ikkagi on üles ehitatud meid ümbritsev maailm. Pean silmas riikide korraldust.

See näitab, kuhu Euroopa on arenenud. Pean silmas inimelu väärtustamist. Kui võrrelda Ameerika sõjas saadud kaotusi, alates Teisest maailmasõjast on igas järgnevas sõjas vähem inimesi hukkunud, aga ühiskondlik stress on olnud pidev. Afganistani sai 18 aasta jooksul surma veidi üle 3000 ameeriklase, aga täna sureb sama arv inimesi New York-is kolme päeva jooksul. Ja meil on väga raske seda arvu mingisse konteksti panna. Samas tekitaks need numbrid näiteks Aafrika kontekstis, Aafrikas endas ainult õlakehitust. Aafrikas, kus kuni viimase ajani laste suremus oli nii 30-40%, ei tuleks neil mõttessegi nii väikeste numbrite pärast oma majandust kinni panna. See on kultuuriline eripära.

Sa oled ka sõjas olnud?

Ma olen olnud kriisipiirkondades ja näinud mõnda väikest lahingut. Sõjaväelased ütlevad, et on olemas madala intensiivsusega ja kõrge intensiivsusega konfliktid. Meie peame sõjaks kõrge intensiivsusega konflikti ja seda ma näinud ei ole. Seda, kui iga nädal on terrorirünnak või rünnatakse politseijaoskonda, eestlased veel päris sõjaks ei pea.

Meil on see segi, et kriisi kiputakse pidama sõjaks ja sõda kriisiks. Mis neid ikkagi eristaks?

Akadeemikud on loobunud selgete piiride tõmbamisest. Selget joont, kust sõda algab ja kus lõpeb, pole.

Juhtusin kuulma ühte targa näoga juuti, kes väitis, et kui poleks tulnud seda haiguspuhangut, oleks alanud kolmas maailmasõda. Kriis päästis järelikult?

(Naerab.) Akadeemilises kõnepruugis on ka selline asi, mida kutsutakse konventsionaalseks sõjaks. See tähendab laias laastus sõda, kus sõidavad tankid ja lennukid lasevad pomme alla, aga tegelikult tehakse kõik, mis võimalik, et saavutada oma tahtmine muude vahenditega. Sellepärast, et suur sõda on ka suurtele riikidele niivõrd kallis ja pärast palju poliitilist pahandust toov. Sellest üritatakse mööda minna ja vaikselt ussitada …

… võidurelvastutakse ikka?

Jah, kõik need pooled on ju mõttes valmis kõigeks. Seda tehakse peastaapides. Kõikide kindralstaapide planeerimisosakondades on … no ma ei tea, 6–10 erineva stsenaariumi jaoks plaan igaks juhuks tehtud. Kui pauk käib, on käsud käitumiseks valmis. See ei tähenda, et arvatakse, nagu oleks väga tõenäoline, et just nii läheb, nagu plaani kirja pannakse. Pigem arvatakse, et see on teoreetiliselt võimalik.

Võidurelvastumine käib samal viisil. Teoreetiliselt nähakse, et vastasel on kiiresti lendav lennuk, aga kui seal valitsus vahetub näiteks ja jõuame konventsionaalse sõjani, siis ei saa lubada, et meil ei ole relva, mis suudaks tema lennuki kinni püüda.

On seda võimalik peatada?

Õudselt raske.

Mis juhtus külma sõja lõpuga? Erineval viisil Nõukogude liit ja USA või NATO leppisid omavahel kokku ja isegi tekkis hetk, kus sõna otseses mõttes vägede kasvamine peatati. Suurte NATO riikide armeed vähenesid 2-3 korda. Kujutate ette? NATO viimane tank läks Euroopa territooriumilt ära 2013. aastal. Aga … tuli pärast Ukraina sündmusi tagasi.

Paraku maailmas ei ole enam kaks keskust, vahepeal tekkis sinna juurde Hiina, mis ei ole mitte mingil moel seotud nende lepingutega, mis vahepeal toimisid NATO ja Venemaa vahel. Hiina tekitas endale sellise väe, mis ameeriklasi ja ka venelasi ajab tagajalgadele.

Ma panen tähele, et meie ajakirjandusest on kadunud uudised lokaalsetest sõdadest. Kas Covid on need peatanud?

Tegelikult ei ole. See on see, et kui sul hammas valutab, siis sind muud asjad ei huvita. Korraga saab maailmas olla valus ühel inimesel. Subjektiivsest vaatepunktist …

On küll vihjatud Jeemenile. Seal tekkis olukord, kus sealse kodusõja mõlemad osapooled leidsid, et peaks kuidagi eraldi olema – tekkis väikene vahe, aga näiteks Põhja-Süürias, eks nad vaikselt ussitavad edasi. Aafrika konflikte see nüüd ka ei ole vähendanud. Sealse ühiskonna sotsiaalne koosseis on selline, et seal naljalt üle 60aastasi inimesi ei leia ja Covidi riskigruppi seal lihtsalt pole. Seetõttu on see nende jaoks valgete inimeste haigus.

Tuleb välja, et kriis ei peata maailmas suurt midagi?

Ei. Suur teema, mis sütitab spekulatsioone juba ammu, on see, et mis oleks siis juhtunud, kui riigid ei oleks kehtestanud neid piiranguid, mis nüüd on. Ameerikas oleks see kõige mustema stsenaariumi järgi tähendanud 10 miljoni inimese surma. 300 miljoni elaniku jaoks on 10 miljoni kaotamine ränk, on hullem kui mistahes sõda, aga ajalugu ta ei peata.

Meid on miljon.

Kui mina oleksin poliitik, siis ma ei saaks vastu võtta küll ühtegi sellist otsust, mis kasvõi ühe inimese mõistaks surma viiruse läbi. See on teine suur küsimus. Kellel on moraalne õigus ütelda, et ma ei hooli ja vanaisad-vanaemad võivad vabalt aasta-kaks varem mulla alla minna?!

Eks neid hääli ka kostab, aga jäin mõtlema, et palju kasutatakse hetkel sõna kriisijuhtimine. See on elukutse? Mille eest kriisijuht vastutab?

See on see hetk, kui ühiskonda jõuab pärale reaalpoliitika. Kõik meie igapäevased juhid ei ole võimelised suure stressi tingimustes juhtima, teatud demokraatia tingimustes kiireid otsuseid läbi suruma. Mõnes mõttes sama asi, mis Vanas Roomas – seal oli vabariik, aga tetud tingimustel anti kriisiajal Julius Ceasarile volitus, et nüüd sa võid kõvema käega talitada. Ainult, et Ceasar ei tahtnud hiljem neist volitustest loobuda. Seda me mõningal määral näeme ka praegu maailmas.

On sul veel mõni näide ajaloost?

Mind on pannud mõtlema, kuidas väga tihti sõdade aja demokraatlikes riikides suured juhid kohe pärast sõda kaotavad oma koha. See näitab, et kompetentsid ja vajadused on sõja ja rahu vahel väga erinevad. Näiteks Winston Churchill, kes oli Inglismaa sõjast läbivedaja. Või Charles de Gaulle, kes vabastas Prantsusmaa, aga pärast seda esimestel valimistel kaotas. Staliniga nii ei saanud minna, sest lihtsalt ei olnud valimisi.

Diktatuur …

… või võtame meie laulva revolutsiooni ja ärkamisaja. Kui palju on meil sellest ajast inimesi, kes kriisi ajal olid moraalsed majakad ja juhid, aga normaalsusesse jõudes ei suutnud enam oma kohta leida. Ühiskond ei tahtnud normaalsetes oludes seda tüüpi inimesi.

Selles võtmes võiks arvata, et kui kriis Eestis on ületatud, siis praegune valitsus kukub? Nad ise seda ilmselt ei usu?

Kuna meil see kriis senini ei ole väga suur, siis nad võivad rahulikult ka edasi minna. Seda tüüpi kriis, mis meil praegu on, ei ole andnud ka kellelegi võimalust väga autoritaarselt valitseda. Kui vaatame praegust valitsust, siis Jüri Ratas ja püha perekond Helmed siiski mingil määral üksteist tasakaalustavad. Me ei saa öelda, et meid juhib praegu üks suur juht.

Kuidas peaks käima meil siin kriisist väljatulemine?

Ma ei tea, kuidas meie valitsus ja need kõrged ametnikud, kes seda valitsust ümbritsevad, seekord plaane tegid. Hea nägemus eeldab, et sul on üks analüüsiosakond, mis räägib, kuidas sündmused arenevad ühel viisil ja kuidas näiteks siis, kui kasutada mingit vahendit jne. Seejärel operatsiooni- või kriisijuht teeb plaani, mille jagab eri faasideks. Iga etapp lõpeb sellega, et mingi teatud indikaator on täidetud. Ja siis nähakse ka ette, et lõpptulemus on see ja sinna me jõuame, tehes seda, seda ja seda.

Ma ei tea, kas nii oli, aga kriisi esimestel nädalatel ma ministrite kõnedest ei kuulnud ühtegi vihjet sellele, et selline plaan on olemas või kohe valmib. Muidugi võib alati öelda, et nad ei taha sellest rääkida. Kui kõik on väga ehku peal ja siis kui räägid liiga palju ette, võib juhtuda, et äkki nii ei lähe. Aga see on üheselt selge, et kriiside lõpetamine on võimalik kiiremini, kui on tehtud väga selge plaan.

Eesti puhul jõuame sinna, et sõltume suurel määral sellest, mida teevad meid ümbritsevad riigid. Kas see tähendab, et oleme ikkagi liiga palju oma vabadusest ära andnud?

Ei, see ei ole see. See, et me sõltume teistest, on omamoodi paratamatus. 2015, kui Euroopas käis rändekriis, võttis Eesti küll mingeid otsuseid vastu, aga meile siia ei jõudnud siis ühtegi kvoodipagulast. Samas – milline mäss meil siin käis! Kuidas inimese üksteisega tülli läksid, kui palju vaieldi! Sealjuures oleks demokraatia võimaldanud, et asi läheb Riigikokku, kes hääletab, kas paneme piirid püsti ja kedagi sisse ei lase. Sellised võimalused on ka täna olemas. See, et me neid ei kasuta, ei tähenda, et oleme oma võimalused ära andnud. Selle asemel me otsime kompromisse.

Jah, vastupidiselt suurele globaliseerimisele oleme hetkega sattunud olukorda, kus kõik piirid ongi kinni.

Filosoofilises plaanis on igale liikumisele olemas vastasjõud. Kiirtoit ja tervisejooks ilmusid kultuuri samaaegselt. Globaliseerimisega on samaoodi, et samaaegselt on tugevnenud kohalik eneseteadvus. Meil võib olla vaimne kogukond, kuhu kuuluvad samaaegselt Buenos Airese, Melbourni ja Tallinna inimesed, aga see ei tähenda, et igas geograafilises paigas kohapeal ei tekiks omaette identiteeti. Meile siit vaadates tundub, et ameeriklased on kõik ameeriklased, aga kui sa lähed kohapeale, siis kasvõi USA-s California ja New Yorki on väga väga selge piirkondliku identiteetiga. Mulle tundub, et väga raskesti teostatav oleks Eesti kohalikku identiteeti ära kaotada. See on võimalik ehk siis, kui ühe kultuuri kandjad füüsiliselt deporteeritakse ja tuuakse asemele teised. Nagu tehti Königsbergis.

Märkasin nüüd, kuidas olin Jaapani tuumajaamakatastroofi peale sinisilmselt unistanud, kui selle tagajärjel tekib äkki uus loominguline puhang, kirjanduses, filmis, kunstis. Ma pole jõudnud seda ära oodata. Tahan öelda, et kriisid ei mõju katalüsaatorina alati

Mul puudub selle kohta väga selge arusaam. Tean seda, et Prantsumaal oli 1960ndatel aastatel imelik olukord. Kogu maailm teab Prantsuse Uue Laine filme, nende novaatorlikkust. Samal ajal on Prantsusmaa tuntud sotsiaalse mõtlemise poolest. Tookord juhtus niimoodi, et uus laine oli väga mittepoliitiline filminähtus. Hiljem tekkis ka avalik konflikt, kus öeldi, et uus laine tegeleb ainult väikekodanlike probleemidega – armastab, ei armasta ja mida teeb sellel puhul ämm … aga Alžeerias käis vahetult enne seda sõda, oli Vietnam ja kõik need muud asjad, mis lääne inimesi sel hetkel erutasid läks loomingulisustest inimestest mööda. Sellest saab järeldada, et ju siis ei olnud vaja suurt katastroofiaimdust filmidesse tuua.

Katastroof-filmide suur laine algas Ameerikas 1970ndatel. Millest see siis tuli, kas ta peegeldas seda segadust ja šokki, mis kaasnes Vietnami sõjaga … Vietnami sõja tegeliku analüüsimiseni jõuti kümme aastat pärast sõja lõppu. Huvitav. Meil ka võttis aega, enne kui alles nüüd oleme jõudnud kinos selleni, et räägime Nõukogude Eesti lagunemisest ja Vabariigi tulekust põhjalikult. Kirjanduses oli see varem, aga kinos hiljem.

Sven Arbeti  fotod. Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga