Ärge jääge üksi, ärge jätke kedagi üksi

Mu sõber on laevakokk. Kui talle helistan, taban ta sülti keetmast. Ise ütleb ta selle kohta asendustegevus. Mis valu see sunnib kokka süüa tegema, kui ta pole tööl? Me räägime ja saan aru, et sõber teeb süüa sellepärast, et see tuleb tal hästi välja. Kui ta seda tööl teeb, saab ta kiita, nüüd teeb kodus üksi ja kiidab ennast ise.

Selgub, et õle poole tema töökaaslastest on koondatud. Ta ei taha lasta oma mõtetel kogu aja kaasatundmisega tegelda. Ja siis teeb sülti. Eile tegi mulgikapsast purki. Ütleb, et käib seenel ka.

Sellega seostub üks teine hiljutine süldikeetmine, mida nägin pealt – muusik ja vabatmees Jaak Tuksam, kes paja kõrval lausus kiidusõnu covidile. Kiitis, et pandeemia on inimestele selgeks õpetanud, kuidas linnakontorites ja büroodes sündivat tööd saab teha ka maal, oma maja suures toas, kaugjuhtimise teel. Tuksamil oli hea meel, et naine püsib nüüd rohkem kodus.

Mõni päev hilem kuulen ja näen ka pilte elujõus kuuskedest, mis nüüd maha võeti, et majaesine parkla suurem saaks. Asfalt taas võitis. Mu sõber küsis mult irooniliselt mida ja kui kaua peaks ta nüüd purki sissetegema, et selle valuga hakkama saada?

Ütlen kokast sõbrale, et mõtlemise korrastamine on omaette kunst. Tema vastab: „Elukestev töö. Ka ilma koroonata.” Ja lisab siis midagi sellist, millest ma väga hästi aru saan, ent millele ma oma tänase teadmisega kogu hingest vastu vaielda tahan: „Firma pakub koondatutele psühholoogi tasuta nõustamist. Naeruväärne!” Vaidlengi, et kui oleksin nooremana teadnud neid asju, mida nüüd oma ala parimatelt psühholoogidelt intervjuudel kuulnud olen, oleks mitu valu valutamata jäänud ja ehk oleksid haavad kiiremini paranenud.

Meenub maikuine jutuajamine kriisipsühholoog Tiina Naaritsaga, kes rääkis, kuidas kriisi ajal võivad inimesed tajuda, et nad on kõrvale jäetud, et mingis protsessis ei ole neid tähele pandud või pole seda piisavalt tehtud. Mais oli suvi ees ja see andis lootust. Nüüd on pime aeg, kahjuks mitmes mõttes.

Iseenda käitumise korrigeerimine on võimalik ja see aitab. Sellele juhib tänases Maalehes tähelepanu noorema põlvkonna nutikas psühholoog Pärtel Poopuu. Isegi teadlikult teistmoodi hingamine võib enesetunnet parandada, oma mõtete suunamine pingeid vähendada.

Kui ise ei oska pimedast välja saada, kuidas sa lähed võõralt nõu küsima? Mitu asjatundjat on rõhutanud, et hoopis tähtsam kui tavaks arvata on siin inimlik klapp, nõuandja ja nõuküsija omavaheline sobivus. Kui klapp on, on arstil käies lootust kiiremini terveks saada, ja samamoodi mõjutab see psühholoogi ja nõuküsija suhteid. Kui tunned, et ei klapi, ära kiru, vaid otsi endale sobilik nõuandja, julgustavad asjatundjad. „Tähendus ei ole mitte sõnades, vaid inimestes,” ütleb kriisinõustaja Tiina Naarits.

Hästi vilets tundub see, mis meid ees ootab – isegi lähitulevik üsna prognoosimatu. Vakstiiniuudised annavad usku, et midagi läheb paremaks, aga selleni läheb veel aega, vähemalt kaks pimedat kuud. Tingimustes, kus maailm pole enne 2020. aastat olnud.

Sõber Jüri laulis, et „ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat”. Sellest saab tuletada, et ärge jätke kedagi ja muu hulgas ka mitte ennast üksi oma muredega. Telefon ja arvuti veel toimivad ja ka hea psühholoogi nõu tasub tõsiselt võtta. Ükskord kohtume silmast silma nagunii…alt

Ilmus Maalehes, siin mõned lisandused.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga