Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Selliseid asju on väga palju maailma juurde tulnud, mida me lihtsalt ei tea. Ometi teame, et teame rohkem.

Ägame vähemalt näoliselt informatsiooni ülekülluse all. Üha selgemaks saab, et mida enam me teame, seda vähem teame. Tarkus on rumaluse tunnistamine? Ma ei taha seda ikka veel tunnistada. Kuidas saab olla, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?

90aastane Vello Salo ütleb Vikerraadio ööülikoolis Koguja raamatust kõneldes, et õppige heebrea keel selgeks. Et see on nutitelefoni abil ju võimalik ja tõlkige endale „Koguja raamat” ise.

Ma juba aastaid vaatan oma akende ämblikke maal ja olen võlutud härmalõngade ilust. Ämblikuvõrgu tugevuse saladust ei ole teadlased suutnud avastada.

Taas külm sõda

Ma ammu olen aru saanud, et mõned asjad on lihtsamad kui näib. Et juhus juhib maailma. Seda koledamaks teeb infokildude ämblikuvõrgu, mis meid kõiki ümbritseb, teadmatus, kes kuduja on. Kus elab tark ämblik ja mis nägu ta on. Miks ta meile tilgutab asju, mida me ehk isegi teadma ei peaks ja kui juba, siis olgu päriselt.

Uudispealkiri jäi meelde, et NATO plaanib siiakanti tuua tuumarelva. Põhja-Korea vähemalt infoagentuuride teatel lausa ähvardab tuumarelvaga. Venelaste hiljuti peetud sõjaväeõppusel Zapad harjutati elektroonilist sõjapidamist. Üsna õõvastav on lehest lugeda: „Kui 2009. aasta Zapadil harjutas Venemaa tuumalööki Poolale ning neli aastat hiljem samasugust strateegiliste pommitajate lendu Stockholmi lähistele, siis seekord tehti tuumaharjutus Läänemere piirkonda.” Jah, ma olen oma juba pika elu enamuse elanudki külma sõja keskonnas. Aga see ei lohuta. Vist oli minulgi mitte väga ammu sinisilmne usk, et maailm muutub ja inimene saab targemaks. Unus ära, et keegi on ämblik ja kusagil kootakse võrku.

Mu noorepõlve korterinaaber, ida tarkustest ja vene õigeusust kantud teel, söötis ühisköögist püütud kärbestega lae alla kootud võrgus elavat paksu ämblikku. Pidasin seda veidruseks siis. Tean tänagi, et ämblikel tuleb elada lasta, aga neid ikka toitma vist ei tasu hakata. See on sama tarkus nagu see, et ei pea söötma neid linde, kes on harjunud meilt talveks ära lendama… Kui see kirja pandud, käisin maja ees kontrollimas, kas mu maja ümber kasvavate pihlapuude otsas on marjad alles. Olid. Nüüd saan siidisabasid edasi oodata. Nad igal aastal millalgi tulevad parves ja siis metoodiliselt söövad puu puu järel paljaks. Seda ka on uhke jälgida, kuidas mõned valvavad, mõned söövad, mõned puhkavad ja siis tali tuleb ka enamasti.

Mobiilivõrk, arvutivõrk, infovõrk, inimeste võrgustik, sotsiaalvõrk… Kuidagi on sõnaruumi tõttu tunne, et kõik ülalloetud ja need, mida ma ei lugenud, esindavad kurja jõudu. Kellel väge enam, see paneb teise nahka. Isegi teadlased ei tea, mis toimub juhtämblike peas, kui nad võrku koovad ja siis seal saaki passivad.

Mundrimehed tänavatel

Järjest enam kuulen arvamusi, et automaatidega relvastatud mehed lennujaamades ja tänavatel sisendavad ka tarkadesse inimestesse turvatunnet. Mulle see turvatunnet ei sisenda küll mitte üks raas. Ja jälle: kümme aastat küll elasin Saaremaal piiritsoonis, kus mind kurjade kapitalistide tuumapommi ohu eest valvasid relvastatud piirivalvurid. Neil automaadid olid kaelas ja ega see, kui harjusin, enam ei ehmatanudki, kui militaarauto metsaistutuslangi ääres peatus ja relvadega mehed suitsule tuld tulid küsima. Juhtus nii, et sõitsime sõpradega Rapla rajooni Balti ketti seisma praamiga, millega Saaremaalt lahkusid nõukogude sõdurid ja nende tehnika. Küll seda siis oli hea teada.

Hiljuti Minskis panin tähele, et diktaator Lukašenka on lasknud sealsetelt tänavatelt automaatidega relvastatud ja laigulistes riietes mehed ära koristada. Kas tähendab see, et kord on majas? Kindlasti mitte, aga mind ärevaks, näe, ei teinud. Ja millal see kord üldse majas on? Olen oma aeda hooldades ammu selgeks saanud põhitõe, et kehtestades seal oma korda, hoolides ja hoolitsedes selle eest, kaob kõik, kui kaob järjepidevus. Loodus kehtestab oma ja ma ei julge väita, et minul on õigus. Lihtsalt mulle meeldib nii kui teen. Ja ma ei asfalteeri oma maad, mis siis, et see kauaks seal korra kehtestaks. Vene kunagiste sõjaväebaaside betoon kestab ajaliselt inimesed üle igatahes.

Termodünaamika teise seaduse järgi näitab entroopia protsess ka aja kulgemise suunda.

Koguja raamatus kirjutab poeet: „Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,/ aga maa püsib igavesti.” No seepärast ongi hea olla ju, kui paned vitsakese kasvama ja seda saadab teadmine, et kunagi, isegi, kui sina ise seda ei näe, saab sellest puu.

40 ja 222 appikarje

Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul!/ Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud” kirjutab Koguja.

Me kunagine 40 kiri liigutas miski paigast ja kinnitas eestlaste eneseteadvust. See on abiks ka täna. Nüüd kirjutasid 220 murelikku eestlast, me eliidi esindajad, alla kirjale, mis vastu Eestit poolitavale kiirraudteele sellisel moel. Mis saaks olla arukam omal veel füüsiliselt poolitamata maal, kui et seda häält arvestataks. Kui on oma maa. Ja tühjagi…

Mu jaoks on see seesama miski ämblikuvõrk, millel selline tugevus, millel veel seletust pole. Sõnal ei ole enam äkki jõudu. Raha räägib.

Nüüd kuulutas Kultuurikoda selle kirja ja teo 2017. aasta kultuuriteoks.

“”222 inimese ühispöördumine on murekiri – inimeste südames on mure, et enneolematu suurprojekt Rail Baltic selle praegu kavandataval kujul rikub jäädavalt Eesti põhilisimad väärtused. See on appikarje. Kas meie valitud valitsejad kuulevad, kui vaimuinimesed Eesti pärast muret üles näitavad? Kas meil on oma Eestiga veel lootust või pole, selles on küsimus. Ja see on traagiline küsimus,” kommenteeris auhinna vastu võtnud ideealgataja Toomas Kiho.” Mida lisada? Tuleb nentida kurjuse võitu.

Üsna sama seina nael on me haldusreformiga kaasnev aadresside muutus. Mu lähedane inimene rääkis, millise emotsionaalse pidetuse tunde tekitas, kui ta äkki nägi oma koduküla aadressi kaardil hoopis võõra valla nimega. Me harjume, õieti meid sunnitakse selleks, aga mingi haav jääb hinge. Ja haavununa omas riigis elada pole kerge.

Kaame Klaas

Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja, „kõik on tühine!” Urmas Klaas, Tartu linnapea, oli näost kaame ja üsna sõnatu, kui tema juhitud linna kaks aselinnapead varastamise kahtlustuse said. Sellest võib aru saada. Samas hiilis pähe mõte, et mees pabistab oma naha pärast. Muidu oleks ju olnud üsna loomulik hoopis rõõmustada. No sellepärast, et õiglus paistis võitvat ja üks Eesti kaunimaid ja targemaid linnu sellega koos. Aga Klaas ei saanud, sest tal on kogemused – mitte süüdlastele ei karata harja, vaid neile, kes kurjategijaid usaldasid. Aga linnapea juhib ju linna ja selle valitsust, mitte ei jälita oma alluvaid ukselt uksele. Klaas ja teised valitsejad tohivadki tegelikult jälitada vaid mesilasperet. Uurimine ja jälitamine on ühe teise kutsutud ja seatud organi kohus. Ja selle töövõitude üle peaks iga aus inimene rõõmustama.

Meil aga tekib see tagasiastumise kisa kohe. Et see näitab vastutuse võtmist. Mis asja, kurivaim! Vastutus on ikka see, et jäädakse oma tööpostile ja tehakse kõik, et inimestel ja linnal oleks parem. Riigimehe vastutus ei ole kindlasti tagasiastumine. See enamasti ei tähenda suurt midagi, on sõnakõlks. Vastutus saab olla oleviku nägemine nii, et see on tuleviku teenistuses.

Miks mul on tunne, et oleme oma riigis ennast sellisesses ämblikuvõrku mässinud (äkki hoopis mässida lasknud), kust ei ole enam rahumeelset väljapääsu. Ja ämbliku nime ei oska keegi nimetada.

Nende ämblike, keda pildistas Viio Aitsam nimesid me teame. Lugu ilmus tänases Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga