Ajaloolane Heiki Pärdi: aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv

22.aprillil 70aastaseks saanud Heiki Pärdi parandab mind, kui ütlen talle tiitliks vabaõhumuuseumi teadusdirektor. Tänaseks on direktorist saanud rõõmus vanemteadur. Heiki Pärdi ise ütleb, et võin selle tiitli vabalt kirjutada ka kahes sõnas – vanem teadur.

Heiki Pärdi on Raikkülast (täpsemalt tänase Raikküla külje alt Raela külast) pärit. Ta on seda päritolu uurinud ja ütleb, et sealkandis on elanud vähemalt kümme põlve tema esivanemaid. Kaks suguseltsi, Pärdid ja Rahkemad, on sealtkandist teadmata aegadest. Ajaloolase arvates on Raikküla kuulsusele kaasa aidanud, et seda kohta on mainitud kauges kroonikas. See teadmine on meieni jõudnud ta meelest koolihariduse kaudu. „Kes muud ei tea, siis seda, et just Raikkülas peeti esimest n-ö Eesti parlamenti. Noh, see on muidugi väike nali ja liialdus, aga ikkagi.”

Räägime hakatuseks vanusest ja sellest, et me mõlemad üsna hästi üle arvutiekraani jutuajamisega hakkama saame. Pakun ajaloolasele, et sadakond aastat tagasi öeldi 70aastase kohta ätt ja saadeti sauna elama. „Ma olen ka nii aru saanud. Mäletan, kui mu vanaisa sai 70, olin siis 7, aasta oli 1958. Kolhoosi esimees käis vanaisale kingitust toomas. Kinkis kunstnahast kollase portfelli. Sellega vanaisa iialgi kusagil ei käinud.” Heiki vanaisa oli maamees läbi ja lõhki. Kui poiss ülikooli läks, sai ta selle portfelli endale. Heiki käis sellega ka vähe, aga tal on see alles, tore mälestus kaugetest aegadest.

„Enda pealt aastaid ei loe, aga seda näeb hästi oma laste pealt. Kui vanaks lapsed jäävad, karm värk.”

Ühel hetkel, kui Heiki küsib, mis aasta mees mu isa oli ja ma kohe vastata ei oska, ütleb ta: „No lambist kohe peab tulema. Sa ikka tead, kui vana ta oli, kui sina sündisid?” Nüüd mõtlen siin, et need on väärtused tõesti, mida hoida…

Kas oma kodukandi eriliseks pidamine on eestlastele kõikjal omane?

See on väga omane kõikidele kantidele. Selles ei ole midagi halba. Arvan isegi, et see on ainuõige, nii peabki suhtuma oma väikesesse kodumaasse. Ükskõik, kus ta siis asub. See, mida teised sellest mõtlevad, on nende asi. Meie asi on seda kanti väärtustada. Muide Raela ja Raikküla olid üks ja seesama, need nimed on aja jooksul kujunenud samast tüvest.

Raela küla on mulle väga armas, minu esivanemad on sealtsamast Pärdi talust pärit.

Oled ajaloolasena uurinud Eesti taluarhitektuuri?

Ma ei ole arhitektuuriajaloolane selle sõna tõsises tähenduses. Õppisin ajalugu pluss etnograafiat. Rahvateadust, mis uurib rahva elu väga laias ulatuses. Etnograafia oli mu esimene eriala. Pühendumine traditsioonilisele kultuurile. Töötasin pärast ülikooli kohe 25+5 Eesti Rahva Muuseumis. Käisin päris palju ka meie sugulasrahvaste juures. Vadjalaste, isurite, laplaste ehk saamide, setude juures… muidugi ka Eestis hästi palju välitööl. Kuude kaupa igal suvel.

Olen uurinud ka muid asju.

Ikkagi, kuidas see arhitektuur ja lisaks veel taluhäärberid… ?

Arhitektuur on tulnud seoses sellega, et 16 aastat tagasi kutsuti mind siia Vabaõhumuuseumi tööle. See mulle sobis. Olin juba enne hakanud otsima Eesti taluhäärbereid ja see tundus mulle huvitav, sest enamasti taluarhitektuuri uurijad olid uurinud vanu rehielamuid. Ennemuistset asja. Sellest oli palju kirjutatud. Selles ei olnud enam minu jaoks midagi väga põnevat. Hakkasin uuemat kihti vaatama. Kuidas, mulgid kõigepealt, hakati uusi uhkeid maja ehitama. Miks nad seda tegid? Millised nad olid? Kust nad eeskuju võtsid…? Nii see kuidagi sujuvalt läks ja süvenes.

Ma aastaid tagasi olen pilganud seda, et meie turismitalude atraktsiooniks on madal lagi, sirp ja koot. Olin selleks ajaks näinud maamajasid, kus kõrged laed, suures saalis olid tiibklaver ja raamaturiiulid.

Jaa, meie juured ei jäänud pidama rehemaja ja suitsutare juurde. Elu läks edasi. Niisama nagu praegu. Me võime siin ju küll halvasti suhtuda mõnesse uude kultuurinähtusesse, aga aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv. See, mis seda ei ole, jääb unustusse. Muidugi need häärberid olid omal ajal väga saksikud teiste talumeeste silmis. Mis hullu need teevad? Vana talumaja peab selline olema, nagu ta on olnud isa eas ja poja põlves; mitte mingisuguseid uusi asju siia ei ole vaja teha – sellist suhtumist oli ju ka. Aga kui sul on palju vara ja rikkust, rammu ja tahtmist, siis ikka püüad leida midagi sellist, millega enda elu huvitavaks teha. Tahad seda ka teistele näidata, et ma olen kõva mees. Eks ta nii ole ajast aega olnud.

Millal see häärberite ehitamine alguse sai?

Siis, kui vabadus tuli. Enne, kui me olime mõisa käes, siis meiesugused palju seal sõna sekka öelda ei saanud.

See sirp ja koot oli sul hea võrdlus küll. Olen taludes palju käinud elu jooksul. Kui sa kaugelt juba näed, et kusagil on aida seina peal vankriratas, võid olla surmkindel, et selles majas ei elata, et see on suvekodu, suvila. Need asjad pandi kohe nähtavale, mis olid uusomanike või ka siis vanade omanike meelest taluelu sümbolid. See on iseenesest väga armas, aga ükski talumees seda ei teinud.

Mul mõte hüppab, aga kuidas sellised tõsised talumehed suhtusid külapillimeestesse?

Ma arvan, et suhtuti väga erinevalt, sest nende hulgas võis olla ka ullikesi. Samas nad on suur väärtus ja nendesse suhtuti kahetiselt – ühelpoolt jah, natuke omamoodi, aga teisest küljest tal on mingi oskus, mida meiesugustel ei ole. Hinnati nii ja naa, aga valdav suhtumine oli selline, et see on meie mees ja pillimeest ei peksta. (Siinkohal heliseb Heiki telefon ja ta ütleb mulle, et räägib korra ühe Rahkema mehega.)

Maal on ju erinevad inimesed nagu linnaski. Suhtumine sõltubki inimesest endast, mis mees või naine ta on. Kuidas ta inimesena ennast näitab ja on. See on alati kõige olulisem! See, mida ta oskab või ei oska, on ka oluline, aga ei ole alati kõige tähtsam. Inimene ise, tema kui inimene on tähtsam.

Olen lugenud, et Vigala mõisnik laenas Vigala talumehelt raha. Ja siis käisid vist tagasimaksmise pärast kohut?

Vigala oli Mulgimaa kõrval teine koht Eestis, kus linakasvatusega saadi rikkaks, jõukaks. Mulkidega oli sama, nad ostsid endale ka mõisu. Päriseks. Neil polnud alguses õigust neid omada, pärast see saadi. Mõisnikud kõik ei olnud püstirikkad ja talumehed teatud hetkel võisid neile tõesti laenu anda. Teatud tingimustel. See näitab, et sinu äriline seis ei sõltu ainult seisusest. Olid aadlik küll ja elasid peost suhu. Mõni talumats oskas palju paremini raha kokku ajada.

Kas see on tänaseni samasuguseks jäänud?

On küll nii. Ma olen muidugi aru saanud, et päris lollid ikkagi ei saa rikkaks või kui, siis saavad väga lühikeseks ajaks. Suurärimeestel peab kupli all olema midagi rohkemat. See ei sõltu haridusest. See sõltub loomulikust intelligentsist.

Minevikust on näiteid kus väga väikese haridusega talumehed said väga rikkaks. Näiteks Karl Kaddak, kes Rakke lubjatehase ehitas. Tema kohta räägib ju visa legend, et ta oli kirjaoskamatu. Pani igale poole alla kolm risti. Teised allikad väidavad, et see nii ei olnud, et see on lihtsalt ilus jutt. Aga, et oli väikese haridusega mees, see on fakt. Lubjatehase korsten on ju praegu kõigile näha, kui sõita Tallinna-Tartu raudteed pidi. Need asjad on… salapärased, kuidas rahamasin tööle pandi, kellel see õnnestub, kellel mitte. Nii on, et igaühel on mingid omad anded ja võimed, mida teistel ei ole.

Kas talumehed häärbereid ehitades võtsid mõisatest eeskuju?

Ikka, aga mitte ainult. Mõisad olid muidugi kõige käepärasemad. Sellel ajal ehitati ka uusi vallamaju. Käidi linnades. Seal mehed ikka käisid. Naised ei käinud. Mu endagi vanaema, kes sündis 1888, elas Raikkülas kogu elu. Ta ei olnud Raplast mitte kunagi kaugemale käinudki. Nii oli see ju üleüldiselt, naiste asi oli kodu hoida ja peret toita. Mehed käisid laiemalt ringi ja võtsid eeskuju sealt, kust said. Ajalehti loeti.

Ikkagi, mis aeg see oli, kui häärberid tekkima hakkasid talumeestel?

Mulgimaal hakati talusid müüma 1850 umbes, nii et 150–160 aastat tagasi laias laastus. Hoogu läks see 1860–1870 eriti. Ja see on seotud otseselt Ameerika ajalooga. Seal oli siis kodusõda, puuvillakasvatus läks allamäge. Põhjaosariigid sõdisid lõunaosariikidega. Seal seda kasvatati ja siis ei olnud neil aega puuvilla kasvatada. Polnud enam, millest riiet teha, tekkis tooraine kriis. Avastati, et sobib lina, mulgid olid nobedad seda kohe kasvatama. Seal on lina kasvamiseks ka sobiv maa, seega kogu talumeeste käsutuses olev maa pandi lina alla. On isegi kirjutatud, et õunapuuaiad, viljapuuaiad künti üles, võeti õunapuud välja ja pandi sinna lina kasvama. Tõenäoliselt taas väike liialdus, aga väike innustus tekkis, et nüüd on vaja raha teha. Nüüd saab, teeme, mehed, nii et vähe pole. August Kitzberg on sellest kirjutanud raamatus „Ühe vana tuuletallaja mälestused”.

Mulgid hakkasidki oma maju nimetama häärberiteks, see pole minu leiutis.

Talukultuuris põlvkonnad elasid koos?

Elasidki. Siis mingil hetkel tekkis ummik, rahvast oli rohkem, kui jätkus tööd ja maad. Paratamatult osa lahkus linna või alevitesse. Ega sinna ei mindud lõbu pärast, kodust pääsemiseks. Elu sundis. Ei jätkunud maad ja leiba. Sellepärast pärast Vabadussõda maad jagati neile, kellel seda ei olnud. Linna vabrikutööle minna ei olnud üldse väga magus. Kügeleda seal mingites keldri- või pööningukorterites. Ma mõni aasta tegin raamatu Eesti argielust. Nüüd tuleb sellest välja järjekordne kordustrükk. Seal ma ka avastasin 1920. aastate fotosid. Karmid pildid vaeste inimeste korteritest, kurvad pildid. Tallinna korteriolud olidki kaunikesti kehvad võrreldes paljude Euroopa linnadega samal ajal. Neid, kes linna läksid, keegi pudrumägedega ei oodanud. See aga oli üks võimalus elu edasi elada. Nii see läks.

Aga taludes… minagi olen üles kasvanud koos oma vanaisa ja vanaemaga nii, et kolm põlve elasid koos. Kui ma sündisin, oli kaks aastat juba kolhoosi olnud. Kuuekümnendatel oma külas, kui ma mõtlen, enamus peredes olid veel kolm põlve koos. Siis tekkisid kolhooside kortermaja, noored kolisid sinna, kui võimalus tekkis.

Lapsed pandi tööle?

Muidugi, aga lapsi ei sunnitud piitsa ja kurjusega. Lapsed võtsid seda loomuliku osana elust, ja töö ei olnud tappev. Karjalastel oli raske see, et und jäi napiks, tuli vara tõusta. Saad ju aru sellest, et pääsu pole. See ei tekitanud, ma arvan, pimedat viha vanemate vastu, et küll on õudne, näed, sunnivad tööle. Väikeses ühiskonnas, mille talu moodustas, suuri pahandusi ei olnud enamasti. Kõik pidid jõudumööda kaasa lööma, et peatoidust saada. See oli sajandite vältel välja koorunud, kes millega hakkama saab. Vanad tegid ju ka kolmandaid töid ja see kõik moodustas ühe suure terviku. Ilmselt igav ja probleemidevaba elu ei olnud, aga tuldi toime. Nii see oli olnud ja pidi kestma igavesti… aga nagu me teame, igavesi asju on suhteliselt vähe.

Kui pikalt eestlasi maarahvaks on nimetatud?

Maarahvas on üleüldine ja käib kõikide rahvaste kohta. Me ise ju ei öelnud, et oleme eestlased. Nimed pannakse võõraste poolt. Inimesed nimetavad ennast inimesteks. Meie oleme maarahvas ja teistele tuleb nimi anda. Maarahvas – minu meelest on see üleüldine maailma rahvaste kultuuris.

Ja maarahva nimi on väga vana, sest meie olimegi ju selle maa rahvas, kes siin elas ja tegusid tegi. Eestlased on uus nimi.

Ma arvan, et oleme ka täna maarahvas selles mõttes, et me elame, sõltume nagunii maast. Isegi kui elame linnas, kivide peal, kivide keskel. Maa on ikka see, mis meid toidab ja hoiab, meile ka jõudu annab. See maa on meie maa ja oluline on see, et me ise seda teame. Meie oma! Oleme seda aastatuhandeid tallanud ja harinud, siin lollusi ja tarkusi teinud. Selline, nagu on see maa, sellised oleme meiegi. Mina olen rahul selle maaga ja mulle paremat sellest ei ole.

Sina oled leidnud endale kodu keset linna?

Jah, töökoht Vabaõhumuusemis on ulmeliselt hea. Metskitsed, meie põlisasukad söövad praegugi akna taga. Neid on siin mituteist. Need pole ainsad loomad, lindudest rääkimata. Meri on siit 150 meetrit.

Paradoksaalne, et nõukogude ajal, kui sa töötasid Eesti rahva muuseumi kitsastes tingimustes ja seal tehtavat rahvale väga näidata ei saanud, käisite kõik palju välitöödel, pärimust korjamas. Nii Eestis kui meie vennasrahvaste juures?

Me kogusime materjali ja nägime elu. See jäi küll enamasti avalikkusele saladuseks. Käisin esimesel kursusel juba vepslaste juures. Hästi on meeles Leningradi oblasti ja Vologda oblasti piir. Piirini läks korralik asfalttee ja siis see lõigati nagu noaga ära. Algas liivatee. Aasta oli 1970. Mul on meeles blondid vepsa poisikesed. Täpselt nagu meie külades eestlased. See panigi mind kalduma etnograafia poole, et teada saada, kuidas meie sugulasrahvad elavad.

Siber?

Mina väga kaugele Siberisse ei läinud. Piirdusin saamide, vadjalaste ja isurite juures käimisega. Saamide juurde sattusin tänu Kaljo Põllule. Mind ta võttis kaasa tänapäeva mõistes eksperdina. Mäletan, kuidas kandsin üle mägede 50 kilomeetrit seljakoti peal ühte hälli. Nahast kattega hälli tõin ära muuseumi kogudesse. Ja see kunstnike seltskond, kadunud Ivo Lill…

Kaljo Põllu ise oli nähtus omaette.

No näed, just tänu Kaljo Põllule ja tema õpilaste kunsti kaudu on minu põlvkonnani jõudnud see sugulasrahvaste tunnetus. Kindlalt.

Mitte ainult sinu põlvkonnal, usun, et ka vanematel ja noorematel on see nii. Me olime kõik noored 20+. Sääski oli palju. Polaarpäev, olime sturmades ja sääsed ei andnud asu. Kaljo Põllu käis seal tavalise päevasärgiga, käised üles kääritud, ei mingit kapuutsi. Nagu ilmutus, nagu indiaanlane, astus stoilise rahuga ja sääsed ei teinud talle midagi. Meie olime vaevas. Ta oli raudne vana, meil kord oli majas. Kõik tuli ära teha. Mina vaatasin, et noored kunstnikuhakatised ülesjoonistatule õiged nimed paneks. Selleks pidid külainimestega suhtlema. See on mällu ja tundeellu alles jäänud.

Kas Vabõhumuuseum on ka praegu suletud?

Majad on suletud, neisse sisse ei saa, aga siia parki võib tulla jalutama. Kõiki neid maju vaadata. Selles mõttes on avatud. Eelmisel kevadel olime päris kinni. Praegu käiakse päris palju.

Eks siinsed hooned väärtustavad keskkonda. Meil on ju see kolhoosimaja siin praegu tegemisel. 22. mail, me muuseumi sünnipäeval tahaks selle avada külastajatele.

Mis seal välja pannakse?

Sinna tuleb neli korterit erinevatest ajastutest. Üks korter tuleb 60nendate, teine 70nendate sisustusega. Siis 90nendate laga periood, kui kõik läks allamäge, keegi ei teadnud enam, kuidas edasi elada ja mis saab. Ja üks korter on siis tänapäevane noorte inimeste näidiskorter.

See annab võimaluse näidata inimeste elu nõukogude ajal. Senimaani on see aeg meie muuseumi vaateväljast väljas olnud. Meil lõpeb elu siin ära umbes aastaga 1930, senimaani.

Aga elu läks edasi ja ei saa olla sellist suhtumist, et muuseum näitab ainult ürgaega. Tuleb leida seoseid tänapäeva inimeste eluga, tekitada huvi, et elav side ei kaoks. Noorte inimesete jaoks on nõukogude aeg ka juba ennemuistne aeg.

Väga oluline on, et muuseum peab sidet tänase päevaga. Noorte, uute inimestega, kes peale kasvavad. Et ka nemad leiaksid seose vanade asjadeni vahepealsete asjade kaudu, et järjepidevus säiliks. Ühtegi osa meie ajaloost ei saa välja raiuda. Inimesed on alati inimesed igal ajal, oma murede ja rõõmudega. Me ei saa teha valikulist printsiipi, et seda näitame ja selle salgame maha. Seda me ei tohi teha.

Ajaloolastel on kombeks ajalugu ümber kirjutada?

Paraku on see nii. Aga see ei tulene ainult sellest, et muutuvad riigikorrad. See on halb ajalugu, kus tuleb juurde poliitiline lisasuhtumine. Tegelikult meie teadmised ja arusaamad asjadest muutuvad tänu sellele, et me saame teada rohkem kui me teadsime enne.

Selles ajaloo võlu ongi, et ta ei saa kunagi valmis. Ajalugu ei ole ainult minevik, ajalugu on ka lugu minevikust. See, kuidas me sellest aru saame. Minevik koosneb inimestest. Ajalugu on looming, et me teaksime endast rohkem. Kuigi endast lõplikult aru saada ei ole ilmselt võimalik.

Ilmus Malehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga