„Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi

Mis toimuks suitsemise kahjulikkusega, kui selguks näiteks, et nikotiin tapab koroonaviiruse?

Mul on raske uskuda, et mittesuitsetajad on parim osa inimkonnast. Istusin väikese restokese terrassil ja suitsetasin. Vihma tibutas. Toetasin ennast hunnikusse tõstetud terrassitoolide hunnikule, mis ketiga laua külge olid lukustatud. Oli ebamugav. Ja siis vaatasin käitise aknaid. Igal aknal oli mustal taustal valgega kirjutatud silt, mis teatas, et terrassil on suitsetamine keelatud. Et loll ka aru saaks, oli kirjale igaks juhuks lisatud pilt – mis pagana pilt… pilt on enamasti ikka ilus, mitte loetav, aga sellel oli suitsetav käsi, millest keelu mõttes kriips üle tõmmatud. Midagi sellist, ma ei jätnud detaile meelde meelega. No ma tegin muidugi, hoolimata käsu ja keelu intensiivsusest, isegi ebamugavusest, sigareti lõpuni. Mõtlesin sellest, kuidas keelud muutuvad.

Mustvalge maailmavaade

Kui me riik oleks varem kapitalismi teed läinud, siis peseksime nüüd mustade jalgu oma pisaratega siltide eest restoranide akendel, kus mustal taustal valge kirjaga „Ainult valgetele”. Silt „Kaebuste raamat asub kassas!” on mul lapsest saati peas ja just sellepärast ma kaebamist ei kannata.

Nüüd te saate mulle inkrimineerida taipamatuse, et valge rassi eelistamine ja suitsetamine on erinevad asjad, suitsetamine on kahjulik. Ma tean, mõnusate asjadega on enamasti nii.

Aga mustade kohta neeger öelda… no mis ta muud on, kui ka tervisele kahjulik. Seda meile nüüd sisendatakse.

Veel on silt „Murul käimine keelatud!”. Olen seda ikka meenutanud, kuidas kunagine tippaednik, roosikasvataja Arnold Pukk meid kord Tallinna botaanikaaeda lahti lasi ja lubas üles otsida, kui oma tööasjad tehtud saab. Oi-oi kuidas siis see murul käimine keelatud käsk kõigile pähe oli taotud. Aga aednik Pukk otsis meid mööda suurt botaanikaaeda taga, ise Žiguli roolis, laveeris põõsaste vahel ja andis signaali, et me märkaksime. Arvan, et olin 18 või 19. Küsisin ta käest, et kuidas siis nii nüüd, et kihutad murul. Ta seletas põhjalikult, põhiline, kuidas see heale murule hea on… Kuidas see vabadus ja loodusest hoolimine mulle sobis!

Joomine on ka tervisele kahjulik, aga miskipärast seda restoranide terrassidel ei keelata. Väga vahva on sel taustal lugeda oma Facebooki seinalt Soomes elava teatrimehe pildistatud plakatit, kus valge kriidiga kiri: „перестань пытаться сделать всех счастливыми. Ты не Текила. (Eesti keeles: lõpeta katsetused teha kõiki õnnelikus. Sa pole Tekila.) Aga eks vaimukust jääbki maailmas üha vähemaks.

Mu meelest loodus ei lase maailmavaatel mustvalgeks muutuda. Tehke silmad lahti!

Edasi ja tagasi

Eks selle mõtte, mis maheriik on, saaks sõnastada küll. No, et ei mürgita maad. Eestlaste elujõud on maa sees. Ma tean! Samas kusagil tagaplaanil käärib meil hetkel see pärismaalaseks olemise teema. Kes on meil pärismaalane? Mina Raplas ilmselt pärismaalase staatust millegagi ära ei teeni, mis siis, et mingit setu verd, kui hästi otsida, mus on.

Põrgu on maa peal. Mart Kivastiku näidendis „Kostja” unistab meie president Päts sellest, kuidas ta tahaks oma talus mesilasi pidada, selle asemel, et venelastega piike murda baaside lepingu valguses. Kivastiku näidendi põhipaatos on mu meelest selles, kuidas väikerahva suurmehed on hiiglastega kimpus. President Konstantini pekstakse ja ülistatakse täna ilmselt vaid me omal maal. Väljast hiiglane ei näita ses asjas näpuga, kas ja milline see kuju tal peaks olema. Kus, on kah kõneks vaid meie endi seas.

Lavastaja Aleksandr Ogarjov ütleb, et Venemaal Moskvas on näidendit „Kostja ja hiiglane” ohtlikum näidata kui meil Eestis. Mees lavastas Kivastiku näidendi 2018. aastal Viinistul. Intervjuud temaga alustasin tookord küsimusega, kas sõda tuleb. Poliitikud on ebaadekvaatsed ja ka rahvas muutub samasuguseks, verejanuliseks, julmaks. Keskkond sõja pidamiseks on… nii-öelda ette valmistatud.”

Igatahes Aleksandr Ogarjov tegi kõik, et me näidend Moskvas lavavalgust näeks. Esietenduse lävel tuli koroonakriis. Ja hiljuti soovitas lavastaja Moskva koduteatri Draamakunsti kool direktriss tal omal soovil lahkumisavalduse kirjutada. Põhjus see, et Ogarjov keeldus alla kirjutamast ja osalemast teatris korraldataval näidistoetusavaldusel konstitutsiooni muudatustele. Neile samadele, mis ühtlasi annavad president Putinile võimaluse veel ja veel valitseda. Lavastaja Ogarjov lahkuski, võttes vastu Astrahani teatri juhi koha. „Kostjat”, mis ju Moskvas esietenduseks valmis oli, moskvalased ei näe. Näitlejate selles koosseisus meie samuti mitte.

Kahtlemata oli Aleksandr Ogarjovil ka enne Eestis lavastamist maailmavaade, mis aus, aga usun, et süvenenud kokkupuude meie ajalooga andis sellesse oma osa. Eesti on nii väike, et Aivar Mäed ei saa Narva Vaba Lava juhtima saata. See ei oleks „eest ära”, vaid oleks ikka silma all. Jäin mõtlema, kas see on parim võrdlus nüüd, aga mingi teatrilõhkumise taust ju on nii ühel kui teisel juhul.

Tuleb edasi mõelda… ja tagasi.

Mis toimuks suitsemise kahjulikkusega, kui selguks näiteks, et nikotiin tapab koroonaviiruse?

Mis juhtuks, kui bürokraadid hakkaks nõudma, et igal alkoholipudelil alati oleks peal suurtes mõõtudes sildid alkohoolikute otsalõppenud maksadega?

Kas maailm kukuks kokku või saaks terveks, kui manipuleeritavad ühel hetkel üle ilma saaks mõistuse pähe ja poleks võimalikud enam nõiajahid?

Lugu ilmus Maalehes.

One thought on “„Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi”

  1. Suitsetamine ei tapa koroonaviirust, küll aga on suitsetajatel 75% väiksem tõenäosus nakatuda, sest nikotiin kinnitub nende retseptorite külge, kuhu muidu kinnituks viirus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga