Moskva teatrites korraldati reid – just nii seda ajujahti interneti uudisteküljel nimetakse –, selleks, et kontrollida külastajate vanust ja hoiatada üle 65aastaseid, et need peavad kodus istuma. Uudises öeldakse muidugi, et kodusel režiimil. Trahvima ei hakatud. Profülaktilised vestlused viidi läbi. Need, kellega räägiti, said ka paberi, mis tuletab meelde, et vanadel tuleb istuda kodus. Loe edasi Pensionitõus nooremate hambus
Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2020
Lavastaja Priit Põldma: „Mitte see pole tähtis, kes kõneleb, vaid see, mis tal öelda on”
Neljapäeval esietendus Kinomajas Kinoteatri egiidi all „Niagara ületamine”. Kõnelesime selle lavastaja Priit Põldmaga kirjutamisest, lavastamisest ja ellujäämisest tänases maailmas.
Rakverest pärit Priit Põldma on lõpetanud Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi. Põiganud korraks Tartu ülikooli ja siis õppinud lavakoolis dramaturgiks. Nüüd ta lavastab.
Lubasin, et ei hakka temalt küsima küsimusi isikliku elu kohta, et hoida teda lavastuse „Niagara ületamine” valmimise protsessi viljakal piiripealsel alal.
Priit, mida sa Tartus õppisid ja mida see sulle andis? Loe edasi Lavastaja Priit Põldma: „Mitte see pole tähtis, kes kõneleb, vaid see, mis tal öelda on”
Poliitilise käitumise klišeed
Kummaline on mul nõndamoodi mõelda, aga tundub, et kui heldekäelises riigieelarves jäetakse põllumeestele ja õpetajatele toetused sisse kirjutamata, siis tehakse seda ette teades, et sellest tõuseb suur vastuseis. Oodata on verbaalseid ja füüsilisi proteste. Otsustajad ei saa seda mitte teada. Suured põllumajandusmasinad on juba seisnud mitte põllunurgas, vaid vanalinna venestamise auks ehitatud kiriku ees platsil. Piima on seal maha valatud ja sigagi lahti lastud. Õpetajate protestimeeleavaldustel sellist värvikust ei mäleta. Loe edasi Poliitilise käitumise klišeed
Neil on laulud laval mängida
Kes nad on, koorilauljad professionaalses teatris? Miks nad mõjuvad nii elusalt?
Sõna saavad kaks muusikajuhti. Miina Pärn pani kokku Saueaugul sellel suvel esietendunud ja oma tegelikke mängukordi tuleval suvel alustava lavastuse „Kadunud kodu” 12-liikmelise koori, Reeda Toots hiljuti Vabal Laval esietendunud lavastuse „Liustikud” kaks koori, kus laulab ja mängib ligi 30 koorilauljat.
Ma üsna meelega ei kasuta seekord liigitust harrastajad või amatöörid. Lavastajad Priit Põldma ja leedulannast lavastaja Kamile Gudmonaite mu meelest nende inimestega töötades seda ei tee. Saueaugul mängivad kooriliikmed koos proffnäitlejatega, Vabal Laval on kogu lavastus ja osatäitmised kooriliikmete kanda.
Mind on ikka huvitanud, mida need inimesed oma argielus teevad, kes koorides laulavad ja laval ka näitlemisega suurepäraselt toime tulevad. Reeda Toots, kes on ise nii lavastaja, näitleja kui koorijuht, vastab mu küsimusele, kas „Liustike” koorilauljad tunnevad nooti, ühe sõnaga – jah. Nii enesestmõistetav on see. Loe edasi Neil on laulud laval mängida
Igavene erutus tapab ajakirjanduse
Üsna tihti kohtab me meediapildi iseloomustamiseks liitsõna mudamaadlus. Ja mudamaadluses saavad poriseks mõlemad osapooled. Vahet pole, millise mõtteviisi poolt maadeldes seistakse. Tuttav tippajakirjanduse tundja ütles mu jaoks üsna ootamatult mõni päev tagasi, et ei jõua olla erutusseisundis hommikust hommikuni.
Vahet tõesti pole, kas on tegu n-ö peavoolumeediaga või alternatiivsemate kanalitega –
kõik edastatav justkui peab olema õhinapõhine. Valitsema peab pidev erutusseisund. Õhinapõhisus on kohati sümpaatne ja märgib mingil moel seda, kui palju hinge oma kirjutatavasse või näidatavasse pannakse. Samas pole see mu meelest jätkusuutlik. Suhtumine, et professionaal oskab igast asjast teha skandaali ja skandaal müüb, on väsitav. Loe edasi Igavene erutus tapab ajakirjanduse
Tartu Ülikool – bioloogiatudengite ökoton
Tartu Ülikooli kirjastus andis välja omalaadse eluloo. „Kuidas bioloogiat õpiti ja õpetati 1970ndate alguse Tartu Ülikoolis” on mälestuste raamat, ajaloo raamat ja lugude raamat, kus räägitakse, kuidas targaks saadakse.
Ses oma aja üliõpilasaastate ülevaates, mille autoriks 34 1970. aastal Tartu ülikoolis bioloogiat õppima asunud noort 50 aastat hiljem, avanes mu jaoks ka see, kuidas tekkis isu õppida ja selgeks saada. Ja seal on palju õppejõudude iseloomustusi. Raamatus saavad sõna ka neli tollast õppejõudu.
Viiekümneaastane filter juhib mälestuste mälu. Ja ilmselt just seetõttu, et bioloogidele õpetati looduse uurimist ja nad tegid teaduslikke uuringuid, kumab pea kõigist mälukildudest läbi enam kui vaid nending, et noorus on ilus aeg. Bioloogiat õpetati tollal viis aastat. Loe edasi Tartu Ülikool – bioloogiatudengite ökoton