Margus Mikomägi

Nelikümmend aastat Ukraina Rivne draamateatris töötanud Volodõmõr Petriv alustas näitlejana ja on nüüd nii teatri diretor kui kunstiline juht. Tema sõnul ei mängi Ukraina teatrid enam Tšehhovit. Rivne teatris on keelatud kõneleda vene keeles. Ta räägib, et praegu on Ukraina teatri renessanss, teatri järele on suur nõudmine, teatrist on saanud vabaduse sünonüüm. Seda tunnistab ta ka, et ukrainlased ei oleks pidanud laskma ennast venelastel petta ja oleksid pidanud sõjaks rohkem valmis olema. Me jutu ajal teeb selles teatris tööd Merle Karusoo.

Kui 2022. aastal algas täiemahuline sõda, kuidas teie teater reageeris?

Kui sõda algas, me praktiliselt ei töötanud. Moodustasime teatris humanitaarstaabi ja kõik 148 inimest töötasid rinde heaks. Võtsime vastu humanitaarabi kõigist maailma maadest – Ameerikast, Baltimaadest, Poolast, Hollandist, Saksamaalt… Sõitsime nendesse riikidesse, rääkisime sõjaolukorrast ja korjasime abi. Me teatrimaja oli kui mesitaru. Kõik ruumid keldrist kuni kolmanda korruseni, 11 000 ruutmeetrit, olid täis abisaadetisi ja abivajajaid.

Osutasime abi kõigile alates sõjaväelastest ja lõpetades rahulike elanikega. Näiteks olid paljud Rivnasse põgenenud sellel ajal tulnud, n-ö kaks kätt taskus, oli vaid pass ja see, mis seljas. Neil oli vaja riideid ja süüa. Teatris said nad valida riideid, said teki… Meil oli ka söökla, kus inimesed said süüa. Lisaks on meie teatris ka varjend. See oli küll kehvas seisus, sest keegi ei uskunud sellisesse sõtta 21. sajandil. Me tegime varjendi korda. Aga esimestel sõjapäevadel seal elati.

Töötasime ööl ja päeval, ei lasknud endile hirmu ligi.

Kas teie linna ja oblastit ka pommitati?

Venelased pommitasid rakettidega kõige tähtsamaid elektrijaamu ja Rivne linn jäi kauaks ilma elektrita. Juba sõja esimesel päeval sai raketitabamuse meie lennuväli.

Teine kord – ma mäletan seda hästi – sõitsime oma uue lavastusega, mis räägib ukrainlaste suhtumisest sõtta, venelastesse ja Putinisse, Poola. Teel lugesime, et Rivnet tabasid raketid ja linn jäi taas ilma valguseta. Tahtsime tagasi pöörduda, aga kui olime rääkinud oma lähedaste ja sugulastega, kes kõik olid terveks jäänud, mõjus see julgustusena ikkagi sõitu jätkata ja kõigest sellest oma etendustes rääkida. See andis meile võimaluse rääkida sõjast tõtt. Poolas oli publiku hulgas ka palju välismaa produtsente ja kriitikuid, nõnda, et meie sõnum levis. Paljud siis arvasid, et see sõda on ajutine ja lõpeb sama kiiresti kui algas.

Kas te kujutasite ette, et see sõda kestab nii pikalt?

Ma teadsin, et me ei anna alla. Mina ja paljud mu sõbrad, näitlejad ja lavastajad, me kuidagi tundsime veidi varem, et sõda algab. Tundsime seda alateadvuse tasandil: nad alustavad sõda, sest ei taha, et me elaksime paremini kui nemad. Venelased nägid meie soovi olla euroopalik ja ei suutnud sellega leppida.

Muidugi on ka meil omad vead, on korruptsioon, ka meil ei ole kõik hästi. Üks Valgevene opositsiooniline kirjanik kirjutas, et igal rahval on oma kurvad ja kurjategijad.

Kurvad?

Kurva on poolakeelne sõimusõna, mis kõneleb naiste mitte just korralikust käitumisest. Venelased ütlevad lits. Sõna kurva kasutavad nii poolakad, valgevenelased kui ukrainlased.

Me oleme teinud ja teeme vigu, kui kõneleme, et kõik on süüdi peale meie. See ei ole ju nii, ennekõike tuleb põhjuseid otsida iseeneses. Küsida, mida mina teen valesti, et minu maa ei liigu seitsmemiiliste sammudega Euroopasse ja NATOsse? Ikka kipume ütlema, et me ei tee midagi valesti, valesti tehakse seal, kusagil kõrgemal, Kiievis. See pole tõsi, kõik algab iseendast, meist.

Jah, me oleks pidanud varem mõtlema ja valmistuma sõjaks. Äkki siis poleks midagi sellist juhtunud.

Kuidas te teada saite, et sõda algas?

Ma ärkasin raketi plahvatuse peale. Poeg jooksis me magamistuppa ja ütles: isa, sõda algas. Ta töötas arvutis ja nägi, mis juhtub Kiievis. Kogu maal lendasid raketid, pommitati lennuvälju.

Kuidas inimesed käitusid siis?

Te ei kujuta seda ette – sõjakomissariaatide ees olid järjekorrad. Inimesed ostsid ära kõik relvad, mida poodides müüdi. Kõik olid valmis sõdima.

Ma tegin sõjakomissariaadis avalduse, et mind kutsutaks sõtta. Mis siis, et vanuse poolest ma enam ei kuulunud kutsutute sekka.

Te peate aru saama: mitte ükski inimene maailmas ei taha, et tema kodumaal, tema vanemate ja lähedaste haudadel tambiksid okupantide saapad. Ma ei saa lubada oma külas, kuhu on maetud minu vanemad, minu vennad, onud ja tädid, et okupandid tulistaksid neid haudu. See ei ole kujundlik mõtlemine, nad pommitavad surnuaedu ju päriselt. Ristid lendavad koos sellega, mis maetutest veel alles õhku… Seda saavad teha vaid barbarid.

Meil pole teist võimalust, kui võidelda lõpuni. Kas me jääme rahvana, rahvusena kestma? Mitte keegi ei oska praegu öelda, millal sõda lõpeb ja millistesse piiridesse Ukraina jääb, aga ma usun, et ta saab tagasi neisse piiridesse, mis meil olid 1991. aastal. Varem või hiljem. Võib-olla juhtub see siis, kui minu lapselapsed on sama vanad kui mina täna, võib-olla varem. Annaks Jumal, ja ma usun seda.

Jumal?

Jumal ju näeb, kes on agressor. Muidugi ma esitan küsimuse, miks ta ei karista neid, kes tulid sõjaga? Miks inimesed surevad? Ma ei oska vastata. Kui Jumal näeb, siis ta karistab kurjategijat, mitte ohvrit. Ja me oleme praegu ohvrid. Võib-olla on see meie võimalus lunastada mingit ammust süüd… ma ei tea.

Hiljuti sai raketilöögist surma üks kaheaastane laps. Ma küsin endalt, miks tema, milles ta süüdi on. Vastust pole.

Maa täitub verega, hukkuvad parimad, need, kes iialgi ei anna alla. Me võitleme viimase veretilgani ja, uskuge, kui vaja, lähevad sõtta ka vanad ja haiged, noored… Ma ju saan kanda laskemoona ja keeta borši. Me kõik – ka need, kes ei sõdi – peame aitama neid, kes sõdivad. Mis tahes moel.

Üks teie teatri näitleja hukkus rindel.

Jah, Volodja Fedintšuk. Ma teda isegi palusin, et ta töötaks teatris edasi, see võimalus oli, aga ta oli otsustanud, et läheb kodumaad kaitsma. Ta ei olnud sõjaväes käinud. Rääkisin talle aplausist ja sellest, et äkki ta on teatris kasulikum kui sõjas. Enne sõjaväkke minekut, kui ta tegi oma viimase etenduse, tuli kummardama, kummardas publikule, laskus põlvili ja suudles lava. Nii pöördumatu oli ta otsus. Ta hukkus 22. jaanuaril. Rindel jõudis ta olla kusagil kaks nädalat…

Meie teatrist praegu neli inimest teenivad armees. Ühe meie kaastöötaja poja matsime hiljaaegu… Me teeme oma tööd edasi, sest oleme aru saanud, et meie kunst on vajalik.

Ütlete, et teater on inimestele vajalik ka sõja ajal?

Ukrainas on praegu teatri renessanss. Jah, ka mina mõtlesin, kui sõda agas, et teater pole nüüd enam vajalik. Kes tuleb teatrisse, sõda ju, kellele seda vaja on? Olin üllatunud, kui kaks kuud pärast sõja algust, mil tegelesime abi korraldamisega, hakkasime saama kirju, kus meiega räägiti otse, nõuti lausa, et avaksime teatri hooaja ja mängiksime. Me olimegi esimene teater Ukrainas, kes sõja ajal tuli välja esimese esietendusega. Lavastus oli näljahädast, holodomorist… Nii läks, alguses mängisime varjendis, siis läksime väikesele lavale ja siis oli juba nii palju publikut, et mängisime suurel laval ja suures saalis.

Mida publik näha tahtis?

Inimesed palusid, et mängiksime komöödiaid. Ma ei ütleks, et nad tahtsid meelelahutust, sest igas komöödias, heas komöödias on alati ka mingi sügavam mõte. Me mängime ka muusikali ja sinna on raske pileteid saada. Meie mure on, et me ei saa nii palju mängida, kui tahetakse vaadata. Internetis, kui piletid müüki lähevad, müüakse need ära mõne minutiga. Ja see ei ole ainult meil nii, vaid ka Kiievis, Lvivis, kohtades kus saab mängida täiemahulisi etendusi.

Pilti on tulnud palju noori andekaid lavastajaid. On palju uusi näitekirjanikke. Väga populaarsed on kaasaegse uue dramaturgia lugemisetendused. Meie teatris on viimase pooleteise aasta jooksul lavale jõudnud neli Ukraina uue dramaturgia näidendit.

Mis sõja algusega võrreldes muutunud on?

Muutunud on suhtumine meie naabrisse. Ehkki, see suhtumine… mina näiteks pole venelasi kunagi armastanud, sest minu perekond, võib öelda ka, et iga ukrainlase perekond, on tundnud enda nahal kogu Nõukogude režiimi „kaunidust”. Kaunidus on muidugi jutumärkides. Ma teadsin näljahädade ajalugu, isa sellest mulle rääkis, ma teadsin, kes on meie kõrval.

Aga muutunud on see, et venelased enam mitte kunagi ei saa meie vendadeks, mitte kunagi. Meil ju kõneldi, et venelased on meie vennad. Nüüd on selge, et nad lihtsalt tegid sellise näo, et on.

Mis on muutunud? Hirm ehk, seda on vähem. Me oleme sõjaga harjunud. See on tegelikult kõige hirmsam, et sõda on saanud tavaliseks elu osaks. Me varem kiirustasime varjenditesse, kui kõlas häire, nüüd praktiliselt keegi kuhugi ei jookse. Kujutage ette, et ka sellega saab harjuda. See on harjumus ja see on halb.

Just hiljuti tabas Rivna oblastit suurim raketirünnak kogu sõja vältel. Kui maikuus olime Kiievis külalisetendustel, siis küll ööbisime metroos, oli ülisuur raketirünnak. Kole on see, et peame taas pöörduma tagasi algsete hirmude juurde. Meil ei ole teist väljapääsu, võitleme lõpuni.

Teist väljapääsu pole.

Milline see oleks? Anda alla ja seista põlvili fašistide ees? Ei, see ei ole ukrainlaste jaoks. Ei saa varjata, et ka meie seas on inimesi, kes on sõja eest põgenenud ja samas ootavad venelaste võitu. Seda ei tohi varjata, nendega tuleb võidelda. Muidugi ei saa neid ümber kasvatada. Kasvatada võib last, kui ta on ema kõhus. Venemeelseid tuleb ümber veenda, nad peavad hakkama oma silmadega nägema vene maailma kurjust ja koledust.

Me oleme oma kodus, me tahame elada nii, nagu meie tahame. Mitte keegi ei saa tulla automaatidega ja hakata meie eest otsustama.

Kas pole olemas häid venelasi?

Kus nad on? Miks nad pead ei tõsta? Ei esita küsimust, miks me 21. sajandil tapame? Ja meie ei ole tapjad, me kaitseme ennast. Vene sõdurite ülesanne on okupeerida kogu Ukraina ja hävitada see rahvus. Ja edasi, kui see neil õnnestub, mis siis? Siis sõditakse edasi. Ja see on õudne.

Hetkel, kui me räägime, teeb teie teatris proove Merle Karusoo oma projektiga „Kes ma olen”. Olete proovidega kursis, mida sellest arvate?

Kindlasti on see koostöö teatriga R.A.A.A.M. ja Merle Karusooga piire avardav. Mind huvitas ja huvitab see projekt sellepärast, et tegu on dokumentaalteatriga. Minul isiklikult ja minu teatril ei ole dokumentaalteatri kogemust. Merle Karusoo pakkus, et teeb etenduse, õigus, ta ei taha, et selle kohta öeldakse etendus, ta palus öelda esitlus. Ta teeb esitluse sõjaveteranidega. Kui öelda, et need veteranid on käinud põrgus, siis sellega ei ole midagi öeldud. Osaleb näiteks Luganski lennuvälja kaitsja või siis noormees, kes sai haavata ja on ratastoolis… Need on inimesed, kes on näinud rohkem kui meie. Nad on näinud vaenlast näost näkku ja see, mida nad räägivad, on dokumentaalne ja on tõde. Me leppisime kokku, et hakkama seda „Kes ma olen” esitlust pärast esietendust Narva Vabaduse festivalil mängima oma teatris. Mängime ukraina keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.

Ma olen näinud, kuidas Merle veteranidega töötab, neid intervjueerib, see on huvitav. Loodan, et saan tulla Narva festivalile ja näha nii seda lavastust kui teiste maade etendusi.

Merle Karusoo ei tee oma projekti kangelastest, vaid laseb jutustada nende inimeste saatusest, mis neid viis selleni ja just, et kes ma olen, mis inimene ma olen? See on huvitav.

Eraldi: Rivne linn ja draamateater

Rivne draamateatri direktor ja kunstiline juht Volodimir Petriv räägib, et Rivne on Ukraina oblastikeskus, kus elab 250 000 inimest. Ukraina mõõtude järgi pole linn väike ega suur, on selline keskmine. Peale täiemahulise sõja algust on 50 000 – 60 000 inimest Rivnesse juurde tulnud. Need on ukrainlased, kes idast sõja eest põgenenud – Harkivist, Hersonist, Donetskist, Luganskist… Rivne asub Lääne-Ukrainas.

Sõja alguses, kui ei olnud selge, kus rinne peatub, evakueerusid ka Rivne naised koos lastega, mehed ei saanud evakueeruda. Tänaseks on enamus naisi tagasi koju pöördunud.

Rivne on ülikoolilinn. Kõige suurem on veemajanduse ülikool – melioratsioon, kanalisatsioon ja kõik muu, mis puudutab vett. On humanitaarinstituut, kultuuriinstituut ja pedagoogiline instituut. Näiteks on sõja ajal Rivnesse evakueerunud Luganski meditsiiniinstituut.

(Kui küsisin tehaste kohta, ütles Volodimir Petriv, et paljust ei saa rääkida, sest fašistide kõrvad on kõikjal.)

Rivne muusikalises draamateatris töötab 150 inimest, neist 35 näitlejat. Teater on oblasti, mitte linna teater. Linnas on filharmoonia, nukuteater ja kümmekond erateatrit.

Rivne draamateatris on oma 25-liikmeline orkester ja 10-liikmeline tantsutrupp. Teatri repertuaaris on oma rockooper „Valge vares”, mis räägib Jeanne d’Arci elust ja saatusest. Teater on sõja ajal oma kollektiivi võtnud näitlejaid ja lavastajaid aktiivse sõja piirkondadest. Et võimaldada neil täisväärtuslikult töötada.

Volodimir Petriv toob näiteks Harkivi, kus enne sõda oli rohkem teatreid kui Kiievis ja nüüd tegutsetakse varjendites, tehakse väikeseid etendusi. Mängitakse n-ö külalisetendusi ka rindemeestele. Harkivis teatreid hetkel riiklikult ei finantseerita.

Ilmus Maalehes, pildistas Heiko Sikka.