Imelikul moel ei ole ümberringi laiutava valimiskampaania põhiteemaks saanud looduse ehk siis elu säilimine maailmas ja Eestimaal. Omal moel, ilma igasuguse loosunglikkuseta räägib sellest Tartu Uues Teatris 2. märtsil esietenduv algupärand „Puumees”.

Tartus käib teatritegu, kus me Rene Liivamäega (35) oleme mõlemad esimest korda – tema lavastajana ja mina vanas eas näitlejana. Kõik käib ümber Puumehe, mis on ka näidendi pealkiri.

Rene on peale lavastamise ka „Puumehe” autor. Ta on Eesti teatriruumis tegelikult tegutsenud juba kümmekond aastat, aga teda tuntakse seni, vähemalt siseringides, hoopis valguskunstnikuna. Tema valguskujundus on muu hulgas Tartu Uue Teatri lavastus „Vanemuise biitlid”, Theatrumi „Joobnud” ja ka möödunud suvel Narvas Kreenholmi tehases mängitud „Kremli ööbikud”.

Mina olen mingil hetkel millegipärast oma Puumehe osatäitja tekstiraamatu 14. leheküljele kirjutanud: „Öeldu lendab tuulde, üleskirjutatu jääb alles.” Ilmselt on see mõte märgiks, et seisan kaduma loodud teatrimaagia piiril. Taas (töötasin noorpõlves näitlejana), kuid ei kunagi veel selles vanuses. Praegu on küll nii, et Tartu Uus Teater meenutab boheemliku olekuga just seda Ugalat vanas Koidu seltsimajas, kus alustasin 22aastaselt.

Oleme proovide tegemise tundlikus ajas (esietendus 2. märtsil), kus kõike sõnastada veel ei saa ega taha. Teater on ikkagi mäng ja seda peab vaatama. Ümberjutustus enne vaatamist võib laval sündivat vaid lahjendada. Teater on tegu.

Oled 35aastane ja teed oma elu esimest lavastajatööd. Kust sul selline teatrihuvi algas, et nüüdseks sellesse punkti jõudsid koos omakirjutatud näidendiga?

Ma olen Nõo poiss ja, nagu vist ikka need asjad käivad, alustasin ka mina kooliteatrist. Seal sai ka ise kirjutatud. Siis läksin Tartu Kunstigümnaasiumisse. Tahtsin ka kõrgemasse kunstikooli sisse saada, aga ei saanud. Nüüd tagantjärgi olen rahul, et asjad just seda teed läksid. Läksin hoopis õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse valguskujundust. See kool jäi paraku pooleli, sest algas reaalne valgustajatöö. Nüüd olen seal tagasi ja katsun selle ära lõpetada.

„Puumees” on sinu autorilavastus – näidend, ka lavakujundus, loomulikult valgus…

Puumees on olnud selline veerev kivi. Kord tahtnud hakata sammalduma juba ja siis veerenud sinna Uude paika. Näidend on selline, nagu ta on. Vaikselt olen toimetanud. Siinkohal pean tänama Kitit. Ta on väga tore dramaturg – konsultant, hea nõu spetsialist. Käisin tema juures kohvitamas, konsulteerimas. Lootuses, et vot nüüd hakkame koos seda teksti kirjutama. Ma teen poole rehkendusest ja tema teise poole. Aga kuna ma olin juba poole peale jõudnud, siis ta ütles “kui oled juba poole peale jõudnud, küll siis küll ülejäänud pool ka tuleb”. Tuligi. Vist. Vististi. Vist. Vist. Ja ma olen maru tänulik selle üle. Kes teab, mis siis oleks saanud, kui…?

No ja lava ehitasime täpse mudelina valmis suvel Tsirguliinas. Sõprade abiga.

Kas mõtlesid kohe sellele, et ka lavastad ise?

Jah. Kohe algusest peale, kui Puumeest kirjutama hakkasin. Teised ju ei tea, mis tunded ja tundmused mul on. Mis on tegelikult ridade vahel. Ikka ise. Lõpuni välja.

Mis sind julgustas nii suurt tükki hammustama?

Olin Ugalas valgusmeister. Teatrimaja oli remondis ja pesitsesime UBBs, endises saekaatris, ajutise atmosfääriga teatrimajas. Teatri sünnipäevapeoks 6. jaanuaril valmistasid erinevad osakonnad ette oma lavakava. Me siis valgustajatega otsustasime, et teeme ka midagi. Tegime luulekava „Armastus kolme spoti vastu”. (Spot on valguspunkt laval. – MM). Sellega ma siis toimetasin, tuli välja selline huvitav, veidi teistmoodi, asi. See isetegemise rõõm ja see, kuidas meie luulekava vastu võeti, oli täiesti uutmoodi tunne. Kõik oli hoopis teistmoodi, isemoodi. Sealt tekkis ka tahtmine oma näidendi kirjutamisega alustada.

„Puumehe” lugu on sinu vanaisast ajendatud?

Ema oli mulle ammu rääkinud, et vanaisa oli midagi üles kirjutanud. Ja, et tema oli selle käsikirja arvutisse trükkinud. Mu ootused olid hästi suured, et saan pataka üleskirjutusi, kritseldisi, memuaare. Ja et siis kirjutan näidendi. Ema saatis mulle selle faili. Seal oli kümme lehekülge mälestusi vangilaagri päevist.

Lugesin. Korduvalt ja korduvalt. Ja veel kord. Okastraat juba jooksis vaikselt silme ees. Lavakujundus oli paigas. Ja siis sain ühtäkki aru, et see lugu ei saa olla selline. See ei saa olla äng, vaid pigem pisikesed detailid elust, mis on tegelikult tähtsad.

Puumehe lugu on küll vanaisast ajendatud, aga ei ole otseselt tema lugu, vaid minu mälestus, oletus, fantaasia…, millest sai Puumees.

Kui palju sinu lavastamise-eelsed fantaasiapildid erinevad sellest, mis on reaalne lavastusprotsess, näitlejad, meeskond, lavareaalsus…?

Olen mõelnud, et see proovide protsess siin võiks olla vähemalt kahe aasta kooliskäimise kaaluga. Kõik need erinevad nüansid. Sina mõtled küll, aga tükk hakkab laval elama oma elu, tänu näitlejatele ja tänu meeskonnale. See on väga-väga huvitav, kuidas kõik koostöös formeerub.

Kas seda tunnet ei ole tekkinud, et teen selle lavastuse ära ja siis valgustan teatrites edasi?

Teatrites valgustan ikka edasi. Aga maitse on suus ja keerulisem on ainult valgustaja teed pidi edasi minna. Kuid ei saa tormata, tuleb lasta hetkedel koguneda. Eks paistab, mis saab.

Kuidas meeskond moodustus?

Märksõna on Viljandi Kultuuriakadeemia. Seal saime tuttavaks Kristjani, Taneli, Carmeniga. Tõnuga, kes mängib trumme ühes loos. Helgur ja Anneli on lõpetanud Viljandi kooli. Kiti on Viljandist. Henriga sain Theatrumis kokku. Tuttavad…

***

Mida mul enda poolt lisada on? Pean tunnistama, et ma pole aastaid vastu võtnud pakkumisi mängida kaasa professionaalses teatris. Põhjusi, miks nüüd nõus olin, on muidugi võimalik välja mõelda rohkem, aga ütlen kolm: esiteks see, et see näidend ei olnud argine, on mu jaoks luuletuselaadne, selline, kus sõnad juhivad vaikselt mõtlema ja vaatama; teiseks see, et mu osa oli kirjutatud Evald Aavikule; kolmandaks see, et mõtlesin lugedes oma elu õpetajatele, tänaseks lahkunud Saaremaa Mustjala metskonna päris metsameestele.

Metsaülem kord kurjalt ütles, et ei saa näitlejast metsavahti. Ometi pidas ta mind palgal pea kümme aastat. Midagi jäi külge.

Olen proovide alguses oma päevikusse kirjutanud: „Eilses esimeses proovis kinnistus mu mõte, et saan seda osa teha vaid mõeldes Mustjala metskonna metsameestele – Vana Art, Suitsu Lembit, Utu Jüri, Koerti Heimar, autojuht Aare… kui nemad kuskil seal meelte taga, siis on kõik õige, mis teen…” Nüüd, lavastuse proovide lõpujärgus see kehtib. Ühtlasi tean taas, kui vähe tean endast ja teatrist. Ja see on hea teadmine.

„Puumees”

Autor, lavastaja, kunstnik ja valguskunstnik

Rene Liivamägi

Laval

Margus Mikomägi

Anneli Rahkema (Rakvere Teater)

Helgur Rosenthal

Henri Otsing

Epp Peedumäe

Kostüümikunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Muusikaline kujundaja ja originaalmuusika autor Tanel Kadalipp

Videokunstnik Carmen Seljamaa

Hea nõu – Kiti Põld

Esietendub 2. märtsil Tartu Uues Teatris.

Ilmus Maalehes, pildistas Gabriela Liivamägi.