Jaan Tooming kirjutab Teatritasku palvel Uku Masingust

 

 

Raplamaa taustaga kunstnik Loit Jõekalda suurmehe 100 sünnipäeva märkiv postkaart.

 

Uku Masing kirjutas enda kohta, et see, mida ta teeb , on keskpärane. Nüüd austatakse teda juba avalikult geeniuse nimega. Kuid Masing polnud geenius inimlikus mõttes. Oh ei ! Ta oli SAADIK. Saadik Magellani Pilvest. Magellani pilvi on kaks – Suur ja Väike. Suur on meist 170.000 valgusaasta kaugusel. 1986. aastal, aasta pärast Masingu lahkumist plahvatas Magellani pilves supernoova. See oleks nagu olnud märguanne, et Masing on jõudnud koju. Kuid mõni aeg enne lahkumist ütles ta oma abikaasale Eha Masingule, et Jeesus kutsub teda. Ja nüüd on ta Jeesuse juures ning ootab Isa käsku, mil taas tulla koos Jeesusega siia maailma ning luua maa ja taevas uueks. Selles lootuses on meie rõõm ja lohutus. Aamen.

Masing ütles, et suurimat rõõmu on ta tundnud siin maa peal luuletades. Me võime näha tema luules ahastust, rõõmu ja ka prohvetlikkust. Ühe näitena luuletus:

 

VAID TEADMINE, ET INIMKOND LÕPEB

 

See kauge maailm siiski liiaks ligi,

et tean kui laia lollust loimab tõeks,

kuis mõtteks vaevalt tahtelise higi

keeb temast yles võitvaks teadustõeks.

Nad teeseldes on otsind harva juurt

ja vestes parandanud inimesi,

nii punnitades luua tuuma suurt

on paksemaks veel punnutanud kesi.

Tean kyll, kus viga! Kuid ei keegi usuks,

vaid sõimaks hulluks. Teatan tormi siis,

et peagi inimkond end raiub rusuks,

ent prygimäel ei tärka julge hiis!

Ta loomad hukkab, viinaks keedab puud,

kui tirtsukari õgib viimse rohu.

Kõrb vahib kauget sõpra, vana kuud,

end kiidab võitjaks kahejalgse ohu.

Aeg veereb ruumist, roopad õhku sööb

ja verevamalt loojangute veri

päevpäevalt kadumise kella lööb,

et kõike uueks katma tõuseks meri.

 

Kogust ” Kirsipuu varjus ” ( 1948 – 1949 )

Need read on napid, kuid ütlevad olulise, mu arust. Tee nende ridadega, mis tahes, kuid ära, palun, muuda midagi.

Jaan Tooming