Kuhu kihutab kiirrong nimega Eesti Vabariik?

Kuulan majandusuudiseid ja juba ammu ei tee ma seda väga tähelepanelikult, sest olgu nii või naa, ma midagi parata ei saa. Keerukad ajad on ja lähevad veel keerukamaks – nii majadusega tegelejad ütlevad. Ja need muud tunnevad seda kõige paremini toidupoes.

Kultuuri jälgin tähelepanelikumalt, kuigi ka seda, et kultuurile on muude hüvede nimel kerge käega lüüa, ma tean.

Ei huvita

Siis loen Õhtulehest Jaanus Kulli intervjuud Pääru Ojaga ning kujutan ette, millise laviini see vallandab. Pidin pettuma, sest tegelikult ei järgnenud mitte midagi. Valus tõde, mille Pääru välja ütles, mattus muu mudru sisse. Nagu enamasti.

Millest ma räägin? Pääru rääkis: „Lembit Peterson peaks meie riigis olema sellises positsioonis, et kui ta tahab midagi teha, siis ta seda ka saab. Petersonil võiks olla samasugune voli, nagu kunagi oli BBCs loodusfilmide tegijal David Attenborough’l, kellele öeldi, et võta nii palju raha, kui tahad, ja tee, mis filme tahad. Leian, et Lembit Petersonil peaks Eesti Vabariigis olema samasugune staatus.”

Pääru oskab selle öeldu sõnastada ka nii, et minu arvates sellest ei saa mööda vaadata: „Kuidas saab olla, et mingi kamp plikatirtse otsustab, mis mahus ja kui palju tohib Lembit Peterson teatrit teha?”

Õhtuleht võimendab öeldut ja paneb mõtte pealkirjaks, ja ikka ei märka seda justkui mitte keegi.

Põhjendamatu autoriteet

Selle nähtuse nimi, millele Pääru Oja tähelepanu juhib, on põhjendamatu autoriteedistruktuur. Ja see selles moodustises, millele viitas kunagi ka Juhan Liiv oma luuletuses „Ükskord on Eesti riik”, lokkab.

Selle on sõnastanud ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid oma raamatus „Elanikust kodanikuks”. Kui on põhjendamatu autoriteet, siis peab olema ka põhjendatud autoriteet. „Põhjendatud autoriteet on inimesel, kes on saavutanud staatuse tänu oma võimekusele, tarkusele, visadusele, järjekindlusele..,” defineerib professor Vooglaid.

Põhjendamatu on autoriteet siis, kui inimene on sattunud või seatud ametikohale petuskeemide, tutvuste, ebapädevate valikute vms teel – võimalusi on mitu. Peamine on siin see, et ta on ametikohal, hoolimata sellest, mida teab, oskab ja suudab. Ülo Vooglaid on lisanud sellele reale ka sõna tahab (oskab, suudab ja tahab), aga siin ma kahtlen. Nad ikka tahavad küll – tahavad juhtida, olla kasvõi jupijumal, aga ikkagi jumal. Või mõni veidi suurema võimuga tegelane, hoolimata teadmistest ja väärtushinnangutest.

Vooglaid ütleb, et põhjendamatu autoriteet viib salastamiseni. Ja ka siin on tal tuline õigus. Mõelgem kasvõi me riigieelarvele.

Ikka veel kord pean Ülo Vooglaidu tsiteerima, et mõista, miks meil nii on läinud: „Kui salastamine on hästi õnnestunud, siis hakkab põhjendamtu autoriteet asjatundjaid minema ajama ja omasugustega või veel rumalamatega asendama. Nende stiil hakkab tavaliselt kiiresti levima, laienema ja süvenema.”

Õnnetuks teeb see, et kui põhjendamatuid otsuseid tehtaks vaid kultuurivaldkonnas, siis targad astuksid vahele, ei lubaks, aga neid justkui pole, ja kui ongi, siis hoitakse hinge kinni, sest küüned enda poole mentaliteet on levinud. Kui tõstad appikarjeks häält, siis võid ise hakklihamasina vahele jääda.

See ei lohuta

Mida peaks tegema inimene niisuguses olukorras, kus märkab, et on sattunud põhjendamatu autoriteedi kiirrongile? Kaasa teha ja samuti vaikida? Kui ei jaksa enam, proovid ennast kaitsta. Näiteks teooriaga, et me elu koosneb hinnangutest. Lihtsatest ja keerulisematest, väikestest ja suurtest. Näiteks, et ma sinna poodi ei lähe enam, sest seal on liiga kitsas. See arst on nooruke, üleõppinud ja elukogemuseta. Lavastus, mida kõik kiidavad, ei anna mulle midagi juurde. Me valitsus ja riigikogu on elukauged. Kogu maailm seisab kuristiku serval…

Hiljuti arutasime vana professoriga, et hinnang ei tulene mitte sellest, mida nemad (s.o teised) teevad, vaid sellest, mida sina neilt ootad ja vajalikuks pead. Kui see, mida nemad teevad, on üha vähem vastavuses sinu ootustega, tundub sulle, et tehakse lollusi.

Arusaadav. Aga mida siis edasi teha? Kui näen teisi, endast nooremaid ja vahel ka vanemaid, kordavat neid rumalusi, mida mina ise oma elus olen teinud või läbi näinud. Haiget saanud, kannatanud, lollustele tähelepanu juhtinud, ja see pole midagi muutnud peale iseenda. Aga asi seegi. Mul on kombeks meelerahu säilitamiseks mõelda ennast tagasi sinna, kus endal kogemused puudusid. Nii on kergem tarbetu hinnang enda peas välja naerda.

„Meie mõistus töötab kogemusi võrreldes ja kokku võttes,” ütleb Marius Ivaskevitšus oma näidendis „Totalitaarne romaan”. Kogemusi võrreldes ja kokku võttes – see ju tekitabki hinnangu. Vanusega süveneb teadmine, et inimeste maailmas ei ole midagi, mis oleks ainuõige. Elad oma elu, näed kõrvalt võõraid elusid, loed, vaatad pealt, mõtled… See ehk võiks tekitada oskuse näha tervikut ja näha kaugemale, teha vähem halba ja rohkem head.

Lõppude lõpuks – võiks olla selge, et ka me mõtted materialiseeruvad. Nii kurjad kui ka head. See on muidugi keerulisem protsess, aga kellel poleks siis elus juhtunud, et mõtled ja mõte läheb täide.

Kuidas elada?

Kuidas te arvate, kas peaks elama südametunnistuse järgi või seaduste järgi? Seadus ja kord ei ole ju ometi üks ja seesama.

Mind kuidagi isiklikult ja valusalt riivas see, kui õiguskantsler Ülle Madise, kes välja ütles, et me riigi eelarve on põhiseaduse-vastane, juba järgmisel päeval selle öeldu sisuliselt tagasi võttis, ära pehmendas. Ja jälle ei tekitanud targa, vaieldamatult autoriteetse naise öeldu ega hilisem sõnade söömine me meedias mingit suuremat võpatust.

Kas oleme tõesti teatava klanni seadusetusega harjunud? On see ainult tuimus, mis meid on vallanud?

Olen septembris endale meeles pidamiseks kirjutanud, et manipuleerimise vahend on sõnad, et vaadake parem tegusid, need ehk räägivad inimese kohta tõtt. Samas ma ju usun sõnade väesse, hoolimata sellest, et neid me ajal nii palju tehakse.

Kõigest hoolimata

Kui vaatan loodust toimimas enda ümber, siis on üsna selge, et see, mis seal sünnib, võiks olla meile, inimestele eeskujuks. Sealsed seoses ja süsteemid, see, kuidas kõik toimib, kuidas vahetub öö ja päev, kuidas aastaajad… luiged lähevad, lumi taga. Pilved.

Mu postkasti jõuab petitsioon, kus kogutakse allkirju mõtetele, miks Vana-Vigalas peaks kutsekool alles jääma. See on ükskord juba olnud, see kinnipanemise oht… Jah, ma olen selle poolt, et elu säiliks ja õpetamisele tehtud kulutustele ja vaimsele energiale ei tõmmataks kriipsu peale. Aga arvan elukogemuste toel teadvat, et kuskil on salaja see sulgemise otsus juba ära tehtud ja allkirjad, rahva hääl, ei aita.

Vahel tuleb enesekaitseks täiskiirusel kihutavast rongist maha hüpata. Nooremana teed seda intuitiivselt. Vanemana tead, et peab, aga kaine mõistus ei lase seda teha. Haiget saad nagunii, hüppad või ei.

Justkui tuleks unustada elatu, selleks, et edasi elada? See ei peaks ja ei tohiks nii olla. Ja ei olegi, kuni on neid, kes julgevad ütelda nii, nagu tadžikk Barzu Abdurazakov hiljuti: „Olen alati uskunud inimestesse. Ma usun, et headust on palju rohkem kui kurja ja võib-olla just see usk, mida tugevdavad kümned inimesed, keda teel kohtan, nende naeratused, kallistused, tähelepanu, soojad puudutused, vestlused, tugevdavad mu usku minu õigsusesse, et maailm on armastus.”.

Juhan Liivil on luuletus „Laulikutele”, mis lõpeb sellise salmiga: „on ilu, elu, valu/ nii palju ilma sees — / ja sellest kõik nii vähe/ on teie lauludes?!//”.

Ilmus Maalehes. Kaanepilt narrilaev, Jan Teeveti lavastusest Vargamäel, “Eesti Jumalad”