Kaks Eesti pikka dokumentaalfilmi – üks esilinastus eelmisel aastal, teise avalik esilinastus on veel ees – sattusid kõrvuti vaadata. Üks inimkooslustest ning teine looma- ja linnukooslusest. Üks üsna irooniline vaade elule nõukogude ajal – punkarid oksendavad, teises on muu hulgas kaadrid, kuidas merikotkad rabajärves ujuvad.

Kui inimene on looduse osa ja mu meelest on, siis Indrek Spungini dokk 1980. aastate pungist ansambli Velikije Luki toel „Õnn on elada me maal” ja Riho Västriku dokk „Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast” on loodusfilmid mõlemad. Esimene näitab ja illustreerib, kuidas inimene, n-ö looduse kroon, suudab inimühiskonna täiesti tuksi keerata, ja teine näitab, kuidas loomad on suutnud inimeste moodi hulluksminekut vältida ja suudavad, kui lastakse, tänaseni üsna rahulikult koos eksisteerida.

Munga irooniline tagasivaade

Ivo Uukkivi ehk siis punkar Munk räägib filmis mõnusa huumoriga, et sõjaveteranid, ka need, kes osalesid Velikije Luki lahingus, olid väga nende moodi. „Kui nad 9. mail (võidupüha NSV Liidus) ennast täis jõid ja, ordenid rinnas, ringi kakerdasid (näitab toolil istudes, kuidas), siis see oli nagu üks suur punkpidu.” Ja siis Uukkivi jätkab: „Me võtsime neilt kogu nende au. Kuulsusrikka lahingu nime ja välimuse, ehtides oma lohvakad pintsakud nõukogude ordenitega.”

„Õnn on elada me maal” on kunstiline dokk ajaloost. Üles ehitatud aastate kaupa. Näiteks punkar Villu filmis kõlanud jutu peale, et meil räägiti Ameerika presidendist Ronald Reaganist, kes kõneles tähesõdade programmist, kui sõja õhutajast (filmis on selle jutu taustaks näiteks kaadrid trammis venekeelset ajalehte Pravda lugevatest inimestest, sealhulgas ka, ajaleht näpus, õlut joovast punkarist): „Ega me päris debiilikud ei olnud ka, saime ikka aru, et see, mida Nõukogude ajalehes kirjutati, ei ole puhas kuld.”

Mitu kihti

Režissöör Indrek Spungin on filmi „Õnn on elada me maal” kokku pannud, üles ehitanud ja moonteerinud, kasutades koos suuremat osa dokfilmidele omaseid vahendeid. Filmis on vanu fotosid, dokumentaalseid kaadreid nõukogude tegelikkusest ja tolleaegsetest teleuudistest. On kaadrid Eesti Nõukogude Sotsialistlikus vabariigis Tallinnfilmis valminud kunstilistest filmidest, mis annavad tausta ja konteksti. On intervjuud tolleaegsete noorte punkaritega, kes vanaks saanutena ajale tagasi vaatavad. Ja on uhked lavastatud kaadrid, mis paljus lähtuvad sellest jutust, mida pungilainet aktiivselt kaasa elanud räägivad. Ja muidugi on kogu filmi taustaks punkmuusika. Lauljast Munk ütleb nüüd, et läks lavale röökima ja seda taheti kuulata. Villu, kes bändist hiljem lahku lõi, täiendab, et ta tahtis teha teistmoodi muusikat, kus saaks veel enam röökida.

KGB reklaamiagendid

Velikije Luki filmis räägib Ivo Uukkivi, kuidas bänd ära keelati ja siis KGB töötaja käis mööda koole ja rääkis, kui halb ansambel see on. Et sellist ei pea kuulama. Paremat reklaami ei oleks saanud ansamblile ollagi. Tallinnas ei olnud ühtegi õpilast, kes poleks seda ansamblit teadnud. Kes poleks tahtnud kontserdile minna.

Kui keelatud, siis mindi Suurte sibulate kontserdile. Poisid tõlkisid nime eesti keelde, panid plakatid üles ja kõik hammustasid selle nipi läbi, välja arvatud keelajad. Paras absurd seegi.

Üsna äge on filmi vaadates mõelda, et Eestis oli punkliikumine ja punkmuusika otseselt nõukogude võimu vastane. Isegi siis, kui näiliselt võimu sõnumitele takka kiideti. Mõtlemise erilisus ehk ka see, et mujal maailmas oli punk enne meid ja läänes ei mässanud noored ju sovjetliku mõttemaailma vastu.

Olen elus kokku puutunud vene punkaritega, kes räägivad imetlusega punkar Villust ja JMKEst, Eesti pungist ja punkaritest, kes olid neile eeskuju. Jajah, eeskujuks, et mässata Nõukogude absurdi vastu.

Kui film jõuab aega, kus nõuka gerentidest juhid järjest surema hakkasid, ütleb Ivo Uukkivi, et neil oli Brežnevist lugu „Meie kiisul paksud kulmud”. Seda nad mängida ei saanudki, sest peategelane suri.

Loomarahu

Kui punkar Villu laulab – küll juba omale ansambli JMKE teinuna –, kuidas miilits ja punkar, ennäe, ulatavad teineteisele käe, siis Riho Västriku erinevad elukad loodusfilmis üksteisega sõbrustama just ei kipu. Aga asja eest, teist taga, näiteks välimuse või suuruse pärast üksteisele kallale ka ei lähe. Muudest loodusfiomidest eristab seda filmi see, et seda, mis näidatakse ei kommenteerita. Ei hääle ei tiitritega. Filmis pole taustamuusikat, on vaid need hääled, mis looduses.

Filmis on söödaplats, kuhu viiakse kalarappeid, ja sinna sööma tulevad kõik hundid, karud ja rebased. Metssead, mäger, ilves, põder… Kotkad, kullid, harakad ja rongad, varesed… Milline rikkalikkus!

Olen ise märganud ja mind on juhatatud mõtlema metsaelust, kus eri looma- ja linnuliigid omavahel rahulikult läbi saavad. Et oleme üks kooslus. Jah, ka meie, inimesed, kuulume sinna metsaelukate kooslusesse.

Ses filmis on palju vaikust ja see ei ole see väline vaikus, vaid pigem sisemine. Põnevad on kaadrid, kui üks tegelane tahab teiselt toitu üle lüüa ja kuidas siis käitutakse. Karvupidi kokku ei minda. Hoitakse distantsi ja ollakse koos. Ei tea keegi täpselt, mida nad mõtlevad ja kuidas, aga näitatakse looduse elu nii, et loomad ja linnud justkui tajuksid, et ainult siis, kui nad üksteisega ja pmavahel ei sõdi lõpmatult, jäävad nad liigina ellu.

Film näitab elukaid läbi me nelja aastaaja. Ilmade muutumine muudab ka nende käitumist. Külm ilm näiteks muudab suhted ärevamaks, ollakse ettevaatlikumad, mängulusti enam ei märka. Filmis on ka omavahelist flirti, kurameerimist ja laste kasvatamist.

Kaks lõppu

Inimeste filmi lõpus räägib Ivo Uukkivi loo, kuidas Velikije Luki kutsutakse Soome esinema. Nad ostavad kasti viina kaasa, et see seal rahaks teha, aga joovad selle ise ära. Üks pudel jääb. Müüvad selle maha. Ja see mees, kes ostis, oli nende kontserdi ainus külaline. Selgub, et temagi magas.

Mungast on tänaseks saanud Ivo Uukkivi, kellest omakorda on kasvanud tervislike eluviisidega mees, kui näitlejaamet muidugi maha arvata sellest tervislikkusest, aga ta on kindlasti üks Eesti parimaid näitlejaid. Elu jätkub.

Västriku elukate filmi lõpukaadrid näitavad kahe hiireviu kaklust ja korraks vilksatab kaadris ka seda filmiv vana mees. Eestis ringi vaadates ja selle hingestatud filmi taustal julgen öelda samuti „elu jätkub”, aga see on öeldud suurema kahtlusega. Päris viimane kaader on droonilt filmitud: metsaga ümbritsetud lumine lagendik, nagu oaas.

Mõlemas filmis on palju üllatusi.

Režissöör Indrek Spungin

Noori punkareid mängisid tänased noored. Kui raske see oli neid filmida, kuidas tänane põlvkond isade ellu sisse elas?

Elasid täitsa kenasti. Enamus näitlejatel on ka pungi taust, välja arvatud vennad Eskod – Raul kehastas Ivo Uukkivi ja Romet Villu Tammet. Neil polnud pungi ja pillidega mingit varasemat suhet. Ja see oli suur üllatus neile, et Ivo üldse sellist bändi on teinud. Paar korda juhtus võttel naljakas lugu, kus nende tuttavatel, kes juhuslikult mööda läksid, läks punk-välimusega Eskosid nähes juhe kokku ja nad ei suutnud oma imestust varjata.

Kas poisid vaid mängisid punkareid või tegid ise ka muusikat, mis filmis kõlab?

Kuigi enamus näitlejaid olid pungi taustaga, kel ka bändi tegemise kogemus, neist keegi otseselt muusikat filmis ei teinud. Kõigest teeseldi osavalt.

Kust on pärit filmis kõlavad Velikije Luki lood?

Aastal 1988/ 89 tuli neil kassett „Jõuluks koju” ja 2002 CD ja vinüül „Tallinn põleb”. Filmis on lisaks kasutatud ka proovika- ja kontserdilindistusi.

Velikije Luki laulude pealkirjad

See vist ongi armastus, Õnn on elada me maal, Üleeestiline vägival, Tallinn põleb, To mister Reagan, Afganistan, Pudi, Enesetapja laul, Toksikomaan, Oh laula ja hõiska, Paaria…

Märkmikulaadne loodusfilm

Riho Västrik

Minu poole pöördus kirjanik Jaanus Vaiksoo ja küsis, kas ma olen kuulnud Valerist Läänemaalt, kes on filminud vägevaid kaadreid suurkiskjatest. Vastus oli, et ei ole kuulnud. Jaanus rääkis, et on üks mees, kellel on tõeliselt head materjali, oleks hea, kui keegi aitaks tal sellega midagi enamat ette võtta kui Youtube klipid. Jaanus mainis, et arutas seda teemat Tiit Randlaga ja Randla soovitanud minuga rääkida. Randla on minu jaoks autoriteet – kui tema soovitas, siis võtsin Valeriga ühendust. Saime Haapsalus kokku ja nägin tema läpakast, et on tõesti üle mõistuse kaadreid filminud. Kaadrid olid filmitud ühest varjeonnist, mis oli kotkaste söödaplatsi servas. See tähendas, et materjal oli teatud mõttes piiratud. Oli vaja mõelda, kuidas ehitada sellest film, mis ei oleks mööndustega. Mulle tundus algusest peale, et see peaks olema märkmikulaadne film, sest märkmeid tehakse siis, kui on midagi talletamisväärset, vahepealset ajahüpet pole vaja üleminekutega siluda.

Režissööri suur küsimus oli, kuidas vaatajatele seletada, et inimene on selle kooskäimise taga. Selle varjamine ei tulnud kordagi pähe. See tuli vaatajale ausalt välja öelda ja selleks oli vaja Valerit aeg-ajalt ekraanile paigutada. Nii vähe kui võimalik, et seninägematut liikide käitumist mitte pisendada. Üsna alguses sai selgeks, et tahan vaatajatele luua kohalolekutunde, seega pidi heli olema väga realistlik, ei muusikat, ei teksti. Samuti ei näinud ma võimalust lisada liikidele nimetiitreid. See oleks minu arvates seganud kohalolekutunnet. Ma tahtsin teha vaatlevat dokumentaalfilmi, mitte mingitele väljakujunenud tavadele vastavat loodusdokki. Ja nii ma tegin ka.

Materjali on filminud Valeri Štšerbatõh, pensionil metsandus- ja keskkonnaspetsialist. Enamik materjali on filmitud varjeonnist, lisaks mõned rajakaamera võtted, valdavalt sama söödaplatsi lähedal. Ekraanil on Valeri.

„Kriimsilm, karuott ja rebane. Märkmeid metsast“

Režissöör ja produtsent: Riho Västrik. Operaator: Valeri Štšerbatõh. Stsenaristid ja operaatorid: Margaret Mäses ja Riho Västrik.

Monteerijad: Karl-Olaf Olmann ja Mirjam Jegorov. Helirežissöör: Ekke Västrik.

Heli kokkusalvestus: Seppo Vanhatal ja Ekke Västrik. Värvimääraja ja videotöötleja: Lauri Laasik.

Dokumentaalfilm, kestus 75 min. ©Vesilind.

„Õnn on elada me maal”

Režissöör: Indrek Spungin

Stsenarist: Indrek Spungin

Produtsent: Anu Veermäe-Kaldra

Operaator: Emilia Lloret, Sten-Johan Lill, Taavi Aavik, Indrek Spungin, Piret Neihaus-Spungin, Ivo Uukkivi

Filmikunstnik: Indrek Spungin, Piret Neihaus-Spungin, Ivo Uukkivi

Montaaž: Taavi Aavik

Produktsioon: Menufilmid

Ilmus Maalehes.