Linnades müüakse õhku – maal on kerge hingata.

Bensiin ja toit lähevad kallimaks. Elame globaalses külas. Majandusmeheks saab see, kes ostab odavalt ja selle oma rahvale põhjendamatult kallilt maha müüb. Oleme harjunud.

Maailmast meieni jõudva müraga me harjuma ei peaks. See on veel rumalam mood ennast pügada lasta. Kui eestlaste põline tarkus valed läbi näha ka ära kaob, siis mis meil inimestena erilist alles jääb. No üsna lühikeseks on see mälu muidugi jäänud, kui mõelda me austatud välisvaatlejatele ja poliitikutele, kes alles ohkisid ja imestasid, et ameeriklased valisid presidendiks Trumpi. Oh ja ah, kes seda võis küll arvata! Täna aetakse juba teistsugust juttu. Brexitiga oli muide sama lugu, et imestati. No ja samamoodi ollakse avalikus meedias üllatunud, et Pevkur reformi esimeheks valiti. Oi, ma ei või.

Tõde on vale

Nüüd on nõuks võetud ilma imestamata uskuda üsna üksmeelselt järjekordset lääne lollust, aja sildistamist – post truth*, posttõese ehk tõejärgse aja kättejõudmist. No umbes nõnda, et tõtt rääkida on vanamoodne ja seda tehes ei jõua kuhugi. Kuidagi nii ma selle rumaluse kuulutamist mõistan, et see aitab õigustada poliitikute ja turundajate ja suhtekorraldajate ja selliste ärimeeste valesid, kes ostavad odavalt ja müüvad kallilt. Muud mõtet ma ei näe. Öeldakse, et maailm on muutunud ja nüüd tuleb valetada, sest teisiti ei saa.

Küll on kiiresti meelest läinud, et kuulusime okupeerituna 50 aastat riiki, kus ainult valed olid tõde. Me saime vabaks ja meil on kohustus rääkida tõtt, saime vabaks, et elada valejärgses ühiskonnas. Selleks see vabadus meile kingiti. Ja kui me neid väärtusi ei hoia, siis … Mis siis? No siis saavad meist valelikud inimesed, oma näota ja ebameeldivad. Tundub liiga idealistlik jutt? Tundugu, oma riigis elame oma elu,  olgu maailma globaalses külas kuidas tahes.

Olgu, küllap võime leppida ka markomihkelsonide „elutarkustega”.  Nad on piisavalt vanad, et ise vastutada. Me haridusretoorikas aga kuuleb üha rohkem hüüatusi, et koolid peavad õpilastele andma kaasa oskusi elus toimetulemiseks. Et õpetamegi lapsi juba lasteaias valetama? Tõde ei vii ju kuskile, selle eest palka ei maksta. Ole limukas, kallis laps!?

Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus „Miniloengud maksiprobleemidest”, mis Hendrik Lindepuu tõlkes saadaval juba 2007. aastast, on ka lühilugu valetamisest. Professor seal alustab, et valeinformatsiooni edastamine on looduses tavapärane.  Ta toob näite, kuidas liblikas teeskleb puulehte, et lind teda nahka ei paneks. Sõjas on vaenlase petmine sõjakunsti osa ja võidu eeldus. Vahetegemises, milline vale on õigustatud, milline mitte, tuleb appi moraal. Meil Nõukogude ajal olid küll Pavlik Morozovi nimelised pioneerimalevad, aga ma ei usu, et oli palju peresid, kus kiideti oma isa peale kaevanud poega kangelaseks. Kirjutasin eelmise mõtte ja korraks võpatasin, et olen ju lugenud neid kiitvaid lugusid, kuidas laps on oma vanemaid kohtus võitnud.

Professor Kołakowski kirjutab: „Valetamise kategooriliselt keelajad ütlevad: kui igaüks valetaks siis, kui talle pähe tuleb või kui tal on mugav seda teha, siis oleks usaldus teiste inimeste vastu täielikult hävitatud.  Aga usaldus on ükskõik millise korra ja inimeste kooselu vältimatu tingimus…”  Kui nii oleks, ütleb filosoof mõttekäiku kokku võttes, ei usuks keegi enam kedagi. Filosoof arutleb kategooriates hea ja paha vale ja jõuab lõpuks järeldusele, et lapsi ei peaks kasvatama selles vaimus. „Turvalisem on lastele õpetada, et vale on lihtsalt halb, ilma eranditeta, ning nõnda neisse pookida refleks, mis paneks nad valetades ennast halvasti tundma. Ülejäänu õpivad nad ise – kiiresti, kergelt ja ilma täiskasvanute abita.”

Ajalugu kirjutavad võitjad

Vestluses David Vsevioviga selgus, et Lavrenti Beria nimi me nooremale põlvkonnale enam midagi ei räägi. Mõtlesin, et mida see nimi mulle ütleb. Hästi lühidalt öeldes verist timukat. Oli puhas juhus või miski muu, et juhtusin veebiavarustes filmile „Beria tagasitulek”. Film on tehtud 2014. aastal ja pöörab kõik pea peale. Beria lasi tappa Hruštšov võimuvõitluse käigus. Beria hoopis vabastas inimesi vangilaagritest, mitte ei saatnud neid sinna, sama mees käivitas Gruusias majanduse õitsengu, tänu tema tegevusele Teises maailmasõjas säilis Vene relvatööstus, mees pani käima lennukite ja tankide ehitamise, pärast sõda tegeles kosmose asjadega ja tänu ta targale juhtimisele sai Nõukogude liit endale aatompommi…  Viimane aga määras kuni tänase päevani jõujooned maailmas. Mis siis on tõde, mis vale? Kas tõde on,  et sessamas Nõukogude okupatsioonis loodi mulle Beriast miski kurjategija pilt ja nüüd Venemaa ajaloolased püüavad seda meest rehabiliteerida?

Mu jaoks tegi selle filmi ennekõike kahtlaseks see, et Beriast joonistati lausa veatu tüüp. Lapsi ta armastas, hoidis oma peret, armastas sporti, mängis jalgpalli… Nojah ja filmis, mis üles ehitatud küll üsna lärmakalt, aga siiski asjalikus toonis, olid äkki kaadrid selgeltnägijast ja miskist psühholoogist, kes meest ja tema olemust piltide järgi kirjeldasid. Kas Beria oli veriste kätega timukas või intelligentne kurja võimu vigade parandaja?

Hästi organiseeritud unustamine

Taas üks tendents me Eestis on jutt, et kasutame ära nende eestlaste potentsiaali, kes on siit lahkunud ja seal hakkama saanud. Kuuleb muidugi ka neid häälekesi, et see saab sündida vaid siis, kui meil siin on neile seal midagi pakkuda. Taas on sellises mõtlemises käärid. Riigi ülesanne ongi oma hoida ja omi ka. Aga kui neile, kes on läinud, luuakse eelised, saavad pahaseks need, kes on jäänud ja siin hakkama saanud. Taas on mul kusagilt mälust võtta see, kuidas Ameerikasse väljarännanud ja seal raha teeninud eestlased tagasi tulid ning selle raha siin Eestis kulutasid, et tekiks uus.

Ma hirmuga hoopis mõtlen sellele, et meil tõe ja vale skaalal juba on öeldud, et tuleb arvestada vaid fakte. See tähendab, et sisaliku tee kivile jälge ei jäta ja liblika tiivarips tormi ei tekita. Ja kõik. Õiged asjad on statistilised, näiteks, et kuni 25-aastaste hulgas on palgatöötajate kuu keskmine brutotulu 677,82 eurot, meestel 762,64 ja naistel 595,50.  Tulge tagasi, Eestimaa pojad!

Kõige enam noori elab linnades: „Kõikides linnades elavatest noortest elab 110 039 ehk 63,24% Tallinnas või Tartus.” Ja linnades müüakse õhku, maal aga on kerge vaid hingata. Selline on tõejärgne aeg.

„86% õpilastest vanuses 15-16 on vähemalt korra elu jooksul tarvitanud alkoholi. Eelmisel aastal tegid 15-19aastased naised 487 aborti. 2015. aasta hakul oli Eestis 7623 vanemliku hoolitsuseta või abivajavat alla 18aastast last ja noort.” See ja see varasem statistika põhineb statistikaameti ja tervise arengu instituudi andmetel.

Reformierakonna uus esimees ütleb partei ülesandeks võitu kohalike omavalitsuste valimistel ja muidugi tulevasel riigikogu valimistel. On üsna selge, et võit omaksvõetud tõejärgses maailmas tuleb valetades. Mida me teeme? Eesti saab kohe 100 aastat vanaks. Elroni rongi esimese klassi vagunis ostis ilus noor ema oma vaata et vastsündinud lapsele, imetillukesele, pileti. Kui ma imestasin, siis ta ütles, et jah, minu Eestis on nii.

*post truth ‒ posttõde ehk tõejärgne, tõe järel tulev, tõest mitte olenev; mitu Euroopa riiki valisid selle kui aastat sümboliseeriva sõna ka aasta sõnaks 2016.