Vaataja ikka soovib teada, mida ta teatrisse vaatama tuleb – draamat, tragöödiat või komöödiat. Ma olen kuidagi nii mõelnud heade näidendite ja lavastuste puhul, et neid ei tohigi ära sõnastada. Paned sõnadessse, ja miski päris lumm kaob ära. Kuidas sinuga on, Urmas? Mis lavastus on „Nipernaaditalv”?

Ma ütleks, et see on üks puhas ja klaar „Eesti asi”. Aus eestikeelne Eesti teater. Nii pildis, helis kui ka näitlejate mängus. Siin on keele ilu, Eestimaa ilu, inimeste ilu Eestimaa sees ja suure jutustaja August Gailiti valu ning võlu.

Kui sa kirjutasid näidendit „Nipernaaditalv”, kas siis pidasid silmas konkreetseid näitlejaid?

Hannesest see mõte alguse sai, seega ei saanud temast kuidagi mööda vaadata. Helgi Annast oli ka paigas, kui ta oma nõusoleku oli andnud osaleda. Ilma temata oleks raskeks läinud. Liisa Aibelit, Silja Miksi ja Natali Lohki vahetasin mõttes kirjutamise ajal erinevatesse rollidesse, aga lõpuks usaldasin enda esmast sisetunnet. Ja Madis Mäeorg jäi mulle kunagi ammu silma, et temaga võiks midagi sellist „triksterdajat” proovida.

Aga põhiline – kirjutasin seekord selle teksti suvel Kristjan Suitsu lavakujundusse, mis oli tal juba kevadel valmis.

Milline vahe on lavastada enda kirjutatud näidendit või mõne teise autori oma?

Ega suurt vahet ole. Samamoodi tuleb kärpida, toimetada ja ümber kirjutada proovide käigus. Proovide alguses tuleb lihtsalt autor kõrvale lükata ja liikuda seda teed, mida näitlejad tajuvad. Autorid joonistavad pildi, aga näitlejad panevad selle proovides elama ning sõeluvad kõik vead.

Kas on nii ka olnud, et alles lavastades märkad, millised asjad näidendisse sisse on pugenud kirjutamise ajal?

Tagantjärele hakkavad lavastuses elama mingid kummalised kujundid, millele kirjutamise ajal ei mõtlegi. Näitlejad on väga kujunditundlik rahvas, kui neid kuulata ja nendega arutada, siis saab isegi üksikutest fraasidest või tavalisest lausejupist sellise kujundi ja mängu joonistada, mis elab üle aegade.

Kas sa oskad selgitada, mis on Eesti eksistentsialism? Erineb see muu maailma omast?

Ma ei ole väga haritud inimene, minu jaoks on need „ismid“ kõik kuidagi üritused midagi liigitada. Aga ürituse kohta öeldakse irooniliselt, et see on luhtunud katse.

Kuidas liigitada maailma, inimesi ja tundeid seal sees? Vist ei saagi. Aga eile, pärast lõplikku läbimängu jõudis korraga kohale, et kõik see Kristjan Suitsu visuaal, Kristjan Priksi helipilt ning näitlejate mäng paneb mind tajuma, et see on väga jõuliselt ürgne Eesti asi. Ja väga eksisteeriv.

Juba kuu kõigis oma varjundites, sooaur, udu, päikeseloojangud, kõrkjad… Juba see üldine pildiline ja heliline idüll oli suurem, kui Eestimaa suvi, sügis, kevad ja talv päriselus ühtekokku.

Kuhu siis ikkagi on õigem vaadata elus – kas edasi, tulevikku, või tagasi, minevikku?

Eestlastel on kaks erinevat mõtet selle kohta. On vanasõna „Kes tagasi vaatab, sel silm peast välja”. Ja on Juhan Liivi värsirida: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Siin peab valima – kas uskuda vanarahvast või Juhan Liivi.

Ma ise tunnen, et mida vanemaks ma saan ja mida rohkem lähenevale surmale mõtlen, seda rohkem tekib minus tahtmine tagasi vaadata. Tagasi vaadata on alati inimlik. Ma tean, et arengu jaoks on tarvis inimesi, kes pilgu kiivalt homsel hoiavad, aga ma ise luban endale aina rohkem tagasi vaatamist. See on vajalik, et mõista iseend. oma tegusid ja ainult nii saab vist veel enne surma endaga rahu teha.

Mis tähtsus on sinu jaoks kuul?

Lapsepõlvest mäletan lugu, kus kuu sees elas keegi mees… Hiljem olen kuulnud, et kuu sees on hoopis üks teine kuu, mis on natuke suurem, kui see esimene kuu, mida me päriselt näeme. Ja kui saad 50 aastat siin ilmas elatud, siis mõistad, et tegelikult on see väike nali puhas tõsi. Kuu sisse mahub nii palju erinevaid varjundeid ja maailmu. Kuu on lunastus, kuu viib rahu ja toob rahu, kuu kõike näeb… Kui kaks inimest vaatavad maailma eri punktides korraga kuud, siis saavad nad korraks kokku… Jne.

Räägi lavastuse muusikalisest kujundusest?

Kristjan Priks tegi meeletult palju tööd juba kevadest alates, lindistas loodushääli, igasuguseid naturaalseid helisid ja kõike võimalikku. Aga ühel hetkel hakkas hoopis elama üks salvestus, mille ta esimestes proovides tegi – kui Helgi tegelane hüüab: „Too-mas!” Mulle meeldib mõlema Kristjani juures see, et selles lavastusprotsessis on nad mõlemad liikunud aina selles suunas, et vähem on rohkem.

Tegelikult oleme valmis saanud maailma, mis on väga naturaalne, lihtne ja klaar. Lisaks kõigele muule ka odav materiaalses mõttes. Vähem on alati rohkem.

Nipernaaditalv

Autor August Gailit / Urmas Lennuk
Lavastaja Urmas Lennuk
Kunstnik Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Helikujundaja Kristjan Priks
Valguskujundaja Roomet Villau
Dramaturgiline konsultant Liis Aedmaa (Ugala)

Osatäitjad

Toomas – Hannes Kaljujärv (Vanemuine)

August – Madis Mäeorg

Vana naine – Helgi Annast

Kati – Liisa Aibel

Ello – Silja Miks

Maret Vaa –Natali Lohk

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.