Uku Uusberg on alates 21. juunist Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Meie telefonivestluse nimetab ta improvisatsiooniks. Mina lisan, et teemaks on elu ja teater koos.

Lepime Uku Uusbergiga kokku, et pikema silmast silma intervjuu teeme mõne aja pärast Raplas ja ta võtab kaasa ka Linnateatri vastse uue direktori Mihkel Kübara. Mõtlen, et poistel on siis põhjust koju tulla – mõlemad Raplast –, ja saan aru, et poistest on mehed saanud juba ammu.

Me telefonivestluse ajal hakkab mu Raela aia kohale kogunema äikesepilvesid ja müristab. Küsin Ukult, kuidas ta suhtub äikesesse. „Äike väga meeldib, Uku on ju äikesejumala nimi,” vastab ta ja on rahul ka sellega, kui teatan, et just täna kuulsin esimest ööbikut meie kandis. „Improviseerime siis,” ütleb Uku ja ma olen nõus.

Ma kuulen, et sul on lõbus tuju.

Mul on tuju selline, et saab öelda – mõõdukas elevus. Ärevust enam ei ole, sellest ajast, kui panin endale kirja, mida ma teha tahan. Ärev oli siis, kui ma veel ei teadnud, kas osalen Linnateatri konkursil, ja siis, kui ma veel ei teadnud, mida ma teen ja mis see on, mida tahaks. Kui olin endale tahtmised kirja pannud ja konkurss algas, muutus kõik reaalseks. Nüüd on võimalik hakata liikuma.

Sinust saab Linnateatri peanäitejuht. Mis vahe on kunstilisel juhil ja peanäitejuhil?

Kui sellest mõelda, siis kunstiline juht ehk loominguline juht on kuidagi enam seotud sellega, mis väljapoolt paistab. Peanäitejuht on aga väga ausalt trupi peale mõtlev juhtiv jõud. Inimene, kes mõtleb oma maja näitlejate peale ja on nendega dialoogis. On see, kes püüab välja kuulda nende igatsused, mille põhjal loob repertuaari.

Linna teater? Oled sa seda juba tundnud või mõelnud sellest, et pead loojana alustama suhtlemist poliitikutega?

Ei, ma ei ole sellest üldse mõelnud. Mulle tundub, et Eestis teatri puhul on kogu ühiskonnal ja ka poliitikutel kuidagi vaikimisi selline taju, et teater ei ole koht, kus teha argipoliitikat. Meie Tallinna-poolne dialoogipartner on Hillar Sein, kes tunneb teatrit hästi. Mul seda muret küll ei ole, et pean hakkama poliitiliselt mõtlema.

Küll aga on minus kogu aeg olnud mingi ühiskondlik vastutustunne, passiivne küll. Olen hoidnud kätt pulsil, aga nende mõtetega olen jäänud üksi või oma lähedaste ringi. Nüüd ma tunnen küll, et on tekkinud tore võimalus mõne mõttega lagedale tulla. Ma ei tea veel, mis moel, aga tahan neid mõtteid arutada selle seltskonnaga, kes Linnateatris töötab, ja äkki tõesti teha midagi ühiskondlikult aktiivsemat. Teatril saab olla ühiskondliku südametunnistuse positsioon kogu aeg olemas. Iseasi, kas me seda rakendame või mitte.

Repertuaariteater?

Repertuaariteater on etendusasutus, mis peab andma etendusi ja looma uut repertuaari. Ma olen alati mõelnud et hea repertuaariteater võiks olla minu arvates etendusasutus, pluss alati midagi veel … Ja see „midagi veel“ on, mida tahaksin koos inimestega, kes seal töötavad, hakata otsima.

Jah, tean, et see pole kellegi küsimus, aga ei saa küsimata jätta: mis see veel midagi võiks olla?

See on sõnastamatu. Mis see elus on? Kõige selle all, mida me teeme, on ju veel midagi. Armastuse metafüüsika, milles me viibime, millest saavad sündida erinevad vormid, ilmingud… Ma olen sõnastamislemb ja võiksin selle ju sõnastada, aga tahan ennast pidurdada. Kõige rohkem ma tahaksin hakata välja kuulma neid inimesi, kes Linnateatris töötavad, et nendega dialoogis olles seda „midagi veel“ otsida ja leida.

Asi, mille ma olen elus avastanud: kui sa oled endaga, siis oled teatud režiimis, mis paneb su mõtlemisele ja fantaasiale piirid. Aga kui oled dialoogis, siis ja ainult siis avaneb sinus endas ka midagi sellist, mida sa muidu ei tea. Ja teiselt poolelt tuleb midagi niisamuti ja nii sünnibki uus moodustis, mida võib nimetada mõnikord ka kunstiks.

Saad peanäitejuhiks väga keerulisel ajal. Ma ei arva, et selle teeb keeruliseks uue teatrimaja ehitamine. Maailm on kriisis. Milliseks selles kujuneb teatri osa?

Loomulikult on haruldane aeg. Mina elan selles tundes, et kõik see, mis sünnib, on inimestele kasuks tulnud. Muidugi ei saa nii öelda, kui mõelda inimestele, kes on pidanud sellepärast matma oma lähedased. Muidugi ei saa nii öelda, kui mõelda inimestele, kes on kaotanud töö. Me ei näe veel kõiki tagajärgi, mida see kriis endaga kaasa toob. amas nii paljud inimesed on märganud, ja nii minagi, et see kõik juhatab meid põhiväärtuste juurde. Me vaatame taas otsa oma paarilistele, oma lastele, oma kodule. Me näeme loodust enda ümber. Need on pühad asjad. Kodu on pühamu.

Perekondlik eksistentsialism – seda pole palju käsitletud. Rohkem on käsitletud üksinduse absoluuti. Mina olen sellepärast tänulik, et selline aeg on inimestele antud. Kuidas see kandub meie erialalistesse tegemistesse? Teatrisse? Teatriga on see paradoks, et kuni meil on hirm omavahel kokku puutuda, seni teatrit teha ei saa. Meie eriala on suure löögi all. Aga ma usun, see ei jää nii. Me kohaneme. Midagi aga muutub tänu sellele. Ilmselt inimesed otsivad ja näevad pisut selgemalt mõtet, miks üldse kodunt välja tulla. Või on otsingule avatumad, et tekiks mõte.

Mingi nihkumine võiks toimuda sellest, et selgem mõte laeks meid. Mõte on see, miks ma tulen kodust välja. Mitte lihtsalt niisama. Vaimustumine mõttest on ka üks parim teatri töövahend.

Räägid perekondlikust eksistentsialismist. Saan sellest hästi aru, teades, kuidas sa oled pühendunud oma lastele ja perele. Nüüd aga pead sa ennast jagama sootuks suurema perekonnaga.

On vaja aru saada sellest, mis töö see on. On vaja hoida tunnetust, et tasakaal on eesmärk! Ma ikkagi tahan esmatasandil hoida enda vaimu tervena. Järgmine tasand on see, et mul on perekond ja kodu ja nendega kontakt. Siis alles on töö.

Mulle tundub, et prioriteedina selline astmestik peaks olema igal inimesel. Enda vaim ja kodu on alati kõrgemal kui töö. Samal ajal – kui sa juhina oled vastutuse võtnud, siis pead olema valmis ka ööpäev ringi töötama, kui olukord seda nõuab.

Olen repertuaariteatri elu ju näinud, vahepeal on see turbulentsem, vahepeal rahulikum. Ma usun, et mul tekib ka siin tasakaal. Alguses muidugi on kõik nagu suurlavastuse esietenduse eelne nädal, mis pikalt kestab. Ma olen siis alati olnud pere juurest ära, nagu merel. Isa on merel kaks või kolm nädalat ja siis tuleb koju. Alguses see on kindlasti ka teatrijuhina nii, aga usun, et peagi maandub tagasi tasakaalu. Mu jaoks on tähtis olla kodus alati kodus, täiesti kohal. Ma väärtustan seda nii selgelt, et usun, et ma kuulen selle ka endast välja, kui see hakkab eemale triivima. Ja kui nii peaks minema, siis tuleb katkestada.

Ja siis katkestadki?

Eesmärk on elus tasakaalu leidmine kümnete pooluste vahel, mis meis on. Minu tõeteooria on umbes selline, et inimene on pooluseline algoritm, mis elab. Meis on nagu suur helipult, millel on heeblid, pooluste vahel, meis kõigis on – naiselikkus : mehelikkus, ego : kaastunne, ratsionaalsus : emotsionaalsus, … Baaspoolused, mille vahel me inimesena kogu aeg peame heebeldama, rahu leidma ja terviku tasakaalu leidma. Ei ole nii, et keegi on konservatiiv ja liberaal – igaühes on nii konservatiiv kui liberaal, ainult heeblid on erinevates asendites. Niisamuti tume ja hele… valdavalt on tume seotud egoga, valuga, kahetsusega, hele aga armastuse absoluudiga. See kõik… see on justkui instrument, mida olen tundma õppinud ja õpin terve elu. Ja seal on eesmärk ikka ja ainult tasakaal. Kuni püsib tasakaal, seni on kõik võimalik.

Kui sa oleksid lavastaja ja peaksid mulle seletama, kuidas ma mängiksin Uku Uusbergi, kes just saab teada, et ta on Tallinna Linnatetri peanäitejuht… ?

Näitlejale esimene nõu on, et ta mängiks välja sündmuse. Selleks tuleb unustada sündmus ära ja minna mängima esimest asja. Siis tuleks siin määrata, mis see esimene asi on. See võiks olla mingi väga argine toiming. Näiteks… päriselt leidis see aset nii, et me vaatasime telefonist lastele mängumaja. Sinna helistas sisse inimene ja ma teadsin, et nüüd tuleb ilmselt see teade. Ei, tead mis? Kuna ma täpselt tean, kuidas see aset leidis, siis on keeruline fantaseerida. Hea on teatrit teha nii, et sa tegelikult ei tea, mida autor mõtles või kuidas see täpselt oli. Ning üleüldse, kuna antud sündmus, kas ei või jah, oli mu jaoks mõlemat pidi nii läbi mõeldud, siis ma olin teatri mõttes inimesena liiga valmistunud mõlemaks uudiseks, et selle uudise saabumine oli igav teater. Kuigi … „midagi veel.“

Ootan siis Rapla mehi Raplasse!

Eraldi:

Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike

Uku Uusberg 2008. aastal vahetult enne lavakooli lõpetamist: Mängimine laval on fantastiline asi. Ja sellest armastusest mängimise suunas ma edasi ka tegutsen. Ja näitlejana lähen ma tööle selleks, et ma usun sellesse, et teatris ei saa kohe hakata lavastama võõraste inimestega, kui ikka soovid teha lavastuslikult ausat asja, omakeelset.

Enne seda peab inimesi, näitlejaid, kolleege tundma, alles siis saad hakata nendega tööd tegema. Õppides lihtsalt tundma inimesi. Otsides neid, kellega koos tegutsema hakata. Püüdes aru saada, mida keegi vajab. Tahaksin pakkuda näitlejatele protsesse, mis neile ka midagi uut pakuvad. Maailma võlu on inimestega suhtlemises. Kogu aeg, suheldes elu ja teiste inimestega, õpid tundma iseennast ja seda, mis see elu on. Ja siis lavastad.

Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.

Ilmus Maalehes, pildid Viio Aitsam ja  Sven Arbet.