Merle Karusoo Ukraina sõja veteranide, kangelastega tehtud esitlus (jah, just esitlus)„Kes ma olen” esietendus Narvas, Vabaduse festivalil. Selle produtseeris väiketeater R.A.A.A.M ja Märt Meos.
Nad keegi ei mõelnud, et neist kunagi saavad professionaalsed sõjamehed. Nad mängisid omi lapsemänge nagu kõik lapsed, õppisid, abiellusid, said lapsi. Ja siis algas sõda. See muutis kõike.
Kaks naist, kolm meest, sõjast läbi käinud. Üks kunstjalaga, üks ratastoolis. Noored inimesed. Sõjatraumadega. Ükski pole käega löönud. Kõik usuvad Ukraina vabadusse.
Juhtus nii, et küsisin ratastooli aheldatud Ukraina poisilt, miks kurjus valitseb. Küsisin retooriliselt, et sealt vestlust jätkata, aga sain ühesõnalise vastuse: „Karistamatus”. Vaikisime. Palusin seletada. Sõjamees ütles, et on olnud ka venelaste käes vangis. Ta kasutas väljendit tupaja seljodka (тупая селедка). Seletas, et nii suhtuvad vene sõjamehed ukrainlastesse – nad ei tapa inimesi, vaid tapavad – kui otsetõlget kasutada – lolle heeringaid. „Seda, et venelastel on maailmavallutusplaanid, ei räägi ainult lihtsõdurid, vaid ka ohvitserid. Mulle on öeldud, kuidas nad võtavad enda kätte Berliini ja Pariisi,” räägib sõdurpoiss. Ka seda ütleb, et veel on üks põhjus, miks Vene rahvas, selle karistamatusega lepib – sest neile räägitakse asju valemiga 40% tõtt, 60% valet. Ta ei seleta, et see on petmise valem. Ei räägi rohkem, sõidab me jutuajamisest välja. Mina jään ja mõtlen: milline elutarkus millise hinnaga…
Esitlus?
Küsin lavastaja Merle Karusoolt, miks ta ei taha, et tema „Kes ma olen” järjekordse projekti kohta öeldaks lavastus. Merle seletab: sellepärast, et see pole lavastatud, konkreetsed inimesed siin esitlevad oma lugu. Ütlen oma lugedes tekkinud mõtte, et see Karusoo Ukraina veteranide lugudest kokku kirjutatud tekst on dramaturgiliselt ju näidend. Ja autor selgitab, et jah, kui seda esitaksid näitlejad, siis seda saaks, võiks ja peakski lavastama. Nüüd mitte.
Tegelikult oli ka selles nähtud esitluses minu jaoks üks lavastuslik võte: koos veteranidega oli laval patsikestega tüdrukutirts. Laulis lühikesi juppe rahvalauludest, ütles rahvatarkusi suurte juttude vahele. Ja puudutavalt mõjus see, kuidas temas peegeldus selge rõõm sellest, et elu on ees, ja kindel usk, et see tuleb õnnelik. Selline võimas teatraalne kontrast.
Lugedes ja seda esitlust nähes jõudis mulle päriselt kohale, kui sarnane on ukrainlaste ja eestlaste saatus – küüditamine, venestamine, vägivald…
Puudutav tähelepanu
Vist kõige puudutavam hetk ja selle etenduse osa oli mu jaoks see, kui president Alar Karis koos abikaasaga pärast etendust esitajaid tänas. See, kuidas veteranid seda tänu vastu võtsid, mu meelest muutis ka presidenti, kellele see, ametlik tänamine, on osa tööst. Ma ei tahagi seda kirjeldada, aga sõjameeste ja -naiste silmad olid liigutusest veekalkvel. Presidendi ja tema abikaasa silmi ma ei näinud, nad olid mu poole seljaga, aga ei usu, et see ka neile liigutav polnud.
Rivne teatri direktor kinnitas mulle, et nad mängivad neid lugusid Ukrainas edasi. Meil Eestis näidati esitlust veel paaris sõjaväeosas.
Kuidagi nii täpne on see – Ukraina kui meie kuulivest. Me ei tohi lasta seda auklikuks lasta.
Ilmus Maalehes. Mina pildistasin.