Teatrihingega õpetaja LIANNE SAAGE-VAHUR 11.I.1965–30.I.2024

Sõber helistas ja ütles, et Sind enam ei ole. Ja selle peale algaski see: väljas on veebruar täna. Pea sai täis noorukese Viivi Luige 1965. aastal kirjutatud luuletust. Ja laulu. Noored Urmas Alender ja Valdo Randpere selle meile meelde laulsid. Mõtlen selle peale. Mõtlen: kui üksik ja valge/ jäi lapsepõlv maamajja maha./ Surnute korjatud köömneid/ ja tumedat meekärjevaha. Ja ei saa edasi. Silmad valguvad vett täis enese igasugusele tahtele allumata. Katsun olla irooniline, mõeldes, et kellest mul nüüd siis kahju on, endast või Sinust, Lianne. Äkki hoopis sellest, et surm on meid silmanud juba…

Nii pagana lõplikult kõlab: Lianne Saage-Vahurit ei ole enam. Seda Jõgeva õpetajat, kes 34 aastat tagasi asutas kooliteatri Liblikapüüdja, kust tuule tiibadesse saanud hulk tuntud näitlejaid-lavastajaid. Õpetajat, kes 31 aasta eest kutsus ellu õpilaste luulefestivali Tähetund ja 19 aastat tagasi selle noorema venna Tuulelapsed. See jutt muidugi oleks pidanud igasuguste reeglite kohaselt olema loo alguses. Aga ma ei taha lõplikkusega leppida. Või siis surm võttis Su ära. Usun, et me keegi ei tahaks seda kuulda, aga…. punkt ja kõik. Aga on ju veel kolm punkti, vähemalt kirjanduses, mida Sa õpetasid ja armastasid.

***

Me tuisust Sinuga mitmeid kordi rääkisime. Sellepärast, et ikka juhtus, et Raplast Jõgevale Sinu luulefestivalile sõites oli tuisk me teel. Tuletasin siis meelde Andres Ehini kirjutatud tuisuluuletust, kus lõpuread: Tühjus on me suurim puudus/ tühjus on me lunastus./ Pean alguse ikka ka kirjutama, muidu lugeja loeb ja küsib, kus siin see tuisk. Nimelt alustab Andres Ehin luuletust sõnadega: Tuisupäevil, tuisuöödel vokled mööda Eestimaad.

Vaat ja siis kord Sa kirjutasid mulle… Ma alateadvuses juba siis sain aru, et just need mõtted iseloomustavad Sinu õpetajaks olemist ja ilmselt kogu Su elu, Su soovi, et maailma oleks väärtusi hoidev. Su sõnad, mis iseloomustasid teemasid ja nähtusi, iseloomustasid kõike enam Sind ennast: „Ma kannan seda, mis mind puudutab, lugusid, mõtteid kaasas. Nad tulevad erinevatel hetkedel meelde ja pähe ja hinge sisse. Mis mind ära tinistab, on omamoodi seletamatu nukrus, oskus igatseda… niisugune ilus kurbus – schubertlik kurbus. Püüe tasakesi kõige olulisemat, sageli sõnastamatut võimalikult lähedalt riivata.” Scubertlik kurbus, mõtelge.

***

Me ühine tuttav, kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk laseb oma vaimukas näidendis „Pärast surma Jendalis” surnud kirjanikel Maksim Gorkil ja Herbert George Wellsil edasi elada ja Jäneda mõisaproua Mura tähelepanu eest vaimukaid dialooge pidades võidelda. Vaat selles näidendis ulmekirjandusele aluse pannud Wells ütleb, et surnud isegi ei sure enam mitte. Et nii vastikult lõplik on see. Ja jätkab: „Kuigi mõnikord võiks. Surnud ainult hääbuvad, muutuvad läbipaistvaks ja ühel hetkel nad lihtsalt haihtuvad. Lakkavad eksisteerimast kõigi elavate alateadvuses. Muutuvad ajalooks, mida keegi enam mõtestada ei oska, suuda ega tahagi.”

Sa, Lianne, tegid ajalugu oma eluajal, Sa aitasid neid, kes tulevad, intellektuaalse serva peale, sellesse kohta, kus pole asu põhimõttelagedusel, kust häbenemata edasi minna. Kes ei tea, siis Sinu asutatud ja juhendatud kooliteatris Liblikapüüdja oli viimastel aastatel ikka üle 120 lapse ja noore, kuueaastastest 18aastasteni. Ma luulefestivalidel seda alati panin tähele, kuidas Sinu suured ja väikesed omavahel suhtlesid. Päriselt, vastastikuse austusega. Nad olid ja on üks punt.

***

Ma Tallinna Linnateatri peanäitejuhile Uku Uusbergile ütlesin, miks ma sellel Su surma teate õhtul teatrisse ei jõudnud. Jäime rääkima ja ma kirjeldasin leina. Seda, kuidas lein ratsionaalsuse lõhub aeglaselt. Sellega võib võidelda, mõned peavadki, aga mina küsin, miks. Ja siin ma tahan tsiteerida Ukut, kelle kasvamist Sa oled pealt näinud poisikesest peale, kui ta luulefestivalidel käis raplakatega, siiamaani, et nüüd käis suur Uku Sinu Ranna kooliteatrite suvelaagris Peipsi ääres juhendajatele teatrikunstist rääkimas.

Uku ütles mu leinajutu peale: „ Just!“ Ütles, et ta jaoks samuti liigub lein kummalist, alati nagu sama veidrat liikumist. „Esimene teadasaamine on mul alati täitsa endalegi ootamatult sirge ja tugev. Käib kuidagi elu juurde, et ahah, oh jumal, aga olgu peale, nii on, oli au, tuleb minna edasi. Asun juba mingi oma asja kallale, kuni aga äkki …”

Ja siin me palju noorema mehega ühtemoodi tunneme. Äkki hakkab hinge talletunust teadvusesse valguma magusat nostalgiat, mis jagatud koos selle inimesega. „Justkui mingi elumahl, mis pääseb viivitusega soontesse ja siis järsku see lõplikkus, et seda nalja temaga enam ei … mitte kunagi… ai … ja vaat siis hakkab päriselt pihta see lein, ja siis ta jääb kestma ikka kauaks ajaks.”

***

Püüan oma peas kokku võtta neid asju, mis iseloomustasid Sinu kooliteatri-tegemise maitseid ja maailmavaadet. Seda, miks luulefestivalide žürii, kui oli näinud Sinu erinevaid luulelavastusi ühel festivalil, alati nentis sõnaselgust ja jooniste täpsust. Sa valdasid kunsti panna erinevas eas õpilased ühiselt ja ainult neile omaselt hingama. Fenomenaalsus teatrimõõduga mõõtes oli Sinu õpilaste ajast aega kokku kõlav massideklamatsioon.

Sa ei õpetanud oma õpilasi mitte luuletusi deklameerima, vaid elama. Sa andsid neile ellu kaasa Eesti kultuuritunnetuse. Aga taas võtsid Sa ise selle ülitäpselt kokku, kui küsisin, mis need rehad Su ühes luulelavastuses tähendasid: „Oh, taevas! Niimoodi küsid! Mul tunnid järjest anda, seepärast kiirelt peamine mu meelest: äratundmine, et maailm ei alanud siis, kui mina sündisin. Kummardus emale, isale, vanaemale, vanaisale, juurtele. Kõigele, mis on loonud, andnud väärtuse, mida hoida ja kanda ja mille toel püsida…”

Sinu surm ei ole meile, igaühele, kes Sind tundis, mitte ainult lahkumine armsast ja suurest inimesest, vaid see on löök kultuuri järjepidevuse ja traditsioonide hoidmise pihta.

Ka Uku Uusberg küsib: „Mida see nüüd siis kõike veel Eestilt ära võtab?” Lisaks Liblikapüüdjale ja Betti Alveri luulepäevadele ja muule üldteada olevale lisab Uku mõõtmatus mahus võrgustike tekke, mis kannavad inimesi tänase päevani. See on tõesti hirmus tähtis. „Lauri Laglega (lavastaja ja näitleja, teatri Ekspeditsioon asutaja – MM) meenutasime, kuidas just Ranna laagris said väikesed Uku ja Lauri sõpradeks. Just seal. See süsteem oli toona veel eriti võimas ja üle Eesti meid kokku juhtiv,” ütleb Uku ja lisab, et ajalikkus on ikka lõpmatult kurb osa elamise imest.

***

Tegelikult mõtlesin Sinu jaoks otsida siia ühe Betti Alveri luuletuse. Jäin hätta, sest neid häid on terve ookean. Viivi Luik oma enne tsiteeritud veebruariluuletuses ütleb: Kannatus tuleb ja läheb / näoga, mis võõras ja tuttav./ Kannatust suudlen su otsaees./ Ma ei häbene nutta.

Eraldi:

Hüvastijätt Lianne Saage-Vahuriga

Ärasaatmine toimub laupäeval, 10. veebruaril kell 12 Tartu krematooriumis.

Kui kõik oleks teisiti, siis oleks meist paljud Liannega praegu Jõgeval nooremate luulelaste luulepäevadel „Tuulelapsed”.

Jõgeval Betti Alveri pargis südatakse sellel õhtul Lianne mälestuseks küünlad.

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.