Toomas Kiho tuletab me riigi juubeli eel meelde lugu Buratinost, kes oma raha Lollidemaal maasse kaevas ja uskus, et sealt kasvab rahapuu. „Kui sellisest mõtteviisist lähtuda, siis võib-olla Eesti tõesti ei pea 200. aastapäevani vastu,” arvab ta.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Tooma Kiho tuleb Tallinnasse rongiga. Pärast meie juttu läheb balletti vaatama. On matemaatik ja mitte niisama, vaid doktori kraadiga

Juhan Viiding luuletas: „ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad…”. Mul on tunne, et keeled oleme selgeks õppinud saja aastaga, aga kübarakandmise oskus on meelest läinud.

„Kübara kandmise oskus“ küllap viitab eneseväärikusele. Arvan aga, et see pole suurim probleem meil. Eneseväärikus defineerub ümber, määratletakse ümber, igal põlvkonnal uuesti. Kui, siis võib-olla selles osas on väärikust vähe, et ei julgeta olla ise. Sisemist väärikust, endaks jäämise julgust on vähe.

Mul on ikkagi tunne, et oleme kihutavas rongis koos ja seda enam ei peata. Kui maha hüppaksime, saaksime surma.

Ei tea, äkki on ikkagi teistmoodi? Äkki on ikkagi nõnda – me räägime muidugi mõistu praegu – et see kihutav rong on ka meie kihutada. Ma loodan, et praegu on asi veel sealmaal, et on võimalik rongi tee õigesse suunda seada. Et rong ei kihutaks kraavi.

Ma arvan, et see sõltub praegustest otsustest. Igast otsusest sõltub tulevik. Riigi sajanda sünnipäeval saab kahekohalisest arvust kolmekohaline. See on oluline tähis ja õige aeg ka tagasi vaadata. Mõistkem, et järgmine selline hetk tuleb alles 900 aasta pärast, kui kolmekohalisest saab neljakohaline. Eesti 1000. Mis siis saab? Aga see on nii kaugel, et mõistuspäraseid otsuseid selle kohta ette öelda ei ole võimalik.

Kust see optimism, et praegu veel on võimalik rööpaid seada?

Nii fataalselt ei saa ju asjale läheneda, et rööpad on maas ja meie peame ainult järele sõitma. Kui julgus kokku võtta, on võimalik teha ka otsuseid, mis nende rööbastega, mis maas, kooskõlas ei ole. Kui ikka mõneski asjas aru pähe võtta, siis näeb, et võib-olla ikka ei tasu niiviisi teha, nagu justkui ettemääratult ees on. Mu lootus tuleb sellest, et niikaua kui ei ole otsuseid reaalses maailmas ellu viidud, on võimalik neid muuta.

Sa oled teinud kõik endast sõltuva, et peatada Rail Balticu ehitamine sellisena nagu plaanitakse. Mind üllatas, et läksid isegi barrikaadile, raudteevastaste demonstratsioonile kõnet pidama. Revolutsiooniline ülesastumine miitingul.

Minu põlvkonda on revolutsioonilised ülesastumised miitingul saatnud alates fosforiidisõjast. Nõnda et see ei ole selles mõttes midagi erilist. Rail Baltic on samasugune näide. Tundub, st tahetakse jätta mulje, et kõik otsused on tehtud ja sellisena ta tulebki…

Kas siis on teistmoodi?

On! Asi ei ole nii kaugel. Need otsused, mis seni on vastu võetud, need tööd, mis seni on tehtud, need ei ole ju tegelikult veel muutnud Eesti palet. Tegelikult on maakonnaplaneeringudki veel kehtestamata. Tegelikult on reaalsed ehitustööd alustamata, kaevandused veel avamata ja tegelikult on kogu trassialune maa veel ka üles ostmata.

Tegelikult on kõik, mis praeguseks päriselt tehtud, vaid lennujaama trammiühendus. Ja ongi mõistlik, et lennujaama trammiga saab. Isegi see, et on korraldatud ulatuslikud arheoloogilised uuringud, on ainult tore.

Oled öelnud, et sellisel kujul Rail Baticut Eestile tarvis ei ole.

Sellisena ei ole tarvis, see on paljudele kaasvõitlejatele selge. Küll aga on meile tarvis mõistlikke ühendusi. Rail Balticu põhihäda on mastaap ja see, kuidas seda tehakse: senisest asustusstruktuurist, senisest raudteevõrgust, senistest liikumisteedest ja keskkonnast täielikult hoolimata.

Massiivsete eurotoetustega koos on käibele tulnud mõtteviis, et meie paneme ühe euro sisse ja saame seitse eurot Euroopast asemele. See ei kuulu vastuvaidlemisele, ollakse veendunud, et raha tuleb kindlasti vastu võtta, teeme selle eest siis ükskõik mida (paneme või pea ahju). Muidugi on see vastutustundetu. Arvan, et sellest on väga paljud ka aru saanud. Seetõttu ma ei peakski barrikaadiks neid avalikke kirju ja pöördumisi selles asjas. Mulle tundub see olevat mõistusele ja mõistlikkusele üleskutsuv hääl.

Mõistusevastasus tugineb tasuvusuuringule.

E&Y tasuvusanalüüs leidis RB projekti muidugi sotsiaalmajanduslikult tasuva. Nüüd MTÜ Avalikult Rail Balticust inimesed arvutasid E&Y analüüsi üle, kusjuures võtsid aluseks needsamad utoopilised eeldused: ilmselt üle hinnatud tohutud kaubavood Hiinast ja Venemaalt, mis peaksid hakkama mööda RBd liikuma, ja hiigelsuured reisijate hulgad. Kuid isegi nende pööraste eelduste põhjal arvutades selgub, et E&Y on kokkuvõttes eksinud 4,1 miljardi euroga. See tähendab, et Rail Baltic ei ole majanduslikultki mõttekas, rääkimata tema negatiivsest keskkonnamõjust.

Kõige markantsem eksitus E&Y analüüsis on see, et veoautode saastekoormus on arvutatud nende veoautode pealt, mis sõitsid Eesti teedel Brežnevi ajal: 1980. aastate (!) veoautode klassi saastetaset on arvestatud ajaks, mil Rail Baltic peaks valmis saama – 2020. aastate keskpaigaks!

Sa oled matemaatik, lausa doktor. Kas selliseid vigu tehakse kogemata?

Küllap juriidiliselt on kõik korrektne. Küllap on nad tõepoolest arvutanud mingisuguse EL-s kinnitatud metoodika järgi, aga see ei muuda asja, kui eeldused ja seega ka tulemus on vildakas.

Et aga kaevame raha maa sisse, sealt kasvab rahapuu (kaevandus- ja ehitussektor saavad selle vilju maitsta), mida toidab veel ka EL helde kaasrahastus. Aga ei mõelda sellele, mis see endaga kaasa toob.

Majandusliku kahju, aga ka…

…pöörase keskkonnakahju. Kui lähtume mõtteviisist, kus on peamine, kuidas raha taskusse kühveldada, siis võib-olla Eesti tõesti ei pea 200. aastapäevani vastu.

Me taasiseseisvuse esimestest aastatest peale on räägitud juttu, et saame majanduse järjele, siis tuleb ka kõik muu. Alguses, ma arvan, kõik eestlased seda ka uskusid. Nüüd oleme hoopis abiga ära harjutatud. Põllumajandus püsib toetustel… Tahan riigile sünnipäevakingitust teha, makske see mulle kinni ka… Andke raha! See ei ole kübarakandmise oskus, vaid tuleb välja, et müts on selleks, et sellesse raha koguda. See pole väärikas!

Siin on kaks asja, mida tuleks lahus hoida. Üks on eksistentsiaalne mure, mis puudutab kavandatavaid suurprojekte. Selliseid, mis muudavad Eesti palet ja Eesti maad pöördumatult, seda muret ma jagan. Aga see, mis puutub me sajandasse sünnipäeva… Nagu iga tähtpäeva puhul, tuleb sellegi puhul teha midagi erilist, mida muidu ehk ei tee. Seda ka tehakse.

Kas sulle ei tundu, et riigi sünnipäev on rakendatud ka rahavankri ette?

Vist ei tundu jah. Võib-olla mõned näited on, kus on haistetud, et näe, riigil tuleb sünnipäev, eelarves on selleks raha ette nähtud, äkki saab sealt ka. Aga üldiselt näen valdavat ikkagi mõtteviisi, et igaüks oma valdkonnas saaks teha enda meelest parima kingituse. See puudutab valdkondi ja ka piirkondi. Selleks, et midagi suuremat teha, kulub ka rohkem. See, kuidas asi välja kukub, eks see näita kinkija vastutustunnet ja ka loomingulisust.

Teatrid teevad koostööetendusi, mida nad muidu ei saaks teha, arhitektid projekteerivad linnasüdameid… neid näiteid on kõigist valdkondadest. Sellist tüüpi kingituste tegemine, mis lähevad mitte ainult suurte loomevaldkondade peale, vaid külade ja üksikinimesteni välja, see on see kandev idee, mis võiks südant soojendada. On palju kaaskodanikke, kes mõtlevad riigile, meie maale ja loodavad, et Eestil läheb paremini.

Sünnipäeva elevus.

Mis on ja peabki olema selliste tähtpäevade puhul. Selle taustal… näen inimesi, olen kohanud paljusid, kes on mures meie rahva, keele ja maa pärast. Kui sünnipäev läbi saab, kas me siis suudame teha otsuseid, mis Eestil püsida aitavad? Või me laseme ta – Rein Taagepera sõnu kasutades – vetsupotist alla? Selle juurde me peame tulema tagasi kohe pärast sünnipäeva.

Mul on tunne, et nii nagu sina siin viitad, et Eesti tulevikule peaks mõtlema talupojatarkusest, mitte kavalantsude mõtteviisist lähtudes, suurt kedagi ei ühenda?

Kaheksakümnendate aastate lõpul oli ühiskondlik mõtlemine noor, keskne, veres. Küsimus Eesti riigi taastamisest ja tulevikust oli eksistentsiaalne siht, mis läks toonasele põlvkonnale ja ma arvan, et ka kogu toonasele elanikkonnale korda. Seetõttu riigi taastamine õnnestuski. Olud olid kitsad. Praegu on keskmes isiklik heaolu. Et Eesti riik on maailma kaardil olemas, siis polegi ju vajadust rahvale ja riigile mõelda – küll see edeneb, kui igaüks ise enda eest seisab. Nii vist mõeldakse. Selle pöördkülg, mis võib saada hukatuslikuks, on see, et ühtlasi mõeldakse, et saagu mis saab, kartulikoori mina küll sööma ei hakka. Ehk siis: tühja sest Eestist!

Sa oled olnud Eestis võimu ligidal me taasiseseisvumisest peale. Olid Lennart Meri nõunik, peaministrite nõunik… Miks just nii on läinud ja mitte teisiti?

Tulemust võib vaadelda ja kommenteerida iga kaaskodanik. Iseseisvuse taastamise ajal oli teha tahtmine, vaimustus, muutuste läbiviimise sisemine sund valdav. Nüüd, kui muutused on kiiresti tehtud ja käima pandud, ei ole enam sisemist sundi, mis peaks kannustama valitsust või poliitikuid. Toona ei olnud olemas professionaalsete poliitikute ringi. Kõik inimesed, kes tulid, tulid teistelt erialadelt. Poliitikat tegid need, kes ei olnud poliitikud. Tänapäeval teevad poliitikat need, kes on poliitikud.

Seda enam nad peaksid olema aatemehed ja professionaalid! Targad. Aga nii ei ole.

Ma tarkuse kohta ei oska öelda, nad ei pea olema targemad kui amatöörpoliitikud.

Arvan, et üks lõhestav vastuolu, võrreldes kahekümne viie aasta taguseid aegu ja praegust aega, ongi see, et väga paljud inimesed sooviksid näha poliitikutes samasuguseid amatööre, nagu olid siis. Tegelikult on praegused poliitikud ikkagi profid. Kas see on hea või halb? Ei tea, aga nii kipub see olema igas stabiliseerunud ühiskonnas, kus poliitikat teevad need, kes on aastakümneid olnud oma senatites ja parlamentides. Me peame sellega arvestama.

Kuidas saab rumalusega arvestada?

Inimesed sooviksid, nad mäletavad taasiseseisvumisajast, et poliitiliste otsuste tegijad kuulaksid kultuuriinimesi, teadlasi, kirjanikke, lavastajaid… inimesi, kelle sõnal on kaalu mitte ainult kultuuridebatis, vaid ka ühiskonna palgejoonte kujundamisel ja tuleviku määramisel.

Praegu on eksitus selles, et Eesti avalikkus küll ootab, et kultuuriinimesed võtaksid ühes või teises asjas, näiteks Rail Balticu või tselluloositehase kohta, Eesti metsa abiks sõna, aga nad ei mõista…, endale ei lasta ligi arusaama, et isegi kui võetakse sõna mitmesajakesi, ei loe see mitte midagi – otsused sünnivad mujal.

Kuidas nii võib ja saab? See võtab ju igasuguse lootuse ära?

Võtab muidugi. Kui nii mõelda, võtab see lootuse täiesti ära. Tuletagem aga meelde, et demokraatia puhul on ette nähtud, et otsuseid ei tee mitte need, kellel on vaimne mõjukus, vaid need, kes on valitud demokraatlikel valimistel erakondade kaudu riigikogusse rahvast teenima ja poliitilisi otsuseid kujundama. Võid igasugu petitsioonikeskkondades koguda 15 000 allkirja mingi asja poolt või vastu, aga piisab 51 inimesest riigikogus, kes arvavad teistmoodi, ja otsus tuleb selline, nagu nemad arvavad. Neil on mandaat. Kultuuriinimestel ja teadlastel on teoreetiline mandaat. See, ma arvan, on üks praeguse aja kurvastuse ja eksituse põhjuseid.

Kuskil on ikka veel ammune mälestus inimestest, kelle sõnal oli kaal. See sõna võib olla sama targalt, sügavalt ja sama murelikult sõnastatud nagu toona, aga see ei pruugi karvavõrdki mõjutada seda, mis toimub poliitilises tegelikkuses.

Ja mida siis sellest õppida?

Kõige tähtsam ja kesksem Eesti tuleviku kindlust tagav asi on teha riigikogu valimistel õiged valikud. Sest see on ainuke koht, kus saab teha Eesti saatust määravaid otsuseid ja kus neid ka tehakse. Kui sellesse suhtud lõdvalt, et ah, mis see minu hääl ikka muudab või otsustad üldse mitte valida, siis lähebki Eesti sinna, kuhu valimistesse põlglikult suhtujad ei taha. Nad tahaksid, et Eestil läheks hästi, aga ei mõista… no ma ei saa nii öelda… Keskselt ei mõisteta, et riigikogu valimised on Eesti tuleviku küsimus number üks. Seal tehakse otsuseid.

Nii on jah ette nähtud, aga kas nii peab olema…

Kui nüüd utoopiliselt mõelda, siis tänapäeva ja tuleviku kommunikatiivsete võimaluste juures ei ole esindusdemokraatiat ega parlamenti vaja, üheski riigis ei oleks. Tänapäeva võimaluste juures saab igaüks oma hääle kuuldavaks teha ja kõiki otsuseid saaks vastu võtta üldrahvaliku koosolekuga. Nagu külakogus, kus rahvas tuleb kokku, arutab ja hääletab. Kui seadusi teeksid kodanikud e-seadmete abil, olekski käes täieline demokraatia, ehe rahva võim.

Mu meelest võiks tähtsaid inimeste ja riigi saatust määravaid otsuseid vastu võtta spetsialistid. Ma ei laseks neil otsustada, kes ühiskonnast ja inimestest suurt midagi ei tea.

See on paraku demokraatiavastane jutt. Demokraatia printsiip näeb just seda ette, et tee või lolle otsuseid, peaasi, et enamik inimestest selle poolt on. Rahvas ei eksi kunagi. Nii ongi.

Samas nõustun, et teadlaste ja teaduse argumendid on erilise mõjujõuga, sest need klapivad meie ümber oleva füüsilise maailmaga ja nii saab just nende seisukohtade põhjal reaalse elu kohta adekvaatseid otsuseid teha. Seda ei saa öelda esoteeriliste, nt lameda maa pooldajate arvamiste kohta – kui „rahva tahtel“ hakata nende järgi riiki valitsema, siis me ei jõuaks üldse mitte kuskile. Seega vastus on see, et rahvas peaks olema haritud ja tark, siis ta teeb tarku otsuseid.

Kuid meie skandaalitseme?

Me võime ju muretseda siin ajutiste skandaalsete asjade pärast, aga väikese rahvana, väikese kultuurina, ei tohi me hetkekski unustada mõtlemast eksistentsiaalsete asjade peale.

Kas Eesti jääb püsima, seda küsis Lennart Meri omal ajal kogu aeg. Põhiseaduse mõttes: kas Eesti rahvus jääb püsima, kas eesti keel jääb püsima, kas Eesti kultuur jääb püsima. Need on ainsad asjad, mis üldse Eestile mõtte annavad. Nüüd on sellele lisandunud veel neljaski mure: kas Eesti maa jääb püsima. Seda ei osatud põhiseaduse koostamise aegu küsidagi, ei usutud, et võime ise oma maa ära trööbata.

Siin jõuame tähtsaima küsimuseni. Millisena me tahame tulevikus Eestit näha? Mida pärandame lastele (lootuses, et neid sünnib)? Ülima sarkasmiga on küsitud, kas peaksime lastele pärandama konnatiigi. Vastan: jah just konnatiigid peamegi pärandama – konnad elavad puhtas vees –, ja selged allikad ja jõed, solkimata järveveed, rikkumata pinnamoe, avatud ja ligipääsetavad mererannad. Ja metsaterviku. Muide, metsa puhul pole meie suurim probleem mitte raiemaht (mets kasvab ajapikku tagasi), vaid supertaristu tungimine metsavahedesse. Kui „asfalteerime“ metsarajad ja ajame maanteekõrguseks ja -laiuseks kõik metsateed, siis laguneb koost meie loodusliku elukeskkonna selgroog, Eesti mets. Nii nagu ülikond ei püsi koos, kui ta taskurätikusuurusteks tükkideks lõigata, vaid pudeneb ült, nii võime hoolimatu taristu rajamisega metsadesse lõhkuda ka oma maa suurima väärtuse.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Anni Õnneleid.