Vaba Lava kuraatorprogrammi lavastus „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pani taasmõtlema sellele, kui erinev koht oli eestlastel ja Nõukogude Eestil suures Nõukogude Liidus. Ma ei hakka seda alljärgnevas loos seletama, aga see on nii.

Svetlana Aleksijevitši raamatu „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” pealkiri vene keeles on „Время сэконд-хэнд”. See venekeelne on iseloomulik ajale, mis saabus Nõukogude riigi kokkuvarise misega.Tolle aja taustaltuleb üsna räige tunne, kui jääda Tallinnas lugema reklaame ja kasvõi kaupluste- kõrtside nimesid majaseintel. Ma arvan, et võõras ei saaks aru, miskeelses riigis ta viibib. Seda tegi vabaduse tulek tõesti ka meiega, et venekeelsed kirjad kadusid, aga pikapeale ei asendanud neid eestikeelsed – esikohale ei saanud eesti keel.

Jäin selle „sekond-händi” peale mõtlema, kui sõber ütles, et oleks lavastuse pealkirjas oleva „pruugitud aja” tõlkinud „taaskasutusajaks”. Seda invetuuri väga innukalt ei tehtud tõesti, mida Nõukogude riigist uude vabasse riiki kaasa võtta. Pigem tegeldi vale väljaviskamisega. Ega see „Pruugitud aja…” lavastus ka otseselt meie tähelepanu sellele ei juhi, mida oleks võinud hoida. Taaskasutus on moes. Pruugitut, jah, kipub meel mitte vastu võtma, vähemalt omaks ei tunnista.

Kuigi me, eestlased, ei sobitu kõige paremini sellesse pilti, mille meile eesti väga heade näitlejate abil maalivad Svetlana Aleksijevitši intervjueeritud inimesed, on selge , et sealt me tuleme. Ma ei tea, kas selles lavalt kõlanud loos oleks pidanud rohkem olema lavastajarõhutusi, aga tundsin kuidagi puudust lavastustervikust. Publiku ees olid erinevad valusad lood, mille raamiks nõukogude aeg ja kord.

Mängida valu

Valu, jah, on võimalik teatris mängida. Kuidas aga mängida sügavale inimese sisse peidetud valusaid mõtteid, sellist valu, mis on korraga nii füüsiline kui vaimne ? Kuidas mängida seda, mida ei näe, mis on möödas, aga ei saa unustada? Mängida elupilte, mida enamus eluajast oled varjanud, püüdnud peas eemale peletada, pole neist isegi sosistada tihanud, kõva häälega väljaütlemisest rääkimata…?

Mul on selline tunne, et Svetlana Aleksijevitši tekste lavastades unustatakse ära seisund ja läbielamised, mis inimest, kes räägib, on nii muutnud, et ta ei sarnane enam meid iga päev ümbritsevatele inimestele. Riided on seljas samasugused, aga seal riiete all on, no näiteks põrgu. Nobelisti dokumentaaltekste lugedes tekivad kujutluspildid, järjest lugedes kujutluspiltide rida, millel selline hulk seoseid, mis teatripilti ära ei mahu.

Ma tahan väita, et Svetlana Aleksijevitš on suutnud luua dokumentaalse kirjanduse, mis lugedes appikarjena mõjub (ta raamatud koosnevad sadadest intervjuudest erinevate inimestega). Elu on, tuleb välja, valusalt puudutavaid episoode täis, need on valusamad kui igasugused fantaasiad, neist enamasti ei räägita. Aga laval neid elu täis tekste vaid esitatakse ikka üsna samamoodi kui muid materjale, need – see valu – aga vajaksid uut lava ja pildikeelt, et anda edasi seda, mis on kirjanikul õnnestunud kirjanduslikult.

Emade lõhn

„Selle jaoks, et ema näha, olin ma kõigeks valmis. Mul oli üks sõber… ta viis mind traataia alt läbi pugedes emade juurde. Ja me roomasime emade barakki, aga barakk oli tühi, emad olid kõik tööl. Me teadsime seda, aga roomasime ikka, nuusutasime seal kõik üle. Raudvoodid, rauast paagi joogivee jaoks, kruusi keti otsas – kõik see lõhnas emade järele. Mulla… ja emade… järele lõhnas… Mõnikord me leidsime sealt kellegi emad, nad lamasid vooditel ja köhisid. Kellegi ema köhis verd… See ema suri varsti.” (Tekst naise suust, kes oli sündinud vangilaagris, kus lapsed 3aastastena emadest eraldati – MM.)

Kuidas selle ja teiste sama valusate piltide peale laval plaksutada? Jah, ma sundisin ennast plaksutama, mõeldes, et teen seda tänuks näitlejatele nende mängu eest. Aga ma ei saanud lahti mõttest, et plaksutan jälgile režiimile.

Seda jälestusväärset ajapilti ei saa kuidagi taaskasutada, saab mälust kustutada, aga see ei tee kuritegusid olematuks. Ma nii katsun mõelda, et raamatud ja teater, mis juhivad tähelepanu kuritegelikule ajale ja kuritegudele inimsuse vastu ajas, võiksid olla vajalikud selleks, et me ei unustaks – unustamine ehk laseks sellistel tegudel korduda. Kirjutan ja mõtlen eneseirooniliselt: jah, dokumentalistika ei lase unustada, et koledus ei korduks, aga mis sünnib tänases maailmas?

Enesetaputerrorism

Nõukogude võimu aegsele propagandale oli vaja surnud kangelasi. Esimese hooga ei tule enam meelde selle mehe nimi – tal oli isegi mälestusmärk seal kusagil samas mere ääres, kus Russalka. See mees, äkki oli Nikonov, hüppas kuulipildujapesa ette. Väidetavalt suri selle eest, et teised saaksid elada. Nii seda meile serveeriti.

„Pruugitud aja” lavastuses on ka meeste lood sellest, kuidas nõukogude võim kasvatas noormeestest kangelasi. Ja nüüdsetes päevauudistes kõlavad järjest uudised sellest – pisikese modifikatsiooniga laipade arvus –, mida on toime pannud enesetaputerroristid. Nende mõtete kirjutamise ajal kuulen raadiost, et meil on nõukogude ajast 1000 Afganistani sõja veterani, kellele riik mingit tähelepanu ei pööra. Mõtlen sõnale repressioon.

Performance

Üks tähelepanu juhtimine: Narvas esietendus jaanuari lõpus sama kuraatorprogrammi teine lavastus „Üleminekuaja inimesed”. See on koostatud vestlustest Ene-Liis Semperi, Marko Mäetamme, Raoul Kurvitza ja paljude teiste me vabaks saamise ajal ja pärast seda esilekerkinud kunstnikega. Olgu öeldud, et mind võlus selle lavastuse vorm ja vormistus. Kuna lood rääkisid kunstist ja paljus ka performance´likkusest, mis üleminekuajal kunsti lausa juhtis, siis oli ka lavastuse vorm kantud kunstilise väljenduse edasiandmisest tänase multimeedia kõiki võimalusi kasutades. Ja see oli tehtud väga õnnestunult.

Vaid paar nädalat pärast selle lavastuse väljatulekut tuli selline uudis KUMUst: „Uue püsiekspositsiooni „Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel” fookus on murranguliste 1990. aastate Eesti kunstil. Väljapanek võtab vaatluse alla taasiseseisvumisajal kujunenud uued nähtused ja kunstivormid, pöörates tähelepanu uuele meediale, foto- ja videokunstile ning installatsioonidele…”

Kuraatorprogramm

Vaba Lava kahe hooaja kuraatorprogrammi teema on „Murranguaja inimesed”. Murrang, mis sündis Nõukogude Liidu lagunemisega, tõi meid turumajandusse. Päris kosutav on nõukogudeaegsete haavade kõrval mõelda Telliskivi Loomelinnakule, kus Vaba Lava füüsiline Tallinna kodu. Seal ringi vaadates selgub muu hulgas sõna „murrang” tähendus. Koledast tööstusrajoonist on saanud tänapäevane – no ikka tänapäevasemaks seal läheb – kultuuri ja kauplemise sümbioos.

Teatris on alati ümbritsevate valede keskelt tõde otsitud.

Svetlana Aleksijevitš „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp”

LAVASTAJA:Nikita Kobelev

KUNSTNIK: Irina Korina

VIDEOKUNSTNIK: Elisabeth Keshisheva

VALGUSKUNSTNIK: Priidu Adlas

Laval mängivad: Kersti Kreismann, Klaudia Tiitsmaa, Laura Peterson, Simeoni Sundja

Esietendus 8. veebruaril 2020 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

Üleminekuaja inimesed

Lavastaja: Mihhail Patlasov

Dramaturg: Alina Škljarskaja

Kunstnik: Alina Tihonova

Videokujundus: Mihhail Ivanov, Evi Pärn

Helikujundus: Daniil Koronkevitš

Valguskujundus: Priidu Adlas

Mängivad: Ingrid Margus, Dan Jeršov, Karl Andreas Kalmet, Liis Lindmaa, Gert Raudsep, Liina Tennosaar.

Esietendus 29. jaanuaril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

Ilmus Maalehes. Pildid Siim Vahur ja Sergei Stepanov.