Juhtus olema just keelepäev, kui lugesin Sirbist peatoimetaja Kaarel Tarandi intervjuud Eesti Vabariigi kultuuriministriga. Mu üllatuseks kutsub Tarand ise kurja karja, pakkudes Anneli Ottile esimesena välja sõna sisend. Ta küsib: „Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti- ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?”

Meil on keelevabadus, aga sestpeale saan intervjuust teada, et loomeliidud annavad sisendit, ministeerium annab tugevalt sisendit ja siis valitsuskoalitsioon ka annab sisendit. Valdkondadelt küsitakse sisendit ja need seda ka annavad. Veel saan teada, et ministeerium väga hoolega lepib kokku prioriteete, pakub välja probleemide lahendusi, fokusseerib toetusi ja planeerib RESi. Tarand küsib palgatõusu kohta ja ta saab teada, et see küsimus on „tema poolt ministrile tõstatatud esimest korda”. Miks ei saa öelda, et esimest korda küsis!?

„Kriisi raames” on „selle seadusega kitsaskohad välja tulnud”, „teise iseloomuga digilahendused tõstavad kultuuri”, „meetmed jagatakse välja” jne.

Ütlen ausalt, et mõistlikke vastuseid justkui üldse ei saa! On õhk ja kantseliit. Kohe nii, et see jutt vajaks tõlki.

Miks on nii, et suure osa poliitikute keel kõliseb tühjalt? Kas sellepärast, et nad ei tunne oma valitud valdkonda? Kas kantseliit on alustava ministri kaitsekilp? Ei saa olla, sest see vohab ka ammu ametis olevate ametnike keeles. Et teod näiksid suured ja tegelikkusest keegi aru ei saaks?

Proovisin kirjutada, kasutades ainult kantseliiti. Käis üle jõu. Ilmselt võib selles vallas kodus olevatel poliitikutel ja ametnikel sama raske olla rääkida kantseliidivaba juttu. No vähemalt avalikkuse ees. Sest nii ollakse harjunud ja meie oleme sellega leppinud. Aga leppida ei tohiks!

Tõtt-öelda läheb see argipoliitiline meelelahutus, mis kahjuks igast avalikust kanalist vastu vaatab, mulle vähem korda, kui Hendrik Toompere musta kassi surm. Kui ilusas ja lihtsas eesti keeles Hendrik ise selle puudutavaks kirjutas!

Ilmus Maalehes. Tunnuspilt on illustratiivne, pildistas Viio Aitsam.