Vabaduse festivali üks kolmest esietendusest, Vaba Lava produktsioon, on dramaturg Piret Jaaksi uus Eesti näidend „Sisekliima”. See räägib Narva venelastest, aga Mari-Liis Lill on dokumentaalnäidendi lavastanud nii, et sellest saab teha üldistusi kogu me riigi venekeelse elanikkonna kohta.
Lavastuse on muusikaliselt kujundanud Jarek Kasar ja esimene pilt, kus tegelased seotud silmadega liiguvad lava keskel kõrguva metallihunniku poole, on tal heliliselt kujundatud nii, nagu me oleme näinud algamas Vene muinasjutufilme.
Lava keskel olev metallihunnik on sümboolne, see on puruks pommitatud vana Narva, mulle seostus see ka miski salapärase sõjatööstusmonstrumi mudelina. Hiljem, lavastuse lõpuks, kui näitlejad on sellest hunnikust üles ehitanud suure puuri, selgub, et selle prügihunniku südames on pisike pommimudel. Lavastuse kunstnik on Hele Sooväli.
Lavastuses öeldakse välja, et vana Narva pommitasid maatasa venelased, mitte sakslased. Ja tehas, milles ja millest jutt käib, on Baltijets. Seal tegeldakse uraani rikastamisega, luuakse vähiravi kiiritusagregaate ja selliseid masinaid ka, millega kiiritatakse viljade seemneid, et need kiiremini kasvaksid ja rohkem saaki annaksid. Kosmosetehnikat tehakse. Ehitatakse ju mõeldes, et teeme endale paradiisi maa peal, aga välja kukub kuldne, selles loos pigem metallivärvi puur.
Lavastus nagu Narva jõgi
Lavastaja Mari-Liis Lill ja neljaliikmeline näitlejate trupp – vabakutselised näitlejad Riina Maidre, Elina Reinold, Kristjan Sarv ja Henrik Kalmet, veavad selle loo oma koosenergiaga niimoodi käima, et mulle see kangastus jõena, mis algab väikestest allikatest, voolab niredena, mis kokku jooksevad. Kokkujooksu võib siin võrrelda nii, et nired saavad suureks, aga ka kokkupõrgetena, mis ei lase ühes suunas voolata. Jajah, jõgi voolab. Just see loo voolavus näitab Mari-Liis Lille lavastaja- ja kõigi näitlejate näitlejameisterlikkust.
Leitud on palju lihtsaid muutumise vahendeid, et kokku jutustada põlvkondade lugu. Vaheldumisi mängitakse vanaema, isa ja ema, lapsi. Muutumised on laval kiired, ei mingit pikka sisseelamist. Elina Reinold paneb Henrik Kalmetile pähe nokaga lapsemütsi ja ägedast tõtt rääkivast giidist saab poisipõnn.
Üks paljudest puudutavatest kohtadest on see, kuidas Kristjan Sarve noor insener läheb tehasejuhi juurde muret kurtma oma kiiritusse sureva naabrimehe, töökaaslase pärast ja protest lõppeb sellega, et talle ulatatakse esialgu kahetoalise ja siis juba kolmetoalise korteri võtmed. See on ühiselamust pääsemine, aga mis hinnaga.
Sissejuhatavas loos ma viitasin ameeriklaste lühikestele juurtele – 200aastast maja ei saa olemas olla… Nüüdses näidendis ja lavastuses on mõjuv stseen, kus samuti räägitakse torniga majast ja küsitakse, mis seal varem oli. Vastus on: pioneeride palee. „Jah, aga veel varem, siis, kui oli Eesti vabariik?” kõlab küsimus. Vastus on, et siis ka oli pioneeride palee. Nii jääbki, et tegelikult ei mäletata ja ei teata isegi seda, mis oli nelikümmend-viiskümmend aastat tagasi. Lavastus küll viitab meie Eesti venelaste mälule, aga minus tuikas ikkagi mõte nii-öelda tavaeestlaste mälu pikkusest. Ja kui üks võtmetegelane, küll harva lavastuses vilksatav rahvuslind suitsupääsuke ütleb, et enne oli selles „pioneeride palees” Raekoda, on ootamatus seda suurem.
Näitlejameisterlikkus
Näitlejate omavaheline keemia ja usk sellesse mida nad mängivad, mõjus mulle just seal etenduse teises pooles nõnda, et mõtlesin sellele, et lavastus on tänases kontekstis üsna dissidentlik. Kui Riina Maidre tegelane protestib Eesti vabariigi vastu, nõuab referendumit, siis seda lugu vaadates ma saan temast aru, nii nagu tema lastest, kes ütlevad, et meid, venelasi, ei ole siin Eestis vaja päästa, me saame ise hakkama. Ema näeb Putinis kangelast, kusjuures ta pole miski rumal harimatu naine, vaid tipptehases töötanud insener. Aga lapsed suhtuvad Venemaa agressiooni Ukrainas kui kuritöösse ja tahavad minna välismaale, nagu paljud eestkelsedki noored.
Panen selle sõnadesse ja need ei anna edasi selle lavastuse ja näitlejate mängu võlu ja väge. See omakorda näitabki teatrimaagiat, mis tekib vaid parimate lavastuste puhul.
See, kuidas Riina Maidre esitab Jarek Kasari laulu, kus sõnad „mis meist nüüd saab?”… Mu meelest ei suudaks seda muusikas ja sõnades olevat traagikat niimoodi kuulaja ja vaatajani tuua mitte keegi teine.
Kristjan Sarve tuleks teatris enam kasutada, ta on vaatamisväärsus.
Henrik Kalmet – ja see on äge – muutub erinevates osades, ei korda ennast ja kui seda teeb, teeb nii, nagu see oleks esimene kord.
Elina Reinold mängib pisikesi tundevirvendusi ja ka laia pintsliga löödud värvilaike ülima mõttetäpsusega.
***
See, milline paras irooniaaste selle loo esituses oli, oli mu jaoks üsna ennenägematu. Ei tekkinud mingit nõukanostalgiat. Ei tekkinud ka sajaprotsendilist venelaste hukkamõistu. Õigeksmõistmisest rääkimata. „Sisekliima” kõnnib vaimukat mõistmise teed.
Kirjutatud Narvas, ilmus Maalehes. Pildistas Anastassia Volkova.