Riputan siia nüüd hea meelega jutuajamise Siim Kallasega. Lugu sündis, siis kui Eestis algas kalendritalv. täna on taliharja päev. Lühike variant ilmus aasta esimeses Maalehes.

Täna on, õigemini võb arvata, et just tookordne Kallase Euroopa suurte lennuväljade karm korralekutsumine, “ettepanek”, et nad investeeriksid lumekoristamise tehnikasse, kutsunud esile tema vastase rünnaku ja süüdistused. Aga läinud aasta lõpul rääkisime nõnda…

 

…Euroopa suurtes lennujaamades ei suudeta toime tulla taevast sadava lumega. Euroopa Komisjoni asepresident transpordivolinik Siim Kallas teeb kurja häält, Eestist. Kalendritalv algas varahommikul.

 

Milline teie reaalne side Eestiga on?

Ma jälgin Eesti ajakirjandust, läbi sinise ekraani. Me kuulame raadiot. Minu naine hoolega vaatab Aktuaalset kaamerat arvutist jne.

Oludega-asjadega oleme kursis, aga tunnetus väheneb. Sest üks asi on kõike lugeda, kuid teine inimestega otse suhelda. Otsesuhtlus annab täiendava infokanali – kehakeel, silmavaade, sa tajud…

Oleme kuus ja pool aastat ära olnud, ajad on muutunud ja kõike enam ei taju.

 

Kuhu Eesti te maailmapildis asetub?

Ta on kodu. Enamus me elust on elatud Eestis, sidemeid katkestada oleks raske. Nooremad võivad ju minna, aga ma kujutan ette, et ka nende jaoks on kohanemine täiesti teise maailmaga valuline protsess.

Kodumaa- ja kodutunne on asjad, mis ei kao. Ma mõtlen Eesti peale, tahan, et tal läheks hästi, ja teen omalt poolt kõik, et läheks. Ma tulen siia tagasi.

 

 

 

Te loete palju…

Loen. Eile just vaatasin uudistest, et on veel lugemisaasta. Mõtlesin kaasa, et mitu raamatut mina aastas läbi loen. Seal oli üks jaotus “13 pluss”. Ma kindlasti mahun sinna, sest loen väga palju.

See lugemine meenutab mulle pisut Mnemoturniiri tegemise aega: tööpäev lõppes, lapsed läksid magama ja alles siis hakkasin tegelema selle saate ettevalmistamisega. Nüüd on samamoodi. Isegi kui on olnud väga raske päev, siis õhtul, enne magamaminekut üritan lugeda midagi täiesti muud, mingidki leheküljed…

 

…te loete ikka eestikeelseid raamatuid ka?

Ikka. Ei ole mõtet lugeda raamatut võõras keeles, kui ta juba on eestikeelsena olemas. Loen natuke ilukirjandust ka, viimasel ajal rohkem klassikat. Näiteks Tuglast, kes on alati minu suur lemmik olnud.

Hiljuti, kui oli üks väga raske hetk, võtsin riiulist Juhan Smuuli “Muhu monoloogid” ja “Polkovniku lese”. Selline ajatu tekst. Ja hakkas kergem.

 

Kas televiisorit on aega vaadata?

Televiisorit ei vaata ma peaaegu üldse. Me ei käi mõistetavatel põhjustel ka sõnateatris. Küll käime üsna hoolsalt ooperis ja kontsertidel, aga raamat on … olen raamatuga üksi, ma suhtlen temaga, võin ta iga hetk kõrvale panna, võtta uuesti.

 

Enamasti öeldakse kaasajal, et ma loeksin küll, aga selleks pole aega? Kust teil selline aeg?

Aega tuleb võtta. Me sõidame kord kuus Strasbourgi, 430 kilomeetrit. Sõidame autoga, sõltuvalt liiklusest neli-viis tundi. Auto on hea, tee on hea ja ma loen sel ajal. Sama lugu on lennukitega, ikka on tüütut ootamist. Mul on alati raamat kaasas.

Sõbrad soovitavad mulle e-raamatuid, Amazon Kindle, saab korraga palju raamatuid kaasa võtta. Vaatame, ma mõtlen selle peale, aga praegu ikka suhtlen hariliku raamatuga.

 

Tegite just ajakirjanduses kurja häält lumeprobleemide pärast lennujaamades. Siit lumisest Eestist. Mis lahti?

Jah, nagu näha võib, on ka elektrooniliselt võimalik tööasjadega tegeleda. Lumega tegeleme siin päris hoolega. Annad mingeid juhtnööre alluvatele, korraldusi, seletusi, intervjuusid. Lumega, jah, tegelesin kaugjuhtimise teel eile pool päeva.

 

Kuidas see nii on juhtunud, et just teie transpordivolinikuks olemise ajal on, olgu tuhapilved, olgu lumi suurelt muutunud probleemideks?

Ei ole halba heata. Kõik sellised asjad mobiliseerivad inimesi, tegijaid, annavad mingeid õppetunde. Kriisi juhtimine on omaette valdkond, mis muidugi tõstab kogu su adrenaliini üles. See sunnib midagi ette võtma, midagi muutma.

 

No eelmisel aastal sadas ka lund?

Sadas. Nagu väiksemgi lumi on, on lennujaamades kohe tõrked. Lõppude lõpuks see asi peab ükskord ära lõppema! Tuletõrjevarustusega on ju sama olukord, et ega siis ei põle kogu aeg. Ei saa ju öelda, et aasta aega ei ole ühtegi tulekahju olnud ja meil pole nüüd seega tuletõrjeautosid vaja. Samamoodi tuleb investeerida ja lumekoristustehnikat muretseda.

Eks me saame kokku ja arutame, mida teha. Peame mingisugused kvaliteedistandardid, miinimumstandardid kehtestama või laskma need kehtestada. Kulu ei ole ju selles ainuke element. Kuskil on mingi tase ka lennujaamade hoolduses, kust allapoole ei tohi asi minna. Teenus peab olema kvaliteetne.

Mingi suur kanal küsis, et jälle kulud, inimesed peavad maksma, aga kui järgmisel aastal tuleb mõõdukas talv, siis kogu tehnika jääb seisma… Aga kui ei tule mõõdukas, kuidas sa seda ette oskad öelda? Ma usun, et need investeeringud on tühised võrreldes hiigelkäibega, mis tegelikult on lennunduses. Nii palju tuleb tehnikat varuda, et suudaks lennurajad puhtad hoida. Muidu küsitakse järgmisel talvel taas, miks midagi ei ole ette võetud.

 

Kogu maailm muudkui korraldab asju ja kõik läheb ikka nii…

… nagu vana jumal tahab.

 

Targa inimese tunnus on näha asju ette. Ja maailm muudkui vaatab, aga prognoosid ei lähe täppi. Kuidas me ikkagi ei oska prognoosida?

Ei oska muidugi.

 

Miks, targad mehed üle ilma mõtlevad?

Muutujaid on nii palju, et kõiki nende kombinatsioone hinnata on päris üle jõu käiv ülesanne, ilmselt.

Olen ikka kasutanud majanduse kohta seda ütlust, mille üks nupumees on välja mõelnud, et ökonomistid on väga targad inimesed, nad oskavad täpselt öelda, mis tuleb, ja pärast seletada väga selgesti, miks nii ei läinud.

Ilmaennustusega on samamoodi. Üks väga kogenud ilmaspetsialist, keda tsiteeris BBC, näiteks ütles, et tegelikult võib ilma ennustada enam-vähem täpselt tänaseks pärastlõunaks. Mis homme on, on juba tõenäosuslik, sest muutujaid on nii palju. Suures plaanis saab ennustada näiteks, et meil talvel ikkagi 30 kraadi sooja ei tule.

Eks see korraldamine…

 

Olen vahel mõelnud, et kui vähem korraldada, siis läheb vast paremini.

Selles on kindlasti oma tõsine mõttekoht. Üleorganiseerimine on meil ka veres, nii Euroopas kui Eestis korraldame liiga palju. Võiks võtta rahulikult. Istuda vaikselt ja tuletada meelde seda ka kuulsat ütlemist, et lõpuks läheb kõik mööda. (Pikk vaikus)

 

Milline on mõtlemise vahe, kui on, olles siin peaminister või Euroopa Liidus volinik?

Vahed on väga selged. Esiteks suurusjärgu vahe. Väikesest riigist tulnud tegijana oled alguses ikka natuke ebakindel. Seal saad kohe aru, kellel on suure plaani arusaamine vereringes. Kui 2004. sinna tööle läksin, olid sellised näiteks kolleegid Chris Patten ja Günter Verhoigen, kes on kogu aeg olnud suure riigi juhtivad poliitikud.

Väikses riigis olles on ettekujutus, et kusagil on suur maailm ja meie ajame siin oma asja. Aga siis oled äkki seal, kus ongi suur maailm, kus ühel pool on Ameerika Ühendriigid ja teisel pool Hiina. Suurusjärgu ja numbrite vahega pead harjuma.

Harjuma peab ka sellega, et kui Eestis sinu otsus ei saa kuidagi olla globaalsetes otsustes kaasarääkiv (kuigi ma arvan, et eurole üleminek praeguses tähenduses on rahvusvahelise kaliibriga otsus), siis seal on kõik otsused globaalsed.

 

Tooge mõni näide.

Sa poetad ettevaatamatu lause, et ühel X maal ei ole linnugripiga asjad korras, see pole kontrolli all. Sellega võid ruineerida kogu selle riigi majanduse, kuna suur osa ta ekspordist on kanad. See on nii suur…

…kas või praegu see, mida me lennunduses teeme. EL on üks lennundusmaailma liidreid ja see, mida me teeme, mõjutab kogu maailma lennundust. See on erinevus.

 

Mis veel?

Teine, mida olen aastatega hoolega õppinud, nii teadlikult kui automaatselt, on teiste rahvaste mõistmine. Meie jaoks on ajaloo õudsamaid sündmusi Molotov-Ribbentropi pakt. Prantslaste õudusunenägu on teise maailmasõja katastroof, millest nad alles nüüd hakkavad avameelsemalt rääkima. Itaallastel on aga kogu aeg mingisugune vimm prantslaste vastu…

Kui hakkad nii vaatama, siis igal riigil on omad naabrid, omad keerulised suhted. Hispaania ja Prantsusmaa, kreeklaste leppimatu viha türklaste vastu… Teiste rahvaste mõttemaailma, ajaloolise tausta mõistmine – see on see, mis on Brüssselis elades juurde tulnud.

Kolmas asi – inimene, kes elab mujal maailmas, mõistab palju paremini ka oma maad ja mõttemaailma.

 

Siis ei ole midagi provintslikku ega üllatavat selleski, et me siin ütleme üheselt: kõik, mis tuleb Venemaalt, on halb?

Eks rahvuslikke vaenulikke hoiakuid ole, jah, palju. Ma ei usu siiski, et Eesti nii provintslik on, et siin vene kultuuri halvustataks. Mina küll olen suur vene kultuuri austaja. Näiteks vene kirjandus – Mihhail Bulgakov, terve see rida, mis algab Gogolist ja jõuab Dovlatovini. Suurepärased tekstid! Nüüd on Ljudmila Ulitskaja. Või näiteks Dina Rubina, kelle “Päikeselisel tänavapoolel” on hea raamat.

Samamoodi Vene muusika, Pjotr Iljitš Tšaikovski, Dmitri Dmitrijevitš Šostakovitš. Kes meist ei peaks neist lugu.

Sellega on nii, et tuleb erinevad kultuurikihid ära lahutada. Poliitiline režiim on see, mis meile peavalu teeb, ja Vene kultuur on sageli olnud tõrjutud olekus.

 

Olen viimastel aastatel mõelnud, et poliitilisest korrast ei sõltu helilooja, kirjaniku, kunstniku elus suurt midagi. Kes on suur, on suur sõltumata režiimist.

Arvo Valton, keda pean suureks Eesti kirjanikuks, ütles kunagi, et tõeline kangelane kirjanduses on see, kes läheb süsteemiga vastuollu. See tähendab, et tõeliselt suur kirjandus sünnib siis, kui see on vastandunud millelegi, kultuur ja kirjandus saavad vastandumisest toitu.

Suur inglise kirjandus on eelkõige vastandunud kodanlikule moraalile, ta ei ole kunagi olnud väga riigivastane. Prantsuse kirjandus on olnud alati väga poliitiline, Venemaa kirjandus on vastandunud režiimile.

Kirjandus ja kultuur, eks see ela omaette, aga valib kindlasti omamoodi missiooni. Võitluse õigluse eest, kus parasjagu see ebaõiglus siis on, kapitalismi või süsteemi pahedes. Suur kirjandus ikkagi tuleb õiglusetaotlusest, on ebaõigluse vastu.

 

Paradoksaalne. Eesti on nii pisike, saaksime siia aia ümber teha ja teha nii, et lumi ka sajab sinna, kuhu vaja. Saame oma heaoluriigi kord ja, me eelneva jutu taustal, siis ei sünni siin enam miskit suurt kultuuris. Või hakkame siis maailma päästma?

Siis hakkame maailma päästma. Inimsuhetes on alati konflikt. Kui mõelda, siis Tuglase novellidest suur osa on just inimpsüühika vastuolude suurepärane kunstiline analüüs.

Ma arvan, et tõsine looja tekib ikka siis, kui tal on olemas jumalik alge. Ega loomine ole nagu kauplemine, et sa otsustad teha produkti ja…

See on huvitav teema. Eesti kirjanduses on, ma ei ütle nimesid, kirjanikke, keda peetakse väga lugupidamisväärseteks ja headeks, aga kes tegelikult on oportunistid. Nad on valinud teema mitte sisetunde järgi, et ma tahan sellest kirjutada, vaid täpse kalkulatsiooniga. Need on tekstid, mis ei poe kellelegi, ei lähe vastuollu, ei võitle millegi eest, kõlbavad igal ajastul ja on samas täiesti hingetud, igavad, neis ei ole mingit sõnumit.

 

Te tütar Kaja on otsustanud poliitikuks hakata. Kui mina oleksin isa, ma poleks lubanud. Kas ta küsis teie käest ka, enne kui selle sammu tegi?

Talle pole see kõik ju päris võõras. Eks ta ole minu kõrvalt seda maailma, nii head kui halba, näinud. See on tema otsus. Mina olen andnud nõu, seletanud…

Miks ma ei ole niisuguse sammu vastu? Vaadake, kuskil saavad juristid, ökonomistid, akadeemilised isikud, publitsistid väga paljude asjade kohta arvamust avaldada, aga lõppotsus tehakse ikkagi poliitikas ja seal peab ka olema inimesi, kes suudavad asjadest aru saada.

Kunagi oli niisugune mees, Gavril Popov, kes hiljem oli Moskva linnapea, Jeltsini mees. Ta oli demokraatia eestkõneleja ja teda süüdistati, et mida te siin seletate, minge parem tehasesse tööle. Aga mees ütles, et ma ju olengi tehases töötanud.

Ta rääkis, et kui sai aru, et on probleeme, mida tehases ei lahendata, läks aste edasi. Aga siis sai aru, et on probleeme, mida on vaja uurida, ja temast sai hoopis uurija, majandusteaduste doktor. Siis sai ta aru, et lõppkokkuvõttes ikkagi on need asjad, kus tegelikke otsuseid tehakse riigi tasandil, ja nii jõudis ta poliitikasse. Et üritada neid otsuseid mõjutada.

Mu tütar on olnud advokaat 12 aastat ja, nagu konkurendid ütlevad, on ta väljapaistev, tugev advokaat. Arvan, et ta plaan pole üldse paha ka seetõttu, et tal kindlasti on olemas poliitiku eeldused.

Kõige tähtsam eeldus on, et ta ei tule tühjalt kohalt. Tal on omad teadmised ja kogemused, kogemus lõpututest majandusvaidlusest.

Teine asi, et ta oskab kirjutada. See ei ole kahtlemata väga levinud omadus.

Eks see risk ole, kas Kaja saab hakkama. Aga kui poliitikas õnnestub midagi suurt ära teha, saad parasjagu rahuldust, kui teed head asja.

Aga muidu… Näiteks kirjutad ühe artikli ja ütled, et Eestis peaks selle ja selle probleemi lahendama sellisel ja sellisel viisil. Kirjutad kümme artiklit, aga midagi ei muutu. Sest keegi ei kuula.

 

Kas te peaministrina saite palju kirju, kus sooviti midagi muuta?

Jah. Oli kaks asja, mis mind sundis kohe neid ka prügikasti viskama. Siis, kui sain aru, kuidas sõber kirjutaja hakkab oma vaateid mulle pähe määrima, kui asjaliku nõuande asemel oli mingi propaganda.

Ja teine asi, mida kohtab igal pool, ka Euroopas, et kirjutajad-uurijad hüppavad üle ebameeldivatest tõsiasjadest. Poliitik vaatab seda kirja ja ütleb, et kurat, see pole võimalik. Kogu plaan on ilus, aga seda konkreetset punkti ei saa ellu viia, sest sellel pole poliitilist toetust.

Kui tahad realiseerida mingit plaani, on sul vaja nelja asja, mis ongi edu mudel. Kõigepealt hea idee, hea teostus ja siis ühiskondlik, poliitiline toetus.

Neljas tähtis asi on õige ajastatus.

Poliitika viib kõik need otsad kokku ja kunagi pole seal midagi täiuslikku. Sellepärast on mõistlikel inimestel tarvis poliitikas kaasa lüüa, miks mitte ka minu tütrel.

 

Ma ühte mõistlikku meest tunnen, kes on püüdnud aastaid ühiskonda parandada, õpetada ja õpetada, aga ta tõdeb tänaseni, et me sotsiaalministeeriumis ei teata ikka sedagi, mida tähendab sõna “sotsiaalne”.

Tunnen Ülo Vooglaidu väga hästi ja pikalt. Olen temaga täiesti nõus, et “sotsiaalne” ei ole mitte vaesteabi, vaid on kommunikatsioon, inimestevahelised suhted, võrgustikud…

 

Miks siis aru ei saada, äkki Vooglaid on keeruline?

Tema mõtteid on alati värskendav lugeda. Ta on andnud oma panuse poliitikasse. Alati on väga sümpaatne see, et ta on suur idealist…

 

Jah, ikka veel.

Ikka veel. Muide see ongi üks asi, mis ei tohi kunagi kaduda. Kui kaotad idealismi, siis vali endale mingi muu tegevus.

Usk, et on võimalik ja peab täiuse poole püüdma, peab alles olema. Kui muutud küünikuks, siis muutud ühtlasi parandamatuks pessimistiks ja puht füsioloogiline tõde on, et kui inimeses ei ole enam optimismi, siis hakkab ta ka füüsiliselt manduma.

Vooglaid, jah, on kindlasti üks suuremaid idealiste. Vast isegi liiga suur idealist. Võib-olla on ta tõesti natuke liiga keeruline, aga tema mõttekonstruktsioonides on tugev iva.

 

Kust teie idealism pärit on?

Kindlasti ma olen idealist, ma tahan olla idealist ja ei kavatse seda varjata. Mu isa oli pillimees. Mu ema oli raamatupidaja ja tema isa oli Eesti Kaitseliidu ülem, esimene politsei peadirektor ja ka kaitsepolitsei ülem Eduard Alver.

Oma isalt olen saanud lõpmata rõõmsa meele ja meeletu huvi maailma asjade vastu. Tagantjärele olen üha rohkem aru saama hakanud ka oma ema rollist. Ema oli vaikne fundamentalist, kes ei elanud nõukogude ajas. Ta suri 1992. aastal ja põhimõtteliselt ei tunnistanud seda maailma. Ema ei sundinud oma vaateid kellelegi peale, ei olnud aktiivne vastane, aga kõigis oma eetilistes tõekspidamistes oli selle maailma suhtes täiesti leppimatu.

Meil oli üks suur kirst, kus olid näiteks vanaisa ordenid, reliikviad. Seal olid ka raamatud. Kui vana ma võisin olla… ilmselt mingi “-teist”, kui ema andis mulle sealt lugeda “Nimed marmortahvlil”. Siis juba leidsin, et seal oli üks raamat veel. Ema ütles, et seda ma ei tohi enne lugeda, kui olen keskkooli lõpetamas. See raamat oli “Eesti rahva kannatuste aastad.”. Salaja lugesin ikka.

Need olid need asjad ja õhkkond, kus elasime, pehmelt öeldes ikka väga tagasihoidlikes tingimustes. Me korteri suurus Lillekülas oli 27 ruutmeetrit.

 

Elasite üsna vaeselt, aga raamatuid jätkus. Nüüd elatakse üsna rikkalt ja ilma raamaturiiuliteta.

Mina ei saa ka sellest aru. Arvutist tulevasse infotulva võib uppuda. Kui oskad keeli, siis saad sealt erinevad maailmad kätte. Sisustad oma päeva ära ja päev ongi läinud uudiseid lugedes.

Wikileaks on nagu uputus. Vesi on meile kõigile hädavajalik ja puhas vesi on elu alus. Kui see aga tõuseb üle kallaste ja hakkab uputama, siis on see hirmus nuhtlus.

Wikileaksiga on just nii, ta ei tee vahet olulise ja ebaolulise info vahel ning muudab kogu selle infovoo suhteliselt mõttetuks. Infouputus ja selles valikute tegemine on tõsine asi. Sa ei pea kogu aeg kõigega kursis olema.

 

Kuidas teie hakkama saate?

Mu tööpäev kestab… raske öelda, ilma õhtuste üritusteta kella kaheksast, poole üheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul.

 

Sinna sisse mahub kümme erinevat teemat. Iga päev. See ei ole ühe inimese võimete jaoks võimalik.

Selleks on terve meeskond, kes teemad ette valmistab. Minu ülesanne on need materjalid läbi lugeda. Selleks ma võtan muidugi õhtuid.

Uudistega on ka nii, et mul on ümber inimesed, kes neid jälgivad. Üksinda ma hakkama ei saaks. Mul on see privileeg, et ma ei pea ise kõiki meilikirjasid jälgima.

 

Mida teilt oodatakse?

Minult oodatakse otsuste langetamist. See on otsustamise magus valu. Keegi peab alati tegema lõppvalikud ja võtma teatud riskid. Seda minult oodatakse. Üks osa on siin intuitsioonil ja riskil.

Vulkaanituha puhul, see oli teravam kriis, kõik ütlesid, et peab midagi tegema. Ega mina midagi rohkemat ei teinud, kui läksin ja julgustasin inimesi tegema vastavat otsust. Otsust, et muudetakse tsoneerimist ja võetakse sajaprotsendiline lennukeeld maha.

Mina ei otsustanud midagi, aga andsin inimestele kindluse, et neid ei panda vangi, kui nad selle otsuse teevad, et nendega ei juhtu midagi halba. Asjatundjad ütlesid pärast, et kriis lühenes seetõttu paari päeva võrra.

Aga otsus ise oli suure hulga asjatundjate ja spetsialistide tegemine.

 

Mis oli 2010. aastas teie jaoks üllatavat, mis aasta see oli?

Minu aasta dominant oli ikkagi töö. See läks paremini kui oodatud ja mina olen aastaga rahul. Terve hulk asju, õhus olevaid probleeme, mis oli aastaid lahendamata, õnnestus lahendada. Seda ei oodanud keegi. Ega mul ei olnud ka mingeid illusioone, aga selle aasta pinge oli eelmise ametiga võrreldes suurusjärgu võrra teine. Ja see ei olnud negatiivne pinge.

Näiteks üks EL ministrite nõukogu istung, pärast mida küsisin oma abilise käest, mitu korda ma sõna võtsin. Ta ütles, et 15. Neist vaid mõni oli tseremoniaalne sõnavõtt, enamik olid sisulised. Kui see kõik on läbi, annad veel pressikonverentsi koos eesistujaga, su mõistus töötab ainult ühekohalistes numbrites. Ma pisut liialdan, aga on nii, et sa peaaegu ei tunne kedagi ära.

 

Teil on ses mööduvas aastas ka tähtsad visiidid.

Jah, Ameerika Ühendriikides, kohtumine kohtumise järel. Need pole tseremoniaalsed, neist sõltub väga palju, kuhu suunas asi läheb. Niisama Venemaal käik.

 

Mis asju te kahel suurel maal ajasite?

Ameerikas on suur idee ühtlustada lennunduspoliitikat. Maailma lennundusest 60% on Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liidu käes. Meile on eluliselt tähtis kooskõlastada oma lennunduspoliitika. Sinna käib keskkonnatasude teema, julgeoleku teema.

Me püüdsime veenda ameeriklasi, et usaldusele ülesehitatud julgeolek on palju odavam kui umbusaldusele ülesehitatud julgeolek. Me lihtsalt ei saa nii, et viiksime iga õnnetuse ja ohu puhul sisse mingeid uusi totaalseid kontrollisüsteeme. Tuleb mingid riskid võtta. Tuleb kedagi usaldada.

Ameerikas oli peamine ühine lennundusruum, julgeolek, majandus, lennunduse õigused, keskkond, tehniline koostöö ja koostöö kolmandate riikide suhtes. On ülitähtis, et Ameerikal ja Euroopa Liidul oleks ühine positsioon, kooskõlastatud poliitika nende riikide suhtes, kust võib ebameeldivusi tulla.

Venemaaga on eesmärk tuua nad isolatsioonist meie transpordipoliitika ruumi. Et nad ei ajaks oma asja isoleeritult. Tundub, et asi liigub õigess suunas.

Praegu paistab, et Eestis ollakse põhiliselt huvitatud maismaatranspordist Venemaaga, aga Euroopa jaoks tervikuna on lennundus kõige suurem teema. Kui muidugi torujuhtmed välja jätta, mis ei ole minu valdkond, vaid energiavoliniku oma.

Lennunduse tähtsus üha kasvab, selle arendamine on aga kinni tuhandetes detailides, vastuoludes, põrkuvates huvides, konkurentsis.

 

Kas ka väga suures rahas?

Väga! Näiteks üks Airbus380 maksab 350 miljonit dollarit. Selle lennuki arendamine… ma võin eksida, aga nad ütlesid, et kui nad suudavad müüa mingi 200 lennukit, siis alles ollakse uurimistööga tasa. Ega neid palju rohkem ei müüda ka. Turgu ei ole, Tallinna ja Helsingi vahet ei hakka ta kunagi lendama.

See lennuk on mõeldud väga pikkade lendude jaoks, pidi olema väga hea. Mängus on tohutud riskid ja huvid, konkurents Boeingiga, mingil moel ka koostöö.

Sellest hetkest, kui hakatakse plekki lõikama lennuki ehitamise jaoks, läheb valmimiseni kolm ja pool aastat. Seal ei saa olla ootamatusi, et ah, ei tulnud välja. Nii mastaabid, huvid kui kasumid on koletud.