Me oleme sinuga, Raivo, kakelnud ja kallistanud. Sõbraks saime alles siis, kui mulle aru pähe hakkas tulema. Veel hiljuti pidasid sa mu Balti jaama trammipeatuses kinni ja hoiatasid sõbralikult liigse usalduslikkuse eest. Kümme aastat tagasi – siis tegime esimese pika intervjuu – sõnastasid oma mure nõnda: „Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.” Ometi rõhutasid ikka ja alati, et teater peab rääkima sellest, mille pärast süda valutab.

Minu süda valutab selle pärast, et sinusuguste kangete meeste surmaga kaob me eestlaste soost ja suguvõsast miski selline väärtushinnangute skaala, milleta on üha raskem ausalt elada.

Tahaks karjuda… Isegi see ei aita, et tean ammu ja kindlalt, et elu lõpeb surmaga. Ikka tulevad pisarad. Mis siis, et püüad neid tagasi hoida. Saati veel siis, kui taas lahkub tükk teatriajalugu. Kui sellega kipub kaduma terve põlvkond. Tahaks sinuga sellest rääkida, kuidas vanamees nutab ja kuidas see võiks välja näha laval, et see oleks karge ja poleks mage. Sina oleks osanud sellest rääkida ja laval ka tegema õpetada nii, et oleks mõjuv.

Ma ei hakka arvutama, aga see oli just aasta tagasi, kui istusime mu maaaia kuuris, päike paistis ja rääkisime elamise valust. Põhjus oli ka ja paar noort armast inimest olid veel meie seltsis. Mulle tundus siis, et oled pisut väsinud, lasid noortel rääkida.

Ja kui siis sõna said, ütlesid aeglaselt, et sulle tundub, et lavastuse „Maakas” pealkiri – sa seal pidid vanaisa mängima, aga läks teisiti – ei ole õige. Pidasid terve monoloogi. Tookord jäi see mul avaldamata ja ma ei kujutanud ette, et teen seda nüüd. Ega sa seda ei öelnud, aga ma teadsin, et armastad maad ja maainimesi ja merd. „Maakas peaks olema maalane. Maalane nagu mesilane.” Pidasid pausi ja jätkasid: „Tore, tore oli üheksakümnendatel. Sinimustvalge lehvis ja venelased läksid välja. Aga maal elada? Maad harida… on ikka raske. See ei ole elukutse, see on elamise viis. Külad hakkasid tühjaks jääma. Palju oli pätitsemist. Varastamist. Lihtsamatel maainimestel oli nii raske, et nad ei teadnud, mis edasi saab. Mis elu see on.

Siis tuli see, mis oli täiesti ootamatu. Kui mul oli paber, et minu isadel-emadel, vanaisadel- vanaemadel on olnud see talu, see maa, see mets. See oli ootamatu ja tekitas palju pingeid. Minu talus, mis oli kolhoosile võetud, elasid hoopis teised inimesed. Aga kuhu nemad lähevad…”

Aasta tagasi ütlesid, et oled vanaisa juba kümme aastat ja jõudsid oma jutuga meie aega ja selle juurde, kuidas maal enam autota hakkama ei saa ja seepärast on päris vanadel inimestel raske. Vanduma võtab, kui mõtlen, millise kirglikkusega sa armastasid päris asju ja nüüd sind järsku ei ole.

Laulame, Raivo. Su viimaseks jäänd lavastusest: „Ai tsihh, ai tsahh, ai tsahh, ai, velled. Me metsavennad oleme. Ai tsihh, ai tsahh, ai tsahh, ai, velled, me metsavennad eestlased…” Lähen ja heiskan su auks sinimustvalge lipu. Ja ei pane sinna külge musta linti, ega jäta teda poolde vardasse. Las ta lehvib tuules vabalt, nii nagu sina elasid.

Ilmus Maalehes. üks pilt Sven Arbet.