Maili Metssalu on lõpetanud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi, on Raplast.

 

Maili Metssalu elu esimene suur osa on Goneril William Shakespeare’i näidendis „Kuningas Lear“. Nagu enamikku tänastest teatritudengitest iseloomustab noort naist mitmekülgsus.

 

Mis teater on, miks teater on?

Teater on mu jaoks vahend, mille kaudu saab olulist edasi anda. Teatri kohta võib öelda kanal, mille sees liigub laval oleva näitleja ja vaataja vahel nii informatsioon kui ka energia.

Miks teater? Kuna teatris on võimalik ühendada nii mitmeid vahendeid ja vorme, siis on see minu jaoks ehk kõige võimsam väljund loominguks, oma mõtete ja arusaamade vabaks väljendamiseks. Kõige otsesem, vahetum.

 

 

 

Kirjelda, kust tuli Rapla koolitüdrukul soov saada näitlejaks?

Kui perekond on väga teatrilembene, siis kasvab teatris käimine lapsele külge, ja kui vanemad ja õpetajad lasevad noorel end vabalt ja loominguliselt väljendada, siis arenevad temas küljed, mis teatrisse sobivad. Minu puhul vähemalt on kodu siin kõige suuremat rolli mänginud. Näiteringis pole ma kunagi käinud, pigem arendasid mind õde ja vend, kellega lapsena pidevalt etendusi ja filme tegime.

Näiteks on säilinud ülesvõte 7aastasest Mailist, kellel palutakse kaamera ees olla punane lendlev õhupall või kuri karu. Ema jälle õpetas laval toimuvat nägema ja lahti mõtestama. See, kui kodus räägitakse päriselt ja kõigest, on kõige parem asi, mida inimesele ellu kaasa anda. Tundub, et teatris saan rääkida olulistest ja päris asjadest ka suuremale hulgale. Sealt soov saada näitlejaks, aga et teha seda meisterlikult, tuleb enne omandada tehnikaid ja õppetunde, mida saab teatrikoolilt ja seal olevatelt inimestelt.

 

Mis on kahe ja poole aastaga muutunud su mõtetes teatrist ja elust?

Olen nüüdseks näinud juba väga palju väga erinevat teatrit ja mõistnud, et vahel polegi teatril ja elul väga suurt vahet, kuna laval on inimene ja lavastaja on inimene, siis teater on inimene, kes seda teeb. Seega muutub inimene ja temaga toimuv, see, mida ta kogeb ja näeb, üha olulisemaks ja väärtuslikumaks. Tähtis on mõista elu ja iseennast, märgata väikesi asju ja olla aus. Kogu aeg, ka laval.

 

Miks näitlejaks just Viljandi kultuuriakadeemias?

No Raplas on ju nii, et poisid lähevad Tallinnasse ja tüdrukud Viljandisse! Tegelikult ei olnud teater minu ainus valik, mõtlesin nii jazzlaulu, pärimusmuusika, viiuli kui ka maalieriala peale. Nii et pigem oligi mu valik Viljandi. Samas ei ole olemas juhuseid, seega tean hästi, et kuigi ma sõbrannadega ühises hoos katsetele läksin ja et ma enda jaoks tol hetkel kogemata kombel sisse sain, on meie kursus ja just Viljandi akadeemia minu jaoks just kõige õigemad.

Arvan, et Viljandi kool ja Von Krahl koostöös arendavad meid kui näitlejaid mitmekülgselt ja nii mõneski mõttes uuenduslikult. Kalju Komissarov, Peeter Raudsepp ja Katri Aaslav-Tepandi panid aluse näitleja tehnilistele külgedele ning Von Krahl jätkab siit Kristian Smedsi, Saša Pepeljajevi ja Jalaka enda käe all me arendamist. Ja võrdlemise Tallinna kooli ja Viljandi vahel võiks ka lõpuks lõpetada, sest mõlemad teevad head tööd ja annavad endast parima. Viljandi tugev külg on teiste hulgas näiteks see, et me teeme koostööd teiste erialadega, tantsijate ja muusikute ühisprojektid, mille kujundajateks oma kooli butafoorid ja visuaaltehnoloogid. Sealt kasvavate inimestega saab kas või oma teatri luua.

 

Kumb on sinu jaoks näitleja töös tähtsam, füüsiline tippvorm või mõttetihedus, oskus lugeda elu ja seda siis laval peegeldada mõjuvalt?

Kui füüsis unarusse jätta, võib juhtuda, et kompuuter jookseb proovide ajal kokku või ei suuda näitlejana laval piisavalt energiat paisata. Raplas koolis käies oli sport mu jaoks ebameeldiv, kuid praegu käin nii jooksmas kui ka ujumas ning tantsutunnid mõjuvad vabastavalt. Kui juba paar päeva pole liigutada saanud, siis annab see tunda. Aga näitleja, kes ei märka elu ega arutle selle üle, võib olla küll füüsiliselt heas vormis, kuid ta ei mõju laval usutavana ja tegelikult pole näitleja.

 

Mis on näitleja töös su jaoks erilisem, proovid või esinemine?

Proovidest sõltuvad edasised esinemised, kuid proovide eesmärk on laval publikuga kohtumine. Samas kui proovides kohe ei tule või miski vajab muutust, siis on veel võimalus ümber proovida, kui aga laval ei tule…

 

Kuidas „Kuningas Lear“ sind puudutas, meelde jäi?

“Lear” oli pikk protsess. Algas suvel lugemise ja mõtisklemisega, oktoobris startisid esimesed proovid lavastaja Peeter Jalakaga Viljandis Ugala keldris, detsembris kolisime Von Krahli, viimane etendus on pooles veebruaris. Kõik kokku andis palju kogemusi ja avastusi nii tekstiliselt kui ka näiteks kursuse siseselt. Ja iseendas. See oli minu jaoks üks esimesi suuremaid rolliloomisi. Kuna minu tegelases, Gonerilis on palju, mida ma arvan, et minus pole, siis sellise tüübi advokaadiks olemine nõudis palju tööd. Lisaks veel tekstiline pool, värsi lugemine, siiani ei tunne end selles kuigi tugevalt. Kaasnes ka esimene kokkupuude sellega, et naistele on vähem kirjutatud kui meestele, mis pani tüdrukuid silmitsi seisma duubeldussüsteemiga. See võib-olla oligi “Leari” juures kõige keerulisem, hakkama saada poole vähema proovimise ja teadmisega, et saad poole vähem mängida, siiski tahad luua teistega võrdväärse rolli, mis ei oleks üks ühele sama oma duubliga. Nüüd, kui etendused käivad, on puhas rõõm tajuda seda tervikut, milleni on jõutud. Jalakas on lavastajana väga omanäoline ja üheskoos Krahli tehnikatiimiga on saavutatu tugev ja põnev lavastus.