Vaatan ikka ja jälle Priit Pangsepa maalide reproduktsioone tema juba juulikuus ilmunud kunstiraamatus „Viljandi Priit” ja mõtlen liivakellas voolavale ajale. Kunstiraamatutest kunsti vaatamine suurendab inimese mõtete haardeulatust.

40 aastat voolavat sürreaalset kunsti. Olen nüüd juba paar nädalat sirvinud ja vaadanud oma kodus kunstiraamatut „Viljandi Priit”. Kunstniku teeb kunstnikuks isikupära. Kunstnik Pangsepp avab oma maalides ilmselt oma siseilma eripära, mis tema argivälimuses ja -käitumises kuidagi ei peegeldu. Ma ei tea, aga on selline tunne, et ta eelistab seltskondades jääda tähelepandamatuks. Kunstis mitte. Samas jah, ma ei tunne teda ajast, kui ta õppis Tartu kunstikoolis, millest ta räägib muu hulgas oma kunstiraamatu isikuintervjuus.

Voolavad maalid

Mu jaoks on tähtis ka see, et ostsin selle raamatu tund enne Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Kuningas Ubu” esietendust Draamateatris. Need kaks – see raamat ja see etendus – on nüüd koos mu peas, ehkki muud seost neil omavahel pole. Seosed saab muidugi välja mõelda ja see teebki kunsti põnevaks.

Vaatad on tuleb esimene emotsioon. See võib olla lihtsalt vau, kui äge, ja alles hiljem sõnastad, mis just selle emotsiooni või nende emotsioonide taga on. Tihtipeale on mul vähemalt nii ka, et ei oska sõnastada ja siis ei püüagi, aga emotsioon, mingi lõhn, aisting, tunne elab edasi. Kunstiraamatute võlu, see, miks neid ostma peab oma raamaturiiulitesse, on selles, et nad tekitavad assotsiatsioone. Priit Pangsepa maalides – olen osa neist näinud ka näitustel – on mu jaoks sees miskisugune seletamatu helgus. Nad on omapäraselt valgusküllased. Raamatu kaanevärvigi on ta valinud just oma kollase. Ja veel üks iseloomustav joon tema loomingus on unenäolisus.

Kunstniku maalid ta raamatus panid mind seekord taas mõtlema sürrealismile. Just nende ajel vaatasin jälle Salvador Dali maale, lugesin Andres Ehini luuletusi ja kuulasin, kuidas Ehin ööülikoolis loeb ise André Bretoni.

Sest targemad ütlevad Priit Pangsepa maalitu sürrealismiks. Piltides on argimaailm ja unenäolisus koos. Andres Ehin, kelle nime tagurpidi lugedes saame sõna nihe, kasutabki sürrealismi kohta luules ja kunstis sõna nihe – maailm on nihkes.

Sürrealistide esteetilise maailmataju loosung kõlab niiviisi: „Ainult imeväärne on ilus.” Järelikult argitegelikkus on igav ja inetu. Kui vaatan Priit Pangsepa maalitut, võin selle kummalise maailma kohta küll kasutada sõna ilus. Mis siis, et mitte klassikalises ega ka klišeelikus kontekstis.

Andres Ehin toob Ööülikooli sürrealismiloengus 2004. aastal näite, et eks eesti rahvaluule ole ka kohati sürrealistlik, ja loeb: „Lammas läks laudile munele./ Siga läks kepseldes järele.”

Voolavus seostub mul esmaselt Salvador Dali maalidega ja mõtlen, et ehk see oligi esmane, kui noorena vaimustusin sürrealismist – sest seal tal üsna otseselt aeg voolab, ta maalib voolavaid kelli. Paneb maali pealkirjaks „Mälu püsivus”.

Tartu vaim Viljandis

Kunstnik Pangsepp on lõpetanud Tartu kunstikooli 1985. aastal, aga kasvanud ja elanud enamuse aega Viljandis. Tema kunstiraamatus on kirjas ajajoon, kus omakorda sündmus: „28.aprill 1988. Sünnitame koos Peeter Alliku, Ilmar Kruusamäe ja Albert Gulkiga Kursi koolkonna.” Kursi koolkonna liige on Pangsepp tänaseni.

Kunstnikega vähemalt Eestis on nii, et kui nendega tuttavaks saad, hakkad ka nende loomingut tähelepanelikumalt jälgima. Mina tutvusin Priit Pangsepaga 2004. aasta suvel, tema oli Andres Lepiku Lihula linnusemäel lavastatud suveetenduse „Libahunt” kunstnik. Kunstiraamatus on kirjas Priit Pangsepa kujundused teatris ja näiteks on ta olnud üsna mitmeid aastaid Viljandi pärimusmuusikafestivali kujundaja. Juba Lihula linnusemäel sain aru, kui hea Priit on ka plakatikujundajana.

1. juulil 2006 olen Rapla maakonna ajalehes Nädaline tutvustanud Priidu mulle tehtud Teatrilindu, ilmselt tekkis see soov mul linnusel pesitsevatest künnivarestekolooniatest. Ja Priit tegi sellise „lõika ja joonista” variandi, mille igaüks võib endale teha. Olen siis fikseerinud Priidu mõtte, et vaadates loodust ei pea tegelema sellele pealkirja või allteksti otsimisega. Ja veel üks põnev, sürrealismi definitsiooniga hästi kokku käiv mõte Priidult sealt 2006. aastast: „Millal me magame? Minu arust siis, kui me ärkvel oleme. Vahest see ongi mu inspiratsiooniks. Näe ja lase teistel näha.”

Ja nagu mulle ütles Viljandi Rüki galerii omanik ja kunstimetseen, Priidu raamatu väljaandmise toetaja ja innustaja Lauri Kivistik: „Kunstiraamatutega on see asi, et nad ei vanane.”

Eraldi:

Veri on paksem kui vesi

Lauri Kivistik, Viljandi Rüki galerii juht ja omanik

Põhjuseid Priit Pangsepa kunstiraamatu väljaandmiseks on mitu. Meil, Rüki galeriil, on kokkulepe, et esindame teda. Raamatu väljaandmise kokkulepet ei olnud, aga pean seda ikkagi üheks osaks sellest esindamise kokkuleppest.

Priidu võlu on selles ka, et me oleme mõlemad Viljandist. Veri on paksem kui vesi. Priidu maalid on mulle ammu meeldinud, olen tema töid ostnud. Vähetähtis ei ole see, et Priit on väga huvitav inimene.

Priit on minu jaoks maalija, sürrealist-naivist. Sürrealism on tema töödes tõesti läbiv joon. Olen tema käest küsinud, kust sul need ideed tulevad, ja ta vastab, et valdavalt unenägudest. Priidu varasem kunst on mu meelest realistlikum, praegu on domineeriv unenäolisus. See paelub mind ja sellepärast ma selle raamatu väljaandmist toetasingi.

„Viljandi Priit”

Priit Pangsepp

Kirjastus

Rüki Galerii OÜ 2025

Koostajad

Kadri Asmer, Mari Vallikivi

Toimetanud

Tiina Sarv

Priit Pangsepa tööd on praegu muuhulgas näha:

KURSI KOOLKOND XXXVII sügisnäitusel

Tartu Ülikooli vana kohviku kaminasaalis,

Ülikooli 18b; 2. korrus; näitus on seal kuni novembri lõpuni.