Tundub, et kõige levinumaks eestikeelseks parasiitsõnaks on saanud väljakutse.

Toon vaid mõned viimasel ajal meediast silma-kõrva jäänud näited. Ansambli Curly Springs väljakutse on esineda Viinis. Ühe uudise pealkirjas küsitakse, kas laste ja vankriga lumises linnas liiklemine on väljakutse. Teatris proovide tegemist kirjeldatakse nii: töö etenduses osalejate siiraste emotsioonidega võib olla väljakutse. Rallimees Ott Tänak nimetab väljakutseks liitumist uue tiimiga. Ajakirjanik Marko Kaljuveer ütleb, et poliitikasse minek on uus väljakutse. Maaülikooli lahkuv rektor Mait Klaassen teatab, et uue rektori kõige suurem väljakutse on veelgi suurenda ülikooli nähtavust. Vahemärkusena, ka Klaassen on teada andnud, et kandideerib kevadel Riigikokku.

Tegelikult ei tähenda väljakutse stapmpsõnana mitte midagi. See on sõna, mille sisu peab kontekstis täpsustama. Küllap just üldisus ja hägusus teevad väljakutse eriti meelepäraseks poliitikutele. Kuulake ja pange lugedes ise tähele, kui palju ja kui erinevas kontekstides see sõna valimiskapaania edenedes kasutusele võetakse. Kõlab näiliselt suurejooneliselt nagu poliitikute teinegi lemmiksõna – oluline. Hämada aitavad mõlemad.

Eesti Keele Instituudi keeleveeb defineerib, et väljakutse on vaimset pingutust nõudev (uus) ülesanne, mis paneb proovile kellegi oskused või võimed, samas äratab huvi ja pakub põnevust. Keeleinimesed on lisanud, et väljakutse asemel kasutatakse üha vähem selle sõna sünonüüme, näiteks võib väljakutse olla ülesanne, katsumus ja proovikivi.

Paar päeva tagasi küsisi üks saatejuht, kas kirjanikupalk on põnev väljakutse või vajadus. Palga saaja ütles, et see on tõeline unistus.

Kuhu välja meid siis ikkagi kutsutakse? Selge on see, et välja kutsutakse politsei või kiirabi või tuletõrjujad. See on selle sõna esimene ja sulaselge tähendus. Ja poliitikutel ei ole väljakutseid, vaid on ülesanded.

Ilmus Maalehes.