Margus Mikomägi

Mu hea teatrit tundev sõber ütles hiljuti ühe Lahemaal esietendunud suvelavastuse iseloomustuseks: „Mulle jah see lavastus meeldis. Ju siis oli selline tuju.” Olen ise viimasel ajal üsna palju mõelnud eelhäälestusele, sellele, miks valin vaadata just need etendused, mitte teised.

8. augustil esietenduvad Võrumaal Roosiku koolihoones kaks Juhan Jaigist inspireeritud lavastust, „Mis Sa tont vahid!” ja „Jutuvestja lahkumine”. Lavastused, mis küll ühes mõttelaines, toob publiku ette MTÜ Müüdud Naer, mis koondab Lõuna-Eesti taustaga teatritegijaid. On vähemalt kolm põhjust, miks ma tahan seda näha. Juhan Jaik on oma jutuvestmisega kirjanikuna mind köitnud ammu ja sellel kevadel ilmunud kahe uue raamatuga tegi ta seda uuesti. Müüdud naer seostub raamatuga „Tim Thaler ehk müüdud naer” ja selle lavastuse tutvustust lugedes meenus, et näitleja Toomas Suuman on Otepäält.

Jutuvestja ei pea vaid tontidest kirjutama

Lavastuses „Mis Sa tont vahid” kohtuvad Juhan Jaik ja Tont Jutsivurr. „Tont Jutsivurr sümboliseerib lavastuses aga kõike seda, millest Juhan ei soovi veel lahkuda. Ta ei soovi kinnitada seda reaalsust, mis tegelikult on realiseerinud. Lavastuses saavad kokku inimlikkus, sõprus, eneseiroonia, valu ja ilu, lootus ning usk!” kirjutatavad lavastuse tegijad.

Trupp on selline: lavastajad on Urmas Lennuk (Rakvere Teater), Vootele Ruusmaa ja Tarmo Tagamets (Rakvere Teater) ning kunstnik Tuuli Tubin McGinley; lavastustes mängivad Toomas Suuman (Rakvere Teater), Imre Õunapuu (Rakvere Teater), Andres Lepik, Liisa Aibel (Rakvere Teater), Kadi Leen Lennuk ja Artur Alev.

Urmas Lennuk räägib enda kirjutatud ja lavastatud näidendist nii: „Selline – Juhani elulõpp Rootsis Berga Sätäri lähedal, kuhu ta suure ringiga läbi Saksamaa, Tirooli ja Prantsusmaa jõudis. Ta teab, et tal pole raha operatsiooni jaoks ja on kurb, sest talle tundub – tondid on ta maha jätnud. Tondid on jäänud Eestimaale. Läbi ühe vana trollilaadse naise ning selle tütre hakkab ta aru saama, et jutuvestja ei pea vaid tontidest kirjutama. On olemas ka inimesed… Ja selle arusaamisega ta lahkubki, olles enne lõpetanud oma viimase novellikogu „Ilus elu”, mis räägibki tontide asemel inimestest…”

Lavastusi mängitakse neljal õhtul vaid, nagu öeldud Võrumaal Roosiku koolihoones ja koolihoone hoovi kuuris.

Eesti jumalad tulevad kokku

Vargamäel mängib sellel suvel vastse Paide teatri trupp. Mängib lavastust, mille nimi on „Eesti jumalad”. Tõtt öelda ei tea ma, kas peetakse silmas Jumalaid või jumalaid. Lavastuse reklaamides on kirjapildis kõik suured tähed – „EESTI JUMALAD”.

Lavastaja Jan Teevet: „ Pühitseb kokku tulemist. See on korraga esimene ja viimane kord, kui me üksteist näeme, see on korraga püha ja tavaline – täpselt nagu loojuv päike, mis valgustab näitlejate nägusid. Kuidas leida selles armilises ajas, milles elame, lootust, mis annaks jõudu, et Eesti ja maailmaga edasi minna? Edasi lõpu või uue alguse poole!”

Lavastust mängitakse 12 korda. Trupis on Paide teatri noorte meestega koos ka Maarja Mitt, Peeter Volkonski ja Ilo-Ann Saarepera (Ugala Teater). Kaasa mängivad noored Viimsi kooli teatritrupist „Eksperiment” ning Paide Teatri Stuudiost.

Monoloog põgenemisest

Omamoodi julgustükiga saab hakkama teater R.A.A.A.M., kes suvelavastuse toob Tallinnas mängitava „Juuditi” kõrval välja monolavastuse „Põgenik” Villike teatritalus Võrumaal. Kõik on siin vaatamisväärt.

Tüki lavastab Madis Kalmet. Tegu on Jaan Kaplinski nõukogude ajal kirjutatud näidendiga. Mängib Kristo Viiding. Lavastust tutvustav tekst on samuti intrigeeriv: „Jaan Kaplinski nägemuslik ning emotsionaalne tekst eestlusest ja eesti inimese väärtushinnangutest. Lugu vabaduseihast, inimväärikuse säilitamisest ning rahvusena püsimajäämisest. Võitlusest nii välise kui sisemise orjuse vastu. Oleme me saanud vabaks või kammitseb meid jätkuvalt mürgina verreimbunud orjahing? Traagiliste sündmuste ahel paigutub küll sajandite tagusesse mõisaorjuse aega, kuid peegeldab üldistavalt ka meie tänase inimese hingemaastikku.” Lavastust mängitakse seitsmel õhtul, esietendus on 13. juulil.

Feodor Vanahundi kirev maailm

Mu endagi jaoks on kummaline, et mu peas valitud lavastuste mängupaigad, mida näha tahaks, siiamaani jäävad sinna Võrumaa kanti.

Taarka Pärimusteatri suvelavastust „Vanahunt” mängitakse Treski küünis. „Jutuvestja Vanahundi folkloorsetel lugudel põhinev lõbus lavastus käsitleb inimest kui äärmuseni vastuolulist isendit. Kaasahaaravates lugudes kohtab nii pühamehi kui ka Jumalat ennast, juute, pappe, trikstereid ning salakavalaid naisi, kelle elutee neile kord naeratab, kord aga vimkasid viskab,” tutvustavad tegijad oma loomingut ja ütlevad: „Inimene nähtuna läbi Vanahundi juttude on armastav ja vihkav, töökas ja laisk, alandlik ja alp, vooruslik ja paheline, jumalakartlik ja jumalavallatu, frigiidne ja kiimaline ja veel ja veel ja veel… Aga inimesed, need oleme Meie.” Lavastuse juurde kuulub hoiatus, et see on alla 12-aastastele lastele mittesoovitatav! „Etenduses kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid ja käsitletakse teemasid, mis ei pruugi lastele sobida,” tõdevad tegijad.

Etenduse trupp on noor, lavastajaks Helena Kesonen, dramaturgiks Ott Kilusk. Lavastus esietendus eelmisel aastal, sellel aastal alustatakse 1. augustil ja mängukordi on kümme.

Ilmavõõras

Uku Masingust inspireeritud ja kantud lavastus „Ilmavõõras”, mis esietendus eelmisel suvel Saueaugu teatritalus, on samuti selle suve mängukavas. Ilmselt põhjuseks nii see, et lavastus ja näidend ja näitlejatööd on selge õnnestumine, kui ka see, et Uku Masingu sünnist on 2019. aastal möödas 110 aastat.

„Ilmavõõra” näidendi kirjutas dramaturg Priit Põldma, kasutades selleks Lauri Sommeri novelli „Hilised lemmelehed”, Jaan Kaplinski romaani „Seesama jõgi”, Uku Masingu poeemi „Saadik Magellani pilvest” ning dokumentaalmaterjale.

Uku Masingut mängib Aleksander Eelmaa. Selles lavastuses ja ilmselgelt ka Uku Masingu elus põimuvad noorte ja vanade energiad. Lavastaja on Ringo Rammul.

„On soe ja ilus suvi ühes Eesti maanurgas 1960. aastate alguses. Vananev õpetlane ja poeet – üks Eestimaa targemaid mehi, kel pole okupatsioonitingimustes võimalik oma loomingut avaldada, kuid kes sellest hoolimata on vaimsetes ringkondades kõigutamatu autoriteet – ning tema abikaasa, kes on pühendanud kogu elu oma mehe toetamisele, naudivad puhkuseidülli suvekodus looduse rüpes, eemal linnast, argikohustustest ja võõrvõimu varjust. Neile saabub külla ühe peretuttava tütar, kellega on kaasas tema luuletajast sõber. Noor luuletaja leiab vanas kirjamehes kauaigatsetud õpetaja ja püüab kõigest hingest järgida tema vaimseid otsinguid. Kuid selle suve jooksul mängitakse nelja inimese kiindumus- ja andumussuhted põhjalikult ümber. Ning iga suve järel tuleb sügis.” Nii tutvustavad tegijad Saueaugu laval sündivat. Lavastusel on sel suvel 12 mängukorda.

Ja nad võitlevad

„Meie eakate tegelaste eksistentsikriis ühelt poolt ja sotsiaalne hüljatus teiselt poolt asetavad nad olukorda, kus nad peavad otsustama – kas me tahame tulevikku? Kas meil on tulevikku? Kas minna hukule vastu või teha seda, mida nad on teinud terve elu – võidelda oma olemasolu eest,” kirjutatakse lavastuse „Lootuskiir pimeduses” tutvustuseks. Kes on nad, kes otsustavad? Tuleb tunnistada, et lavastaja Vilja Nyholm-Palm on lisaks huvitavale materjalile saanud kokku nii-öelda unistuste trupi, lavastuses mängivad Ene Järvis, Kersti Kreismann (Eesti Draamateater), Mari Lill (Eesti Draamateater), Elle Kull, Ines Aru, Sandra Ashilevi, Viktor Leševits. Peab kohe rõhutama mu meelest, et lavastaja Vilja Palm tegi 1994. aastal teleseriaali „Wikmani poisid”, mis iga aastaga, mis tegemisest möödas, veel paremaks läheb.

Veel üks lõik lavastuse tutvustuseks, mõeldes just selle loo osatäitjate peale: „Kas on, mida oodata? Kas on parem saatusele alistuda või võtta ohjad enda kätte? Igaühel neist on kaasas pika elu jooksul omandatud tarkuste, oskuste ja leidlikkuse pagas, mida ohtlikus olukorras kasutada. Olla vana ei tähenda olla tuim, nüri, loll ja lootusetu. Unustatud? Jah, vist küll.”

Lavastust mängitakse Rehe küünis (Üksnurme küla, Saku vald). Esietendus on 30. juunil ja mängukordi kokku 15.

***

Julgen küll arvata, et suveteatri valikus, mille siin välja pakkusin, peegeldub ja vadates ehk avaneb maailmu.