Teatrikülgede teine number.
Saadaval pdf-formaadis kahel leheküljel (2 MB).
Head lugemist!
Teatriküljed 43. korda Nädalise vahel
Teatrikülgedel numbriga 43, ütleb vabanäitleja Nero Urke muuhulgas: “Me keha tõmbab end ühel päeval vooluvõrgust välja ja kustub aga me piiritul teadvusel pole otsa ega äärt. Niiviisi saan mina sellest aru.” Pildistas Viio Aitsam
Tundub, et mõnele on tarvis selgitada, mis vahe on Teatrikülgedel ja Teatritaskul, isegi kui oleks nõnda, et sealsed lood kattuksid. Mulle tundub ja olen seda proovinud ka teha, et Teatrikülgede iga number oleks tervik. Kannaks miskit erilist ja oma rõhutust. See on õnnestunud paremini ja vähem mõjukalt, aga seda suunda ma olen ajanud, rõhutades iga pildi ja pildiallkirja, iga sõna ja rea tähtsust, loopides külgedest välja selle, mis hetkel vähem tähtis tundub.
Teatritaskus jäävad ka head lood üksikuteks eraldi seisvateks lugudeks. Tervikuks seob neid, tõsi küll, teema teater ja osalised, kes teatriga seotud mis tahes kantipidi siis.
Teatrikülgede algusest saadik olen ma püüdnud kirjutada teatrist nõnda, et see oleks mõistetav ja loetav ka neile, kes teatris ei käi.
Teatritaskul omakorda on oma veebivõlu. Tänaseks on sinna kogunenud suur hulk lugusid. On pisut muusikat ja vaikselt koguneb taskupõhja ka külgede pdf-failid, kus küljed sellisel kujul, nagu nad on paberlehes.
Minu jaoks täiendab üks teist ja mõlemal on oma osa maailma mõistmisel. Nagu ma Teatrikülgede paberlehes rõhutan kujunduse osa, nii pean ma Teatritaskus tähtsaks teie kommentaare. Võimalust kaasa rääkida.
Juuni Teatrikülgedel vastab kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment külgede stammküsimusele: mis teater on, miks teater on? Oma elust ja kohalolust kultuuriilmas räägib Nero Urke. Vanemuise näitleja Aivar Tommingas räägib oma kohtumistest Kaarel Irdi ja Voldemar Pansoga. Rakvere teatri uuest suvelavastusest on kantud jutt lavastaja Hendrik Toomperega.
Kes loeb, see loeb.
Teatritaskus ilmuvad lood pisikese ajanihkega. Osta leht juba homme.
Siinkohal olgu ka see öeldud, et 2009. aasta juulikuus Teatrikülgi paberlehes ei ilmu. Teatritaskut tasub jälgida ka juulis.
Jaanuar 2006
“Pea vahetus” on noorte eluusu tunnistus
Margus Mikomägi, Rapla
Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud näidend “Pea vahetus”otsib ja pakub väljapääse keskpärasuse triumfikäigul kulgevast maailmast. Lavastus on kantud alguskokkukõlast.
Maailm on jõudnud sesse järku, kus kehtib ütlemine: “Kiitkem keskpärasust, siis ei juhtu mitte midagi.” Tänane teatrinoorte põlvkond on sest aru saanud varem kui eelmised ja astub sellele vastu. Pühendunult, elus olles. Nüüd on see tuleva põlvkonna vaim õnneks ka teatrilaval näha ja kuulda. “Pea vahetuse“ lavastus on kantud usust paremasse olevikku.
Vahepeatus leidmaks ühismeelt
Mõni hetk pärast esiendust 13. mail. Märt Avandi, Pärt Uusberg ja Uku Uusberg. Mehi vaatab Märdi naine Liis. Vaadake neile silma ja nende silmi..
Viio Aitsam, Rapla
Mul oli 13. mail Tallinnas NO-teatris esietenduse ajal korraks tunne, et Tallinna tekkis auk. See ebanormaalselt tihe inimkooslus, kus sellest johtuvalt nii palju valepingeid ja valesõnu (nii et ainult põgene, kui just sunnitult seal asju ajama ei pea), korraks rebenes ja Rapla pistis oma pea sealt august välja.
Võiks ütelda ka Rapla vaim, mida on raske määratleda Raplamaal olles. Sõidad 50 kilomeetrit edasi Rapla-võõrasse konteksti ja midagi juba aimad… Tajusin, et olen selle Rapla-ilmutuse tekitajate üle siiralt uhke, mis ei ole igapäevane tunne.
Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed
Miks on nii, et kõige rohkem ostetakse Toomas Anni plaate, lemmikansambliks on ikka Meie mees… ja kui on vaja valida läbi aegade parim laul, valib rahvas Tõnis Mägi laulu Koit? Palju õnne Tõnis. Panen siia intevjuu, mis ilmus Maalehes, siis kui Tõnis sai Kuuskümmend. Pilt on tehtud 13.mail 2009, Von Krahli teatris .
20.11.2008 Margus Mikomägi
“On sisemine kompassinõel, mis sind suunab. Kas siis õigele või ka valele teele. On tuhandeid võimalusi, kuhu poole minna,” tunnistab Tõnis Mägi, kes ei usu juhustesse inimese elus.
Sellesuvises teatrietenduses “Ruja” mängis Tõnis Mägi pisikese rollisutsu talle omaselt märgiliseks ja suureks.
Ühes Mustamäe trepikojas istub vana parm ja rögiseb. Igavene sinine esmaspäev. Mägi mängitud mees ilmselt ei tea, kas on hommik või õhtu. Temast tormavad mööda noored ja andekad rujamehed. Katusele tahavad.
See, kuidas Mäks ütleb: “Oi, oi, sul on kitarre – oled muusikamees, kunstnik, artist,” on pisike erinevate intonatsioonide tulevärk. Lühikeses lauses on kõike: pühalikkusest irooniani ja inimese elu traagikani.
Dialoogis noorte ja andekatega ristub ühe vana ja andeka, kulunud, aga kogenud mehe tee: “Kas rühmata andele või anduda rühmale? Vaat see on küsimus, muusikamees.”
Noored enesekindlad sekeldavad siis vahele, kuni Mägi mängitud mees käratab: “Kurat, kas te tahate, et ma laulan või?”
Ja see, kuidas elust räsit tüüp laulab Juhan Viidingu teksti “võõra naise valges kapis on mustal luigel pime…”, on miskitpidi kutse mõistusele ja mõistmisele, et “heldus, päike on loojas”.
Ükskõik kes teine ja kui mõjuvalt ka oleks seda laulu laulnud ja osa teinud, ei oleks see esitus saanud haakuda Tõnise enda “Koiduga” laulupeol, saatjaks ühendkoorid. Siin oli seos kõiksusega ja üksikinimese saatusega.
Loe edasi Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed