Ülo Vooglaid ei väsi kinnitamast: “Pühendumine, see on midagi väga erilist. Pühenduma ei saa käskida. Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist.”
Ülo Vooglaid
Jaanuari keskel helistas mulle üks lapselaps ja küsis: „Vanaisa, kas sa oled juba Maailma mõõtmist lugenud?”. Jõudsin vaevalt tunnistada, et ei ole, kui sain noomida: „Oi-oi! Seda sa pead küll otsekohe lugema!”
Rakvere teater 26.märtsil 2009.aastal. Pildistatud Rahvaaiast.
Loe täna paberlehest ja hiljem Teatritaskust intervjuud Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäega. Jaan Tooming avaldas uue raamatu. Teatrikülgedel on lugu sealt “Kiri noorele näitlejale”. Jüri Aarma räägib, ei räägi, Ugala konfliktist. Teatrikülgi raamib Rakvere reportaaž,
Margus Mikomägi
Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.
See lugu on jätk 2006. aasta detsembris Lembit Petersoniga räägitule. ( Vaata allpool ” Teater illusiooni tõde või tõe illusioon) Kuna see kõrbeeraku jutt tookord lihtsalt ei mahtunud Teatrikülgedele avaldasin ta jõuluaegses Nädalise põhilehes..
Margus Mikomägi
Alljärgnev ei ole jõuluintervjuu, aga on seda siiski. Ehk oli see nii seatud, et Theatrumis Lembit Petersoniga räägitu üleskirjutamise ühel kohal katkestasin ja oma eluga tasakaalu taotlevat sõnatäpset meest kärpida ja lühendada ei söandanud.
Ehk on nii, et ajal, kui kogu maailm mängib endas Kristuse sündimise lugu ja inimesed ehk leiavad aega mõelda, kõneleb me lehes lavastaja Lembit Peterson just nii, nagu ta mõtleb, iga päev.
Lembit, oled sa mõelnud Piibli tekstide lavastamisest? Kas üldse…
Palju õnne Lembit ja Theatrum. See dialoog ilmus teatrikülgedel 2006. aasta detsembris.
Margus Mikomägi
Väikese teatri koduleheküljel on kirjas, et Theatrumi teatri- ja õppetegevus on täielikult mittekommertslik. Süvenemine vaimu-, mõtte- ja tundeilma ning vaimsete väärtuste alleshoidmine ei ole kerge ülesanne. Theatrumis on sellega hakkama saadud alates aastast 1994.
“Ruja”pärjati 2008.aasta parimaks lavastuseks.
Margus Mikomägi
Tartus kaheksal korral mängitud rokkooper* “Ruja” oli ühe põlvkonna ja aja ja elu lugu. Teatraalne, loominguline, eestimeelne, sümpaatiast kantud.
Usun, et aasta oli 1973, seega tänase ametliku avaliku arvamuse jaoks sügav stagnatsioon ja pime aeg.
TPI aulas on Ruja kontsert. Ma olen 17aastane. Pärast vaheaega tuleb lavale Rein Rannap (20) ja loeb ette Õhtulehes ilmunud artikli ansamblist Rolling Stones. Lugu on tolle aja ametlik arvamus. Kõige pehmemalt öeldes öeldakse, et see, mida ansambel teeb, ei ole muusika. Rannap loeb loo ette ja ütleb: “Nüüd me esitame teile ansambli Rolling Stones loo “Angie”.” Lavale tuleb Urmas Alender ja laulab. Laulab nii, et enamik publikust nutab. See on ainus kord, kui olen kuulnud Ruja esituses ingliskeelset lugu.