Teatrikülgede kuues number.
Pdf-küljed: esimene (1,1 MB), teine (4,7 MB), kolmas (3 MB) ja neljas (5 MB).
Head lugemist!
Hüvasti, Veli Joonatan
Tõelised näitlejad on asendamatud
Jaan Tooming
Lembit Eelmäe oli kõigepealt EESTLANE. Rõhutatult Mulgimaa mees, mis kergelt piiras tema maailmavaadet. Ometi suutis ta näha avarapilguliselt meie maa olukorda ja tundis selle üle, mis nägi, südamevalu.
Näitlejana oli ta kordumatu just Eesti meeste osades. Kardan, et pole tulemas kunagi sarnast, ega pole ka tarvis. Tõelised näitlejad on ASENDAMATUD oma ande poolest. Ja Eelmäe oli asendamatu. Mõistuse poolest ta just ei hiilanud, kuid tal oli see-eest visa ja avar hing, vaist ning tõeline VÄGI.
Väe poolest võime Lembit Eelmäed ehk võrrelda ainult Kaarel Karmiga, meie napis teatriajaloos. Kui Karm oli tuleleek, siis Eelmäe oli vulkaanipurse. Pidev torm laval, mis pühkis minema kõik liigse ja segava.
Puhas VÄGI on hirmuäratav ja samal ajal ka vaatajale väge andev.
Ao Peep ütleb, et Eelmäe suurosa oli Breznev. Häbi on seda lugeda. Breznev oli Eelmäel osavalt parodeeritud estraad rumalast riigijuhist. Ja see ei jää teatrilukku, nagu ei jää paljust saja aasta pärast haisugi teatriloos, ehk ainult mõned märkmed siin ja seal ajakirjanduses.
Jüri Lumiste nimetab teda maafilosoofiks. Jah, seda ta oli, kuid see polnud kõige tähtsam. Muidugi oli kena kuulata tema mulgimurdelisi luuletusi, kuid eelkõige, ma ikka rõhutaks, oli Lembit EESTI näitleja, tõeline VÄEGA näitleja.
Lembitu kirjutatud näidendit “Oma saart otsimas” lavastades oli liigutav näha tema osatäitmist vana mehena, kes tunneb muret maaelu lagunemise pärast, ja kes lõpetab lõpuks elu enesetapuga. Praegune draamajuht Sven Karja ründas seda südamevaluga kirjutatud näidendit.
Mälestagem Lembit Eelmäed kõigepealt kui Suurt Näitlejat, kes Viimselpäeval seisab oma Looja ees ja ootab laskmist näitlejate Paradiisi, kus on juba meile kujuteldamatud näitemängud…
***
Alljärgnev kiri ja vastus sellele, ilmus vähem kui aasta tagasi 2. augustil Teatrikülgedel:
Zoja Mellov, Margus Mikomägi ja Lembit Eelmäe veel noored.
Tere, Lembit Eelmäe!
Näed, milline elu on. Sa oled juba 81-aastane ja mina käin 53ndat. Pean ennast ka juba tükk aastaid vanaks meheks, aga Sinuga võrreldes olin ja olen poisike.
Mai 2006
Külatraagikud Lätimaal Latgale Kirsiaias
Ainult Teatritaskus: lugu Lätis Balvi linnas lähipäevil peetavast rahvusvahelisest, traditsioonilisest harrastusteatrite festivalist “Kirsiaed”. Elust Lätis ja elust teatris. Kirjutajaks eestlane Lätis Hannes Korjus.
2.-8.juulini 2009.a. toimub Lätimaal, täpsemalt ehk Latgales, Balvi linnas järjekordne rahvusvaheline harrastusteatrite klassikalise dramaturgia festival „Kirsiaed”. Festival on ilmselt/õnneks üks paljude kümnete/sadade omataoliste seas, nii et fakt iseenesest paneb vaid rõõmustama. Aga loomulikult ei ole eelöeldu veel aluseks, et ühte Latgale harrastusteatrite [rahvusvahelist] festivali hakata kuidagi eriliselt kilbile tõstma…
Festivali hingeks on Vaira Resne, kes alates 1972.aastast on kohaliku Balvi rahvateatri juht. Teatud määral võiks Balvi teatrit võrrelda Võru teatriateljeega, vahe on vast selles, et Balvi teater pole teinud sammu „professionaalsema staatusega teatriorganismi suunas”, s.t. pole kujunenud (veel) kohalikuks Võru Linnateatriks…
Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!
See intervjuu Andrus Vaarikuga ilmus Teatrikülgedel 2.juunil 2006.aastal.
Ootan Andrus Vaarikut Radissoni Madissonis. Meie kokkusaamine on lepitud teatriinimeste tüüpilisimale proovi algusajale. Kell läheneb üheteistkümnele.
Kõrvallauas on oma kontori avanud Jõgevamaa mees Ants Paju. Tema kõvahäälsetest telefonikõnedest saavad osa kõik kohvikukülalised. “Mul on vaja see miljon kuussada tuhat kuju jaoks kokku saada. Jah, ma olen Tallinnas. Luban sulle, et niidan ka muru ära.”
Andrus tuleb. Muidugi on nad Ants Pajuga tuttavad. Eestimaa hommik on alanud.
Loe edasi Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!