Lugu ilmus aprilli TMK-s

“Peavahetuse” esietendus on lõppenud, isad on lapse unustanud ja arutavad asja. Uku paremalt teine.

Uku Uusberg on viie aastaga teinud viisteist lavastust. Kõigis neis, olgu need siis ta enda või kellegi teise näidendid, on jõuliselt öeldud: elu ilma unistusteta ei ole mingi elu.

2008. aastal ütleb Uku Uusberg: „Kõik see, mis on elus hea, see jääbki heaks. Ja seda ma enam-vähem juba aiman. Ja samas ei saa ma öelda, et mul pole midagi avastada. On. Ja palju. Inimesi. Inimesed on need, kelle sees olevaid maailmu saab avastada. See on maailma ammendamatu avastamise varu. Sealt saab igavesti jõudu edaspidiseks. Teistest inimestest.“

Üpris hämmastav on mul täna lugeda, et ta on öelnud ka nii: „Hing, ma ei usu, et hing vananeb. See võib olla ju väga traagiline, kui sa ei jaksa kätt või jalga liigutada, aga see võib olla ka väga tore ‒ keha on väsinud, aga hing mitte…“.

Olgu siin kolmaski, kõige pikem tsitaat viis aastat tagasi tehtud intervjuust (tervet intervjuud „Uku Uusberg – noor lavastaja ja näitleja – tavatult täiskavanu“, saab lugeda „Koguja raamatust“, ilmus kirjastuse Menu väljaantuna 2009. aastal. MM), mis peaks Uku loometeed selgitama ette, aga selgub, et öeldu on tähtis ka järelvaates: „Mängimine laval on fantastiline asi. Selles mõttes ei ole midagi minus muutunud, võrreldes selle ajaga, kui hirmunud leinatundega teatrisaalist lahkusin. Ja sellest armastusest mängimise suunas ma edasi ka tegutsen. Ja näitlejana lähen ma tööle selleks, et ma usun sellesse, et teatris ei saa kohe hakata lavastama võõraste inimestega, kui ikka soovid teha lavastuslikult ausat asja, omakeelset. Enne seda peab inimesi, näitlejaid, kolleege tundma, alles siis saad hakata nendega tööd tegema. Õppides lihtsalt tundma inimesi. Otsides neid, kellega koos tegutsema hakata. Püüdes aru saada, mida keegi vajab. Tahaksin pakkuda näitlejatele protsesse, mis neile ka midagi uut pakuvad. Maailma võlu on inimestega suhtlemises. Kogu aeg, suheldes elu ja teiste inimestega, õpid tundma iseennast ja seda, mis see elu on. Ja siis lavastad.

Inimese suurus tuleneb sellest, et ta suudab endale öelda, milles ta on väike.“

Loe edasi Uku Uusberg, lavastaja, kes ei mahu pähe →

Cyrano osatäitja katallaan Pere Arquillué’ on eestlane Nero Urke sõnul erakordne näitja. Karismaatiline nagu ka vaimukas. Foto: http://pinterest.com/atlantidavic/cyrano-de-bergerac/

Näitleja Nero Urke nägi Barcelonas lavastust “Cyrano de Bergerac” ja kirjutab, et meil Eestis on puudu klassikalise teatri festival.

Tõeliselt hea teater ei tunne riigipiire. See on hea kus tahes maailmas. Londonis. Pariisis. New Yorgis. Tallinnas. See on yldarusaadav, sest see on yldinimlik ja sellepärast universaalne. Ning nyyd nägin maailma parimat teatrit Barcelonas. Maailma parim – just!

Suure Reede õhtul, veidi enne kella seitset sattusin jalutama keskaegse Hospital de la Santa Creu (Püha Risti Hospital) sisehoovi ja selle aeda apelsinipuude vahele Barcelona vanalinnas. Tuhande aasta jooksul on sealses hoones peatunud palverändurid, alates 14. sajandist oli seal linnahaigla, 1928. aastal toodi sinna trammi alla jäänud Gaudi, kes seal ka suri. Praegu asub selles võimsa arhitektuuriga keskaegses hoonekompleksis Kataloonia Raamatukogu.

Kuna Suur Reede näeb Barcelona tänavatel välja nagu yks Suur Etendus, pidasin vaikselt plaani õhtu sisustada kultuuriantropoloogiliste vaatlustega. Kuid siiski veel kulgesin oma jalutuskäigul mööda Hospital de la Santa Creu aeda, treppe ja külglööve. Võrdlemisi ootamatult sattusin yhe kõrge musta värava ja selle luugist paistva müügikoha juurde. Uudishimust selgus, et nad mängivad pooleteist tunni pärast etendust. Sealsamas tutvusin trupi yhe näitlejaga, Isaac Morera’ga, kes ytles, et ta on Eestis käinud – 1992. aastal. Ja mäletas Maret Oomerit. Mis toimub? Cyrano! Ainult kaks paari pileteid veel alles. Mu vaist ja Isaac ytlesid “Mine!”. Ja väga hea, et läksin!

Loe edasi Nero Urke: Näitlejad mängivad sirge seljaga →

See pilt Vanemuise teatri akendepesemisest on tehtud 2009.aastal ja on illustratiivne. Foto: Margus Mikomägi

Jaan Tooming, lavastaja

Lavastaja Jaan Tooming (67) kirjutab sellest, mida ta teeks, kui kandideeriks Vanemuise draamajuhi kohale.

Nüüd on siis jälle vaja Vanemuise teatrile draamajuhti. Mis siis ikka, küll neid leidub meie marjamaal. Vana mehena, kes ka ise kord peanäitejuht olnud, tahaksin jagada oma mõttekesi draamajuhi ülesannetest ja püüetest.

Kõigepealt peaks draamajuht nõudma kirjandusalalt, et võetaks ühendused parimate tõlkijate ja dramaturgidega, et oleks info maksimaalselt paljude maade draamakirjanduse kohta. Praegusel internetiajastul on ju võimalik olla kursis maailmas toimuvaga, teatrites toimuvaga, kuid et leida oma teatrile vajalik repertuaar, selleks peaksid olema oma tõlkijad, kes teeksid ülevaateid. Tavaliselt on ju kirjandusala töötajad ainult inglise keele oskajad, nii et enamik maid jääb vaateväljast välja.

Vanemuise siht peaks olema saada rahvusteatriks, on ju seal tants, ooper, operett ja draama. Selleks on vaja väga mitmekesist repertuaari, mis oleks esitatud kõrgel kunstilisel tasemel. Kahjuks pole praegused Vanemuise draamanäitlejad selleks võimelised. Seega oleks vaja lasta kõik lahti ja teha mõneks aastaks projektiteater, kuhu siis kutsuda parimad jõud nii näitlejate kui ka lavastajate hulgast.

Loe edasi Jaan Tooming: Millist draamajuhti vajab Vanemuine →