Utoopiline kujutlusvõime kadunud – maailm on valmis

Oleviku mured on nii teravaks muutunud, et tulevikust justkui enam isegi ei mõelda. Utoopiline kujutlusvõime on mandunud.

Utoopia on igatsus parema maailma järele. Utoopia peaks meid viima sinna maailma, kus on olemas kõik see, mis meil olevikus puudu on.

Kui igatsus on suur – ja ma ei pea siin silmas suuremat autot ja maja – aitaks see ühiskonda edasi viia. Ärge siin nüüd kohe valesti aru saage, et parem auto ja suurem maja edasiviivate igatsuste alla ei liigitu. Samas kipub ju nii olema, et siis, kui saad endale neid lubada, on lapsed juba enda autodest ja majadest unistama hakanud. Soov saada vaimult suuremaks kipub hetkel küll pigem kestlikult kahanema.

Loe edasi Utoopiline kujutlusvõime kadunud – maailm on valmis

Elud täis kognitiivset dissonantsi

Lavastaja Merle Karusoo ütles, enne „Kes ma olen?” esietendust, et palub seda mida näeme ja kuuleme, vaadata kui esitlust, mitte kui lavastust. Etendus, esitlus vaadatud, ei lasknud mind lahti mõte, et kui see polnud lavastus, siis kuidas nimetada seda, mida olen vaadanud me teatrites aastakümmneid?

Mu ajakirjanikust sõber kui talle seda Merle Karusoo esitluse ja lavastuse mõtet vahendasin tõdes ilma asjasse süvenemata, et see on nüüd küll eputamise kõrgem klass. Merle Karusoo ja edev? Kirjutasin: „Merle ei ole eputis.”. Sõber vastas: „Teatris ja mitteeputis?”.

Ütlesin, et kogu teatrile edevusesildi külgeriputamine on liiga lihtsustatud mõtlemise vili. Edev Aarne Üksküla? Sõber oli lõpuks minuga nõus, et päris asju tehakse siin ilmas ikka sisemisest sunnist.

Loe edasi Elud täis kognitiivset dissonantsi

Botaanik Toomas Kukk: põllutöö peaks olema natukene lohakas

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja, taimeteadlane Toomas Kukk ütleb, et meil tuleb puukide ja sääskedega hakkama saada. Tuleb hoida mitmekesisust, igal ebameeldivalgi liigil on looduses oma väärtus ja koht olemas.

Ma loen igal aastal, kuidas muruniitmine aitab puukide vastu. Toomas Kukk muigab seepeale ja räägib loo ülikoolis botaanikat õppivatest tudengitest, kes keelduvad puugihirmus metsaäärseid taimi määramast.

Räägin Toomasele loo, kuidas Juhan Ulfsaki lavastuses „Teoreem” on muruniiduk tehtud heaolu näitajaks. „Pigem jah on muruniiduk staatusesümbol,” on Toomas Kukk nõus. Ta ütleb et muru niitmise juured pärinevad sellest ajast, kui meil olid baltisaksa mõisnikud, kes võisid endale lubada, et pargis on muru niidetud. Muidu niideti ju selleks, et heina saada. Oli praktiline vajadus. „Mõisnik sai mõelda, et lasen hektari ühtlaseks niita, et oleks ilus vaadata. Ma kahtlustan jah, et see ulatub sinna aega tagasi. Sa saad näidata teistele, et oled jõukas mees, tühja sellest heinast,” arvab botaanik.

Hirm, et liigirikkus kaob, on globaalne. Kas märkad seda kadumist ka oma välitõid tehes Eestimaal?

Alati küsitakse, mis taimed meil on ära kadunud. Seda on raske öelda, päris selliseid õieti ei olegi. Aga on liike, mille leiukohti oli varem 80, nüüd on 8. Kaitstavate taimede seisundit jälgitakse ja nendega tegeletakse.

Loe edasi Botaanik Toomas Kukk: põllutöö peaks olema natukene lohakas

Utoopia saatkond – teejuht tulevikku

Tartus oli viis päeva avatud Utoopia saatkond. Avatud ruum, mille uksed olid kõigi jaoks lahti. Koht, kus peeti kõnesid ja võeti sõna, mõeldes tulevikust.

Utoopia saatkond asus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal. Asusin sinna sisse neljapäeva pärastlõunal, kui see töötas neljandat ööpäeva. Parasjagu kõnelesid seal Marek Strandberg ja Tarmo Jüristo tehisintellektist. Nende jutu ajal avastasin oma valgel pluusil kõndimas putuka. Juhatasin ta oma sõrmele, näitasin teda Marek Strandbergile ja küsisin, kes see on. Marek ütles, et ilmselt pole see tehisintellekti kandja, et on üks must sitikas.

Loe edasi Utoopia saatkond – teejuht tulevikku

Vaesed ja rikkad, igatsustest kantud suveteatris, ääremaal

Laenan 2023. aasta suveteatri ülevaate jaoks mõtte dramaturg ja lavastaja Urmas Lennukilt, kes, tutvustades oma näidendit „Ääremaa”, ütleb, et on vaid loojangusse kulgev päev, kus valusad asjad on naljakad ja naljakad asjad valusad. Selle aasta suveteatris näeme palju väikeseid huvitavaid näitlejakooslusi, kes tegelevad suurte teemadega.

Kuidagi on mulle kõrva ja silma jäänud, et Eestis on viimasel aastal inimesi enam hakatud rikasteks ja vaesteks jaotama. Ma pole sellest kirjutanud ja olen mõelnud, et see on selline laia lauaga arvamus mul. Aga samas märkan, et see peegeldub ka tulevastes lavastustes.

Teie ees lahti rulluv ülevaade ei ole edetabel, niisamuti on raske enne oma silmaga nägemist praegu juba proovides ja teatriinimeste meeles mõlkuvate lavastuste osaliste ja teatriinimeste enda mõtetele objektiivset hinnangut anda.

Teatrikunsti, nagu mis tahes südamega tehtud tegemisse, on ka haprus sisse kirjutatud. Etendamisele tulevaid ülevaateid lugedes, tegijatega rääkides, varasematest kogemustest julgust saades tuli ülevaade selline.

Loe edasi Vaesed ja rikkad, igatsustest kantud suveteatris, ääremaal

Loe, see loeb