Oleviku mured on nii teravaks muutunud, et tulevikust justkui enam isegi ei mõelda. Utoopiline kujutlusvõime on mandunud.

Utoopia on igatsus parema maailma järele. Utoopia peaks meid viima sinna maailma, kus on olemas kõik see, mis meil olevikus puudu on.

Kui igatsus on suur – ja ma ei pea siin silmas suuremat autot ja maja – aitaks see ühiskonda edasi viia. Ärge siin nüüd kohe valesti aru saage, et parem auto ja suurem maja edasiviivate igatsuste alla ei liigitu. Samas kipub ju nii olema, et siis, kui saad endale neid lubada, on lapsed juba enda autodest ja majadest unistama hakanud. Soov saada vaimult suuremaks kipub hetkel küll pigem kestlikult kahanema.

Lavastaja Merle Karusoo ütles, enne „Kes ma olen?” esietendust, et palub seda mida näeme ja kuuleme, vaadata kui esitlust, mitte kui lavastust. Etendus, esitlus vaadatud, ei lasknud mind lahti mõte, et kui see polnud lavastus, siis kuidas nimetada seda, mida olen vaadanud me teatrites aastakümmneid?

Mu ajakirjanikust sõber kui talle seda Merle Karusoo esitluse ja lavastuse mõtet vahendasin tõdes ilma asjasse süvenemata, et see on nüüd küll eputamise kõrgem klass. Merle Karusoo ja edev? Kirjutasin: „Merle ei ole eputis.”. Sõber vastas: „Teatris ja mitteeputis?”.

Ütlesin, et kogu teatrile edevusesildi külgeriputamine on liiga lihtsustatud mõtlemise vili. Edev Aarne Üksküla? Sõber oli lõpuks minuga nõus, et päris asju tehakse siin ilmas ikka sisemisest sunnist.

Tahaks teada küll, kelle ma selle pealkirjaks pandud võrdlusega välja vihastasin. Muidugi ma tean, et obstruktsioon – milline rumal sõna on välja mõeldud – on demokraatia tööriist. Oh seda demokraatiat küll: kiusamine on siis see, mis teda hoiab.

Laenan 2023. aasta suveteatri ülevaate jaoks mõtte dramaturg ja lavastaja Urmas Lennukilt, kes, tutvustades oma näidendit „Ääremaa”, ütleb, et on vaid loojangusse kulgev päev, kus valusad asjad on naljakad ja naljakad asjad valusad. Selle aasta suveteatris näeme palju väikeseid huvitavaid näitlejakooslusi, kes tegelevad suurte teemadega.

Kuidagi on mulle kõrva ja silma jäänud, et Eestis on viimasel aastal inimesi enam hakatud rikasteks ja vaesteks jaotama. Ma pole sellest kirjutanud ja olen mõelnud, et see on selline laia lauaga arvamus mul. Aga samas märkan, et see peegeldub ka tulevastes lavastustes.

Teie ees lahti rulluv ülevaade ei ole edetabel, niisamuti on raske enne oma silmaga nägemist praegu juba proovides ja teatriinimeste meeles mõlkuvate lavastuste osaliste ja teatriinimeste enda mõtetele objektiivset hinnangut anda.

Teatrikunsti, nagu mis tahes südamega tehtud tegemisse, on ka haprus sisse kirjutatud. Etendamisele tulevaid ülevaateid lugedes, tegijatega rääkides, varasematest kogemustest julgust saades tuli ülevaade selline.