Monoloog

Olla või mitte olla – Vargamäel

Lisa kommentaar

 

„Vanad ja noored“ on noore mehe vanameisterlik lavastus. Me tüvitekstide mõjus meeldetuletus.

Seda lugu mõeldes ja kirjutadeski sattus pilgu alla Ly Ehini kirjutis, kus ta kõneleb muu hulgas vanaemade ja lapselaste suhetest. Ütleb, et ema ja laps peavad omavahel kõnelema ka muust kui argisest. Sealjuures ta ei ütle otse, aga viitab küll, et kui emal pole aega öelda ja lapsega kaasa mõelda, siis vanaema ja vanaisa, kui nad on, peaksid lapse soovi mõelda ja rääkida ka muust kui söögist tähele panema ja kaasa rääkima. Lugesin ja sain aru, et see oli ka Vallo Kirsi Vargamäe lavastuses sees. Oli sees kui lootuskiir argiste elumurede lahendamise mudrus (kasutan meelega sõna, millega Uku Uusberg märgib elusegadust ‒ MM).

Loe edasi Olla või mitte olla – Vargamäel →

Dialoog

Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?

Lisa kommentaar

alt

Seda, kust me tuleme, vahel ikka veel küsitakse. Sellest isegi räägitakse. Sellele, kuhu me läheme, vastata ei osata, ei julgeta, ega vist tahetagi.

Viimastel aastatel on meid, eestlasi vaevanud suure eesmärgi puudus. Meil on oma riik. Oleme Euroopa Liidu liikmed, kuulume NATOsse. Kuhu edasi? Ma pakun, et läheme tagasi. Juurte juurde, Uraalide eelmäestikusse, kust tulime. Kes meid seal ootab? Usun, et sugulasrahvad võtavad meid hoopis südamlikumalt vastu kui prantslased, sakslased ja inglased seda eales teevad või tegid. Seal on permikomid, udmurdid… me sugulased keelelt, väga tahaks arvata, et ka meelelt. Me ajaloo algus on seal, ehk.

Loe edasi Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi? →

Määratlemata

Meister Lev Erenburg: ma olen abielus teatriga

Lisa kommentaar

 

alt

alt

Lev Erenburg Tallinnas

 

Jutuajamine Vene lavastaja Lev Erenburgiga on esitatud koos ajalise tagasivaatega ehk põhiintervjuule on lisatud vahendused, mis on sündinud Erenburgi Eestis tegutsemise ajal alates selle aasta jaanuarist. Loodetavasti annab see parema tervikpildi asjade arengust.

 

Ühel me kohtumisel, mis intervjuuks ei pidanudki sama, rääkis lavastaja Lev Erenburg enda ja Eesti seosest. Ütles, et tema õpetaja Georgi Tovstonogovi (1915-1989) õpetaja Aleksei Popov (1890-1961) oli ka meie kuulsaima teatrimehe Voldemar Panso (1920–1977) õpetaja.

1962. aasta almanahhis “Eesti nõukogude teater” (numbriga V) kirjutab Voldemar Panso järelhüüde Aleksei Popovile, see on portree õpetajast ja lavastajast, suurest ja kogu maailmas harva esinevast andest. Panso kirjutab küsivas vormis: „Kas pole palju rohkem teatrimehi-tegijaid kui teatrimehi-mõtlejaid? Aga edasiviijad ja uue kvaliteedi loojad on mõtlejad, kui mõtlejaga on ühendatud tegija.“

Ja siin annab Voldemar Panso mulle enese teadmata sõnad suhu, kui ütleb oma õpetaja kohta: „Ma imestasin alati proovil ta oskust näha peamist, leida vea juur; ta võimet haarata sündmust kõige olulisemast lülist, et kogu stseeni tegevusteahel liikuma hakkaks. Ta nägi stseeni korraga idees ja vormis. Mõte tekkis momentaalselt. Misantseen kujunes hetkel. Vahel jäime päris üllatunult seisma: kust ta selle võtab!“

Lavastaja Lev Erenburg tegi 2013. aasta jaanuaris ja aprillis Eesti näitlejatele kaks meistriklassi. Nägin neid pealt osati, kuid piisavalt, et tahta ta lavastamis-õpetamisviisi iseloomustada just nendesamade Panso sõnadega…

Olgu siin öeldud ka see, et kohe esimese meistriklassi esimese tunni esimesel minutil soovis ta, et õpilased ei kasutaks ta poole pöördudes ees- ja isanime Lev Borissovitš, vaid pöörduksid ta poole nii nagu meil harjutud.

Kui omavahel suhtlesime, oli mõlemale esimesel minutil selge, et ütleme teineteisele “sina”. Tunnistan kohe, et seda lugu kirjutades ja temaga kaasa mõeldes on ikkagi kiusatus suurte tähtega “TEIE”-t kasutada…

Loe edasi Meister Lev Erenburg: ma olen abielus teatriga →

Dialoog

Mis tunne on tunda valu ja rõõmu?

Lisa kommentaar

alt

Teatrikülgede palvel andis loomelaagri juttudele graafilise vormi Rapla ühisgümnaasiumi abiturient Johanna Hark.

 

“Teatrit avastamas” on Rapla Ühisgümnaasiumi lõpuklasside elu ja teatri mõistmiseks ja mõtestamiseks mõeldud tegevuse kolmandat aastat kestev rida. Teist korda selle projekti raames saadi kokku kahepäevases Loovuslaagris.

Kuidagi on ammu selline tunne, et mida külmemaks muutub maailm, seda enam otsitakse teatrist inimesele omast tunnet värelust. Mõte rääkida Lelle loovuslaagris tunnetest ei olnud mu esimene mõte. Alguses hoopis mõtlesin, et proovin, kuidas me noortele sobivad Vene teatrimeeste meistriklassiharjutused. Kuid siis juhtusin vaatama Raplamaa omavalitsustesse kandideerijate Vali mind kolmeminutilisi teleklippe. Tänasin mõttes Eesti Rahvusringhäälingut, kes võttis üles suurepärase õppematerjali gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele, näitamaks seda, kuidas avalikult esineda ei tohi.

Kuidas ei tohi? Ei tohi tulla kaamera ette, kui peas ei ole ühtegi uut mõtet. Kõne tuleks ette valmistada ning see ei tähenda mõttetute klišeede paberile kirjutamist ja nende vigast mahalugemist siis. Vaadake ise, kas tõesti veenab selline esinemine teid kedagi neist valima? Mind peletas. Salvestasin selle allakäigu oma arvutisse hilisemaks kasutamiseks, illustreerivaks materjaliks, mille najal näidata ja selgitada noortele inimestele, milliseks ja miks ei tohi oma elu elada.

Korraks sähvatas mõte, et äkki on sellised ka tänased gümnasistid. Ei usu, ütlesin endale ja palusin Lelle Loovuslaagrisse tulevatel noortel teha pisike kodutöö, vastata teatud küsimustele.

Loe edasi Mis tunne on tunda valu ja rõõmu? →

Monoloog

Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum

Lisa kommentaar

 

alt

Permi kesklinnas asuv festivalipaik – Teater-Teater.

Ilmus Maalehes.

Mõned nopped kahenädalaselt reisilt.

 

Perm, 15. oktoober, kell saab kohe 11. Eestis alles ärgatakse, ajavahe Permiga on kolm tundi. Permi teatris, mille nimeks Teater-Teater, on alanud viienda rahvusvahelise teatrifestivali (14.‒19. oktoober) “Režiiruum” teine päev.

Teatrihoone suure saali trepil, mille uksel silt “Ainult omadele”, seisab üks oma, suur meister, lavastaja Adolf Šapiro. Teda ootab publik, kellest suurema osa moodustavad 130 Venemaa noort teatriruumidesse sisenejat ‒ üliõpilased ja juba teatrikooli lõpetanud noored lavastajad. Küsin meistrilt, kas ta närveerib. Saan vastuseks: “Väga”. Ta lisab, et mida vanemaks ta saab, seda suuremat vastutust tunneb. Sõnadel on kaal.

Loe edasi Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum →

Dialoog

Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

Lisa kommentaar

alt

Lavastaja Andrei Mogutši 2013. august, Eesti.

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu →

Loe, see loeb