Indiaanijutt, siinkohal aastalõpu pühendusega kõigile Eesti headele näitlejatele
Ajaloolase ja kirjaniku Dee Brovni kirjapandud loo tõlkis lavastaja Jaan Tooming*
Virmalisi näeb meil kahjuks üha vähem. Aga uhke on mõelda, et äkki aitasid sellel hommikuvalgusel tekkida ja meieni jõuda me oma eesti keelt kõnelevad targad mehed. Foto: Viio Aitsam
Neil aegadel, kui indiaanlastel veel polnud hobuseid, läks ühel sügispäeval rühm noormehi jahile läänemägedesse. Nad kandsid raskeid seljakotte ja jalas mokassiine. Ühel päeval jõudsid nad kaljusel maastikul madala jõe kaldale. Nad hakkasid ületama jõge, kuid poole tee peal komistas üks neist ja nikastas jala. Kederluu paistetas üles ja ta ei suutnud enam liikuda. Teised jahimehed tegid laagri üles ja ootasid, et vigastatul valu väheneks, kuid valu üha ägenes ja paistetus ei andnud järele.
Järgmisel hommikul oli jahimehe jalg nii üles paistetanud, et ta ei suutnud enam teekonda jätkata. Tema kaaslased arvasid, et parem on ilma haige sõbrata jätkata jahiretke. Nad lõikasid pajuoksi ja pikka rohtu ning tegid talle varjualuse. Kui varjualune oli valmis, siis korjasid nad kuivi puid, et ta võiks süüdata lõkke.
Kaaslased ütlesid haigele : „ Kui kederluu saab terveks, siis ära järgne meile. Mine tagasi kodukülla ja oota meid seal.„
Jahimees jäi üksi, kuid ka mõne päeva pärast ei saanud ta jala peale toetuda. Ja siis tõusis ühel ööl raske lumetuisk, nii et see lausa vangistas ta varjualuse alla. Ta ei saanud jahti pidada ja tema toiduvarud hakkasid lõppema.