Ainus neljast ERRi ja Kuku raadio riigi- ja maailmaasjadest rääkivast nädalavahetuse arvamussaatest –„Samost ja Aaspõllu”, „Keskpäevatund”, „Rahva teenrid”, „Olukorrast riigis” –, mis käsitles just alanud Palestiina ja Iisraeli sõjast, oli Raadio 2 „Olukorrast riigis”. No näiteks öeldi seal muu hulgas, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on juut ja et Ukraina pakkus juba Iisraelile abi. Ja seda ka, et sõda maailmas mõjutab Eestit.

Mu meelest on kõik need neli saatet tõesti lahjemaks . Peapõhjus on ka lihtne:kiire ajakirjandus on kõiki teemasid juba jõudnud kajastada ja saatejuhid siis jutustavad varem veebipealkirjades väljaöeldut ringi. Tõe huvides: on erandeid ka. Mõni saatejuht on karismaatilisem ja mõni vähem, aga suurema informeeritusega kui me kuulajad keskmiselt kõik nad enam väga hiilata ei saa ega suuda.

Selline mulje on, et läbi Eesti vabaduse aja on enamikul kultuuri- ja muudel juhtidel lühike mälu ning sellest soov kustutada riigi ja eestlaste sümbolväärtusi. Vaid üks näide on uudis, et lõpetatakse saade „Olukorrast riigis”. Saate esimesed saatejuhid olid Anvar Samost ja Hannes Rumm, see algus oli 1995. aastal. Ja just see saade on me arenguid kajastanud, nõnda et teda saab vabaduse keerdkäikude sümbolsaateks nimetada küll.

On isegi hirmutav lugeda Delfist, kuidas Raadio 2 uus peatoimetaja Margus Kamlati põhjendas “Olukorrast riigis” katkestamist sellega, et ERRi raadiotes on praegu pühapäeviti kaks lähestikust arutelusaadet.

Veel magedam on noore mehe mõttekäik, et vabanev ressurss läheb muusikasaadete tegemisse, püüdmaks ka nooremaid kuulajaid. Ma katsun aru saada põlvkondade vahetuse fenomenist, aga kas tõesti on nii, et noored tuleb juhtida vaid meelahutusmuusikani nii, et neid muu ei huvitaks?

Ilmus Maalehes.