Esikülje pildil: Vasakult – Eduard Vilde, Peeter Oleander, Carl Paul Martin Hasselblatt – Jan Anderson, Mai – Urve Tomberg, tema seljataga seisab Hans Panso (sulane endises kõrtsihoones – Tiit Tõnnus, Prits Lang – Tavo Kikas, Hans Tertsius -Alar Mutli. Suures plaanis seisab Mari – Angela Täpsi. Mari on kummaliselt mõtlev ja nägev, pisut romantiline tüdruk selles sõjasträäkivas seltskonna. Mehed, ka Eduard Vilde armuvad temasse.

Juuru kirikuõpetaja Kalle Kõiv kirjutas näidendi „Sõda, siis sõda” sellest, kuidas Eduard Vilde 1901. aastal Juuru Eeru kõrtsis oma maameeste mässu romaaniks materjali korjas ja kuidas sellest talupoegade vastuhakust romaanis Mahtra sõda sai. Lisaks kirjutamisele ta lavastas näidendi ja mängis ise harrastustrupis omamoodi vaimtegelast Peeter Oleandrit.

Tundub kuidagi loomulik, et just maal elavad teatriharrastajad Eduard Vilde Mahtra sõja just praegu taaselustasid. Niipalju on meie iseseisvus liikunud sinna, et on hakatud kahtlema, kas me sellist riiki tahtsime. Ülestõuse veel ei tehta, aga streikidest juba räägitakse.

„Mahtra sõda” romaanina ja Juuru kirikuõpetaja sellest inspiratsiooni saanud näidend igatahes kutsuvad meid selga sirgeks lööma. Lavastus on ühiskonnakriitiline ja ka enesekriitiline.

Vilde ühiskonnavaade on praegu õhus. Profiteatris Pärnu Endlas tuuakse samal ajal välja Vilde Kivirähki kastmes, nagu seda reklaamitakse. Lavastus ja materjal, mille aluseks on Eduard Vilde romaan „Mäeküla piimamees”.

Aga Peeter Oleander ütleb Juurus mängitavas lavastuses, et Mahtra sõda oli enesekaitse sajandite vanuses rõhumise vastu. Pole ilmselt ülearune siin veel kord rõhutada, et tähelepanuväärse näidendi ja lavastuse taga on kirikuõpetaja, kes ka Juuru kooli direktor. Lavastaja on oma harrastajate trupi hästi mängima saanud.

Juuru kirikuõpetajad

Juurut on kuidagi õnnistatud kultuurihuviliste kirikuõpetajatega. Lähiminevikust meenub varalahkunud Jüri Bärg, kes tõlkis lisaks muule ka Jerome David Salingeri, ja legend räägib, kuidas ta olevat kantslist mutikestele, kes kirkus, müristanud: „Surm on patu palk!”

Juurus on õpetanud ka Viljandi nüüdne praost ja Jaani kiriku õpetaja Marko Tiitus.

Mahtra meeste vastuhaku ajal 1858. aastal oli Juuru kirikuõpetaja Johann Georg Berg, keda Vilde oma sõjaromaanis just väga heatahtlikuna ei kirjelda. Talumehed ei saa uue seaduse tõlgendamise asjus pastorilt abi. Ja ka talumeeste julmade karistuste vastu ei astunud see mees.

Samas on teada, et just tema kutsus Juurus kokku esimese kirikukoori ja tellis Juuru kirikusse oreli. Ning mis ehk veelgi tähtsam selle mehe elutöös: aastatel 1854–1856, vahetult enne Mahtra sõda, jagas pastor Berg kihelkonna igale talule, kust kolm või enam päeva mõisatööl käidi, piibli. Piiblid olid ostetud mõisnike annetustega. Ühtekokku jagati 620 piiblit. Paljudele oli see elu esimene lugemisvara.

1864. aastal asutas Berg koguduse pastoraadis laenuraamatukogu, mis oli esimene avalik raamatukogu tänapäeva Raplamaa piires, kirjutatakse Vikipeedias.

Paralleelid

Näidendist ja lavastusest rääkides peab rõhutama, et paljud minevikustseenid ja -olukorrad meenutavad seda, mis sünnib hetkel me riigis. Kasvõi see, mille pärast talupojad mässama hakkavad – uus seadus. Maamehed loevad näiteks seadusest, et abitegu ei pea enam tegema, ja kõik, kelle poole nad seletuse saamiseks pöörduvad, keerutavad, öeldes, et küllap on see abitegu mujal kirjas. Paratamatult tekib paralleel me riigi eelarve ja maksudega. Kõik muutub ja eelarvet lugedes ei saa lihtinimene midagi teada, ei mõista, vajab seletust. Aga kellelgi pole mõistlikke vastuseid. Mahtra mehed juba mässaks.

Teine paralleel Mahtra sõjaga on muidugi Ukraina sõda. Julmus on üks igal ajal. Lavastuses on kadalipustseen, kus Kaiu talumees Peeter Oleander saab 1000 kepihoopi, ja ei alistu ülekohtule. Taolisi lugusid venelaste julmusest ja ukrainlaste vastupanust – olgu või surm – jagub palju.

Pastor Bergi jutul

Olen ka varem kirjutanud, et hea näidend, hea dramaturgia on lavastuse õnnestumise alus. Harrastusnäitlejad saavad aru, mis lugu nad räägivad, ja see annab ettekandele professionaalse mõju.

Püüan oma sõnu illustreerida. Näidendis ja lavastuses on selline stseen, kus talumehed lähevad pastor Bergi juurde abi otsima. Selgust ei saa, saavad sõnademagoogia. Kui pastor Berg on lahkunud, seletab ta käitumist Eeru kõrtsis meestega koos istuv vaimulik Carl Paul Martin Hasselblatt, keda mängib Jan Anderson: „Meie ei räägi, mida saksad käsivad, vaid seda, mida pühakiri õpetab! Meie oleme ühtviisi nii sakste kui talurahva poolt, sest Jumala ees oleme me kõik võrdsed ja Taevases riigis meid võrdsetena ka koheldakse, aga siin maa peal, mõisa põllul, on meile antud erinevad annid, erinevad ülesanded: ühed, kes oskavad, juhendavad, teised, kes juhendada ei mõista, on juhendatavad. Nii lihtne see ongi! Kui pimedad hakkavad teisi pimedaid ja ka nägijaid juhtima, siis see ei saa hästi lõppeda.”

Seepeale ironiseerib teistest eemal istuv Peeter Oleander: „Kupjale on antud taevane and piitsanööri juhtida, et see kõige valusamaid kohti tabaks…”

Südametunnistus

Miks Peeter Oleander suure osa loo kulgemise ajast kõigist eraldi istub? See on autoril targalt tehtud – kuna ta ise seda rolli mängib, siis saab ta jälgida teiste tegevust ka lavastajana. Mu meelest on tegelane Peeter Oleander kirjutatud näidendisse kui meie riigi – nii tollase kui ka nüüdse –südametunnistus.

Lavastulikes mustrites see kuidagi eriliselt võimendus. Ta tuletab aeg-ajalt meelde, et Mahtras oli sõda, mitte mäss, ütleb seda, et tegu oli enesekaitsega, ja tema tekstis on ka omalaadsed prohveteeringud. Üks näiteks on see, mille kirikuõpetaja Kalle Kõiv juba teoks tegi: „Tulevikust rääkides, siis ma väga loodan, et ükskord tuleb siia Juuru kirikusse vaimulik, kes lööb kõikidele Mahtra sõjas langenuile (tagantjärele) matusekellad, mis pastor Berg teadlikult löömata jättis, tehes vahet surnu ja surnu vahel.” Lisaks on Juuru kirikuaias nüüd nimeline pink pastor Bergi auks.

Peeter Oleander ütleb jutuks olevas lavastuses: „Võimalik, et ajapikku unustatakse, mitu meest Mahtra sõjas hukkus, aga seda ei unustata iialgi, et just siin ajas eesti mees saksa ees selja sirgu ja ütles otse näkku – ma ei ole loom, ma ei ole mingi õigusteta alamliik, ori, kelle peal saks võib oma erinevaid himusid rahuldada. Ma olen ka inimene! Meie – maarahvas – oleme inimesed ja nõuame, et meiega võrdväärselt, inimlikult käitutakse! Et seadused ei teeks vahet inimese ja inimese vahel!” Kas pole, et praegugi on tahtmine selg sirgeks lüüa?

***

Kui nüüd pisut üldistada, siis see etendus süvendas mu viimase aja muljet, et harrastajad teevad praegu pigem tõsist probleemteatrit ja profid püüavad pigem rahva meelt lahutada. Jälgige Juuru rahvamaja kodulehekülge: Kalle Kõiv ütles, et nad mängivad Eeru kõrtsis veel. Mängivad aasta lõpuni, iga kuu paar etendust.

Eraldi:

Sõda, siis sõda

Autor ja lavastaja Kalle Kõiv. Mängib Juuru rahvamaja just selleks puhuks kokku kutsutud näitetrupp.

Eduard Vilde (kirjanik) – Kaupo Liiv

Hans Tertsius jun (Siberisse saadetud Hans (Ants) Tertsiuse poeg) – Alar Mutli

Prits Lang (Mahtra sõjas osalenu) – Tavo Kikas

Carl Paul Martin Hasselblatt (Juuru kiriku vaimulik 1881–1903) – Jan Anderson

Peeter Olanderi vaim (karmima karistuse (1000 kepihoopi) saanud Mahtra sõdalane) – Kalle Kõiv

Hans Panso (sulane endises kõrtsihoones (Eeru kõrtsis), kõrtsmik) – Tiit Tõnnus

Mari (Panso naabritüdruk, kõrtsi teenijanna) – Angela Täpsi

Mai (lesk, endine mõisa toatüdruk) – Urve Tomberg.

Ilmus Maalehes, pildistas Jaak Kadarik.