Tahaks teada küll, kelle ma selle pealkirjaks pandud võrdlusega välja vihastasin. Muidugi ma tean, et obstruktsioon – milline rumal sõna on välja mõeldud – on demokraatia tööriist. Oh seda demokraatiat küll: kiusamine on siis see, mis teda hoiab.

Vikipeedias kirjutataks, et kiusamine võib olla sõnaline (narrimine, norimine, pilkamine, mõnitamine, ähvardamine jne), füüsiline (tõukamine, togimine, näpistamine, löömine jne) või psüühiline (üleolev käitumine, ignoreerimine, kõrvalejätmine, millegi tegema sundimine vms).

Vaatasin riigikogu otseülekannet ja nägin mu rahva valitud saadikuid seisundis, mida saab küll tõlgendad endast väljas olekuna. Ja ei olnud vahet, kas olid koalitsiooni või opositsiooni saadikud.

Araabia vanasõna ütleb, et ära kunagi naera võõra mineviku üle, sest sa ei tea oma tulevikku. Kui oma sõbrale räägin, millest kirjutada plaanin ja ikka kuidagi see mõte – kiusamine kui demokraatia tööriist – mulle rahu ei anna, kirjutab ta, et hetkel koalitsioonis olijad nimetavad obstruktsiooni riigireetmiseks hoopis. Nimetavad rahva enamuse tahte mahasõitmiseks, naeruväärseks jonnimiseks.

„Kiusamine võib hõlmata korduvaid tegusid aja jooksul, mille eesmärk on luua või jõustada ühe isiku (või grupi) võimu teise isiku (või grupi) üle. Kiusamise eesmärgiks võib olla ka soov saada kas ohvri või kellegi teise tähelepanu,” on tsitaat Vikipeedias. On ju nii, et kui osad, õigemini küll pooled vahetuvad ja opositsioonist saab koalitsioon, siis, jah, on riigireetjad teine sihtgrupp.

Eriti magedaks jamaks teeb selle „loll, ise oled loll“ liivakastimängu see, et solvanguid serveeritakse viisakuse kastmes.

Püüdsin ennast panna riigikogulasest isa olukorda, kui ta peab seletma oma puberteediealisele pojale, et kooliusamine ei ole ilus tegu. Iga laps küsiks. „Aga mida sina tööl teed?“

Mis saab edasi, seda ei teata Toompeal ega külapoe taga.

Ilmus Maalehes.