Liis Aedmaa „Emadepäev” on lavastus emaks olemisest ja laste kasvatamisest. Nii muide iseloomustab oma esimest lavastust ta ise. Ja nii nagu naine/ema ütleb, nii on.
Laval on neli Ugala naisnäitlejat, kes on ka ise emad: Triinu Meriste, Jaana Kena, Terje Pennie ja Kadri Lepp. Kohe lavastuse esimeses pildis, kus naised veel ei mängi, vaid ütlevad võimendatult välja, mis päris elus nende mängu ajendanud taustaks on, nopin endale (ma olen 60aastane) mõtte, millest elu jooksul olen sageli mõelnud: „Aga miks on siis lavastajate ja kirjanike või heliloojate seas naisi oluliselt vähem kui mehi ja vaid murdosal nendest naistest on lapsed?”. Seda ka ütlevad neli näitlejat ja ema kohe publikule, et naiste suurim looming on laps.
Üllatavalt terviklik
Küllap see iseloomustabki „Emadepäeva” lavastust kõige paremini, et seda, mis naised seal ütlevad, seda ka näitavad, lavastus kannab täpseid lahendusi ja mõtteid. „Emadepäev” oli esietenduseks nii korralikult valmis nagu ema kraamitud tuba enne külaliste tulekut.
Lavastaja Liisil on kaks last, neljal näitlejal kokku kaheksa. Seega laval on vähemalt kümne lapse ema tunnete ja kogemuste kvintessents. Lavastus on tänapäevaselt fragmentaarne. Näitlejad astuvad ühest rollist teise, on kord emad, siis lapsed, siis hoopis lasteaiatädi… Ja kogu mäng püsib koos. Ükski laval mängitud fragment, stseen, pilt ei ole juhuslik, on läbi mõeldud. See eristab Liis Aedmaa esimest tööd paljudest teistest tänapäeva fragmentaariumidest. Silma hakkas ka oskus leida koomilisena mõjuvates ema ja lapse suhete sutsudes seda, mis on ajatu.
Üks kujund jääb kestma ja kandma etenduse algusest, tantsiv noor naine sülelapsega… Nii see kui teised pildivahetusteks projitseeritud kaadrid seal puhtapinnaliselt kujundatud lava tagaseinal pole lihtsalt ilus nipp 21. sajandil. Lavastuse kunstnik Annika Lindemann loob näitlejatele täpse ja mänguvõimalusi pakkuva eluruumi.
Ikka üllatas, et „Emadepäev” on ju Liis Aedmaa esimene lavastus, aga seda iseloomustab küpse lavastaja käekiri, lavaruumi terviklik nägemine. Selle näidendi kontekstis seostus mul see veel oma lapse eest vastutust tundva ema põhjalikkusega. Oled nii seotud, et ei saa millelegi käega lüüa. Mehed, ma arvan, saavad käega lüüa lihtsamalt.
Ükski laval olevatest naistest pole selles loos kõrvaltegelane, vaid nad on vaheldumisi nii pea- kui kõrvalosalisteks. Jäi mulje, et proovides on ekstra tegeldud sellega, kuidas ka näitlejate sisetegevus vaatajani tuua. Või on see see, et emad mängivad emasid ja tunded on nii-öelda omast käest võtta? Igatahes aitab see palju kaasa, et kaleidoskoopilistest vormi ja sisu kildudest tekib tervik. Kõik näitlejad saavad hiilata ja saavad ennast näidata tagaplaanil kokkumängu suunajana. Kogu lavastuse vältel on tunda, et aetakse oma asja ja see, mida tehakse, läheb hingepõhjani korda.
Emad ja isad
See kõik jõuab lavalt publikuni ja hakkab omakorda tööle sedakaudu, et kõigil meil on ju emad. Minu ema läinud sajandi viiekümnendatel armastas Tartu Vanemuise operetti. Tahtis näitlejaks saada, ma arvan, kuid armus agronoomi. Siis agronoom hoopis suunati maale tööle. Isa haris kõrgelt harituna maad, ema haris isa ka. Ja mina kasvasin ema hoituna. Olen alles nüüd vanemana mõelnud, kas minu soov näitlejaks saada oli ikka minu soov…
Laps ja lapsed on naise looming. Aga isad on ka. Ja mulle see Ugala „Emadepäevas” meeldis eriliselt, ei keegi heitnud isadele midagi ette. Emad ei ole selles loos naisõiguslased. Nad on vahel küll aja ja mõistuse otsasaamisega hädas, aga ei süüdista mehi. Lapsi sisimas ka mitte. Ja just see, ma kujutan ette, võib nii mõnelegi mehele saalis, kas isale või isahakatisele, meelde tuletada, kui tähtis on, et lapsel on kaks vanemat.
Lavastus puudutab oma ema kaudu meeli. Minu ema kunagi, kui olin veel väga noor, ütles, et võin tema juurde alati tulla. Ta pidas silmas, et ka siis, kui mul ei lähe hästi. Ega ta ei seletanud, aga just see luba mind kord päästis.
Nüüd kohtan sedasama mõtet „Emadepäeva” lavastuse lõpus: „Õige pea saabub hetk, mil sa ei võitle oma võitlusi enam koduaia õunapuude all. Vaid silmapilk ja mind ei ole enam su kõrval valu ära suudlemas. Aga ma loodan, et sa tead, et minu sülle võid alati maanduda. Nii võitja kui kaotajana.” Hellaks teeb. Rõõmsaks ka, et maailm on nõnda seatud.