Mikk Sarv, 10. august 1951 – 6. aprill 2010

Uku Masingul on luuletus: “Udu üksi on kindel”

Systik on tuul ja ta jalakapuust,

Mina vaid õhuke hämarast koe,

Mille Jumala sõrmed ykssarve luust

Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim

Muldsetel telgedel, ei mina tea –

Sära udude vast, kui neist suri võim,

Et mul pilvi ei ulatund pea.

Surm võttis Miku ära. Mehe, kes on kirjutanud: „Me oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.”

Aga Masingu udu jäävuse luuletust ta laulis. Ma ei tea enam, kuidas see minuni jõudis, aga erinevatel eluringidel on Uku ja Miku laul ennast ka minul laulda lasknud. Just nii nagu rahvalaulu, et autorid laulavad kusagil kaasa. Ega Mikk oma autorlust ise ei rõhutanud. Tal oli nii: „Tuulest kuulsin viisi, mis laulab neid sõnu. Sest ajast laulab tuul läbi minu puid ja maid, rõõmu ja nukrust.”

Arvan, et me tutvusime temaga Tartus Mülleris, seal Supilinnas Sassi juures. Mikk polnud suur napsivõtja vist kunagi. Mülleris ikka joodi, aga seal oli ka kohtumispaik, kus kuulati head muusikat, jagati heldelt mõtteid ja lauldi.

1976. aastal tuli Vanemuises välja Jaan Toominga lavastus „Veli Joonatan”. Seal Lembit Eelmäe oli Joonatan, Anne Maasik laulis esimest korda Ernst Enno luuletust, mis hiljem Nipernaadi filmi tunnuslauluks sai: „Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja…” Sass Müller oli selles lavaloos Rubi-Jüri. Mikk, ta vend Heno, Tõnis Tulp ja Jaan Kiho olid pillimehed. Mängisid ja laulsid selle lavaõunapuu, mille all Anne istus, õitsema.

Ja Setumaal käisime – Mikk koos Marjuga, seal kuskil Värska taga päris külas. Marju korjas tee äärest nõmmeliivateed ja naistepuna ja ma arvan, et esimest korda laulsime teel olles koos loomislaulu. Et üks õunapuu on mäel, üks oks on ja üks õun on… „Tuli üksi suuri tuuli,/ sai üksi sadune ilma,/ vieretas õuna vedeje,/ ajas õuna allikaie…” Nagu vägevale Eesti rahvalaulule kohane, ei ajanud me eeltulijad jama, vaid ütlesid poeetilises mastaabis, kuidas said ilma kuu, päike ja tähed.

Setude külas mina sain elus esimest korda õukat, mida pakkus setu vanamees, kes tegelikult külaliste eest kaugele aidanurka peitu oli läinud. Mikk Marjuga juba siis lindistasid setu naiste laulu. Lapsi – Kauri ja Lille veel ei olnud. Julgen arvata, et oli aasta 1978.

Siis tulid me Ugala kooslaulmise aastad. Surmalaule ja elulaule laulsime, neid pärislaule, ikka väikerahvaste omi, mis elule mõtte annavad. Mikk teadis seda kuidagi kindlamalt kui teised. Elu mõtet.

Elumeri lainetas. Miku kandis Pirgu kaudu minu koju Raplamaale, minu ülemere Saaremaale. Inimese elu üle mõeldes üsna pikaks ajaks läksime, aga tegelikult viivuks… nüüd olen mina tagasi, Mikk läinud hoopiski.

Kui mullu augustis Pirgus Mälukillu kolmekümnenda sünnipäeva tähistamisel viimast korda silmast silma kokku saime, oli Mikul ja Kristelil kaasas tütar Aotäht. See tajutav lähedus jäi miskipärast meelde õnnena.

„Veli Joonatani” lavastuses oli laul, mida laulis Lembit Eelmäe:

Joonatan, minu weli makas — weli makas –

Muide tapetuide man — tuide man —

Ta mul olli kõigekallim — kõigekallim —

Kõigekallim Joonatan — Joonatan.

Minu mure enne ei lõpe — enne ei lõpe —

Kui ma teda nätä saa — nätä saa —

Siis ma taha temä hauda — temä hauda —

Roosilillest ehitä — ehitä,

ikka nii edasi, edasi läbi koduse üksilduse widewiku tundidel. —”

Mul oli au…! Mikule mõeldes tahaks sõnastada sõnumiks, mis nendega kaasas käis, kes temaga kohtusid: „Sealt me tuleme!”

MARGUS MIKOMÄGI

Uksepealne julgustaja

Meie sagedasemad kohtumised jäid 1990. aastatesse, kui Mikk Raplas elas. Tagantjärele mõeldes tundub, et talle oli väga iseloomulik uusi asju algatada või kindlasti algatamiste juures olla, kuid ta tingimata ei astunud alati eestvedajate hulka. Pigem jäi uksepealseks julgustajaks, aitas asjasse uskuda, hakkas siis sellest seemnest midagi kasvama või mitte.

Nii oli, et näiteks Raplamaalt pärit Uku Masingu auks loodud klubi meil kaugele ei jõudnud, kuid Miku kaudu siinmail liikuma läinud käsikiri Masingu jüriöö-käsitlusega muutis meelt. Taas ta justkui tõi selle lagedale, pani liikuma ja siis ise eemaldus oma järgmisi tegusid tegema…

Ükskord palju hiljem saime juhuslikult kokku Tallinna ülikoolis. Mikk käis seal loenguid pidamas, minul oli ühe loodusteadlasega intervjuu. Millegipärast läks jutt sinna, et Mikk jutustas, kuidas mõned inimesed taimedega suhtlevad. Lubas võtta mu oma loengu üheks näiteks, kui kuulis, et mul oma aias käib suhtlus kõigiga, kes seal on. Jutuga jõudsime välja suhtlusteni päikesega, vihmaga jne.

Mul oli putukate ärarääkimine pildistamiseks selge, aga vihmaga jutule polnud proovinud saada. Autoga koju sõites sadas laia vihma. Miku jutt oli, et laulu kuuldakse paremini. Mõtlesin, et proovin. Ja vihm katkes nii-öelda poole pealt. Selliseid asju juhtus ta julgustamiste peale.

Siitilmast lahkumised on nagu pildi lõpetamised – punkt ja pilt siiapoole jääb selline. Mul on tunne, et Miku pilt veel muutub, saab just siiajääjaile jäänud peegeldusist täiendust.

VIIO AITSAM

Mikk Sarve ärasaatmine on täna, 12. aprillil kell 13 Tartu krematooriumis.

Mõtted Maalehes, pildistas Sven Arbet.