Siin peaks olema äsja uue raamatu üllitanud Mihkel Muti intervjuu intrigeeriv sissejuhatus. Selline, mis lööks pahviks ka inimese, kes kunagi raamatuid ei loe.

Kirjanik Mihkel Mutt, teil ilmus äsja raamat „TARTU TULD TOOMAS“ ja ilmselt teate teie sama hästi kui mina: selleks, et keegi ajaleheintervjuud päevas ilmuvate sadade lugude seas üldse lugema hakkaks, tuleb lajatada. Aidake mul sellele järgnevale jutule pealkiri panna ja sissejuhatus kirjutada.

Jah, lajatamist kostab igast suunast ja üha valjemini. Esimene mõte: kui äkki üldse ei lajataks, järsku see torkaks soodsalt silma? Aga tühi lootus: kui kõik lärmavad, siis jääb sinu vaikimine tähelepanuta (vaikus ju ei kosta). Järelikult tuleb ikka lajatada, aga teistmoodi. Kuhu, mille vastu?Tavaliselt lajatatakse vastu turja või tagumikku. Prooviks mõnd muud organit?

Näiteks nii: „Kirglik koduloolane ja kirglik hobispiritist Mihkel Mutt, kes on avaldanud ka ilu- ja mõttekirjandust, üllitas hiljuti teose, milles ta tegeleb Tartu kohavaimudega. Kui temalt pärisin, kas teos on ajaloolise kallakuga – Mutt on tuntud ka oma ajaloohuvi poolest –, kiskus vanahärra suu naerule, kui ta ütles: „Jumala silmis on kõik ajaloolased üksnes koduloolased.“ Ja ta lisas tõsinedes: „Te, vana teatraal, kindlasti teate, et see on parafraas Juhan Viidingule, kes kirjutas, et igaviku silmis on kõik kirjanikud ainult ajakirjanikud. Tegelen just nimetatud isikuga põhjalikumalt…“

Pealkirja osas jään võlgu, aga alapealkirjaks sobiks: „Hoiatus: spiritistid on sooja ilma saabudes juba liikvel.“ Või: „Ennast ajaloolase sulgedega ehtinud koduloolane lõpuks paljastatud.“

Lajatamisega on nagu kuulsusega. Kui kõik on kuulsused, siis pole õieti keegi kuulsus. See on nullsumma mäng. Lajatamises on ühel hetkel piir ees, kaugemale minna pole võimalik, sest kõik, mis inimeses näiteks füsioloogilises plaanis olemas, on juba mängu toodud. Paljudel hakkab selle piirini jõudes piinlik ja nad ehk kahetsevad, et on suures tuhinas kõik mängu pannud.

Hamlet küsis: „Olla või mitte olla?“ Mis tänapäeval selle me olemise hapraks teeb, et nii küsida?

Olukord pole kiiduväärt. Lugejate arv väheneb ja nendegi lugemisoskus käib alla. Kolleeg Tiit Hennoste kirjutas hiljuti umbes nii, et kui keegi hakkab tänapäeval pikemat proosateost kirjutama, peab ta algusest peale silmas pidama, et seda saaks raadios jupiti ette lugeda. Õudne!

Tänane hamletiküsimus minutaolisele traditsioonilisele humanitaarile ongi, kas sülitada, lüüa käega ja minema kõndida, elada oma elu, või äkki peaks siiski püüdma ka neid „juppe“ täita millegi kvaliteetsega, nii et see peenendaks inimvaimu ja muudaks inimmaailma elamisväärsemaks. Mulle meeldib Shakespeare’i „Cymbeline’st“ lause: „Aeg võtkem vastu nii, kuis ta meid otsib.“ Pean ka väga lugu võitlustest ette nurjumisele määratud ürituste eest. Mis see meie elugi muud on kui säärane võitlus, sest ega surmast pääse keegi.

Te olete minust vaid mõni aasta vanem, aga kui ma 1974. aastal palju teatrit vaatama ja ka kriitikat lugema hakkasin, olite juba tuntud kriitik. Tõtt öelda kirjutasite nii, et te kriitikat ma pidin lugema koos võõrsõnade leksikoniga, et aru saada. Läks mõni aasta mööda ja siis – ei teagi, see oli ikka ammu –, kas mina sain targemaks või teie otsustasite, et kirjutate lihtsamalt.

Mõlemat. Teatrikoolis te väga palju üldist tarkust vist ei saanud, lavakas oli ikkagi erilise kallakuga kõrgel tasemel ametikool (olen sellest aru saanud Juhan Viidingu eluteed jälgides). Hiljem muidugi saite. Mina jälle „lihtsustusin“.

Keerulisuse tarkuseks pidamise lastehaigus sai kiirelt läbi põetud. Mõistsin ruttu, et mida keerulisem või sügavam on mõte, seda selgemalt peab see olema väljendatud, muidu ei jõua kohale. Mitte et kõik lihtne oleks geniaalne, aga enamik geniaalseid asju on lihtsad. Praeguses infouputuses on see eriti oluline meeles pidada. Ma ei väsi kordamast oma põhimõtet: kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga ka targal oleks huvitav.

Praegu, lugedes te raamatut „TARTU TULD TOOMAS“, ei oska ma seda oma peas kuhugi liigitada – on see teatmeteos (ütlete küll ise, et tõsiteaduslik olla on Tartu puhul riskantne, sest siin on nii palju tõsiteadlasi) või pigem ühe linna sügavalt läbi maalitud portree, ilukirjandus, kohavaimu tekkimise filosoofia. Kuidas te ise oma teost liigitaksite ja millega seda põhjendate?

Kujutlege, et astute rongi, ees on kümme tundi lõka-lõka. Mis teha? Arvutit ei viitsi enam vaadata. Vahetate juhusliku kupeekaaslase või vastasistujaga viisakuslauseid. Tuleb välja, et olete mõlemad Tartust ja jutt elavneb. Kust kandist? Kus koolis õppis? Mis on kummagi kodukõrtsid, lemmiklooma jalutuspaigad, kaubanduskeskused jne. Tuleb välja, et teil on isegi ühiseid tuttavaid. Keda kumbki veel Tartust tunneb? Leiate, et linnapea on muidu asjalik, aga vaat see teine…

Mõne aja pärast jõutakse üldisemate teemadeni. Kuidas Tartu tervenisti tundub, kui muu Eestiga võrrelda? Asi selles, et ühe tuttav kavatsevat Tartu kolida. Mida talle soovitada, kas tal on seal midagi mõistlikku teha? Ja kui veel selgub, et ühe või mõlema vanemad on ka Tartust ja oma noorusest pajatanud, siis sugeneb vestlusse hoopis uus mõõde. Vaat umbes sellest võib aimu saada, mida kõike mu raamatust lugeda.

Mu jaoks ei ole teie loomingus juhuslikke pealkirju, neis on mitu tähendust. Selle uue raamatu kujunduses on pealkiri suurte tähtedega, mu meelest ei ole see ka juhuslik. Toomas on levinud nimi… On teil sellele pealkirjale pikem seletus?

Pealkiri on teadlikult mitmetähenduslik. „Tartu“ võib olla niihästi omastav kui sisseütlev kääne (Tartu Kalev, aga ka „ma lähen Tartu“). Seega kas viia tuld Tartu („et neid vaesekesi valgustada!“), või vastupidi, süüdata seal tungal nagu olümpiatuli ning viia seda ka mujale. On veel kolmas võimalus: tuli nagu tuld tooma, s.t keegi tuli lühikeseks ajaks. Mitu mu tuttavat Toomast on selle mitmetähenduslikkusega mänginud. Näiteks Toomas Kiho arvas esitlusel, et pealkiri võiks olla „Tartu! Tuld! Toomas!“

Kuidagi ridade vahelt ma loen sellest raamatust välja te kurbuse vana vaimu, Tartu vaimsuse kadumise pärast. On see nii?

Ma ei viitsi enam kurb olla. Mis läinud, seda tagasi ei too. Küll aga tuleb sellest vaimsusest rääkida, näidata, mis selles on toredat ja vääriks ülevõtmist, ise seda tegudega jätkata. Halisemise asemel võiks kujutleda, kuidas elaksid Friedebert Tuglas ja Oskar Luts, kui nad oleksid sündinud sajand hiljem. Ja püüda ise samamoodi elada.

Kuidas te kirjanikuna kirjutate? On teil mingid väljakujunenud rutiinid?

Oma esimesed raamatud („Fabiani õpilane“, „Hiired tuules“) kirjutasin öösiti. Siis hakkas ikka ettepoole nihkuma. Osalt ka sellepärast, et õhtuti oli sageli pea soe. Nüüd kirjutan ainult hommikul. Kell kaksteist on lõpp. Vahel loen õhtul üle. Mõtted käivad muidugi pidevalt ja see segab elamist. Liiga elav kujutlusvõime on ühtaegu õnnistus ja needus.

Mul on tunne, et kirjutama õpib kirjutades.

Just, praktikas õpib. Mina ei ole imelaps, kirjutasin keskpäraselt. Ei ole ühtki koolikirjandit, mida kõlbaks majamuuseumis vitriini panna. Miks see kõik muutuma hakkas, ja ühel hetkel vägagi kiiresti (ca 23.–24. eluaastal), on mõistatus mulle endalegi.

Üks võimalus, et mu ajud olid kokku kleepunud ja mõõdukas alkoholitarbimine (olin kasvanud täiskarskes peres) sulatas ajud lahti. Hiljem muidugi tekkis oht, et alkohol lahustab ajud hoopis ära. Õnneks tõmbasin viimasel hetkel pidurit ja enam ei joonud.

Vilja Kiisler toob te uuest raamatust kirjutades mängu te vana tegelase Polizia Brauni, kes muu hulgas ütleb: minuga peaksid sa oma kõnelusi pidama, mitte Mati Karmini seaga Tartu turuhoone ees! Kuidas te sellesse Polizia-kriitikasse suhtute?

Tore mõte ja okei teostus. Mõnel on ikka kõvasti vunki. Aga tundub, et kaks asja on natuke segamini. Ühelt poolt autorile (nagu mõnele teiselegi) meeldiks noor Mutt – et ma oleks iroonik-satiirik-ärapanija. (Polizia Braun sai tuntuks Mihkel Muti 1988. aastal ilmunud „Elu allikatest“ – Toim.) Seda ma lihtsalt enam ei ole, aga olgu peale. Samas on Vilja ka tuntud feminist. Ja ta rõhub Polizia kaudu praegu sellele. Mul pole targa feministi vastu vähimatki, ma lausa armastan feministe. (Oh, sorry, ma saan ju aru, et see on neile võib-olla kõige suurem solvang, nad ei taha, et mingid tõprad neid armastavad! Aga kuidas ma peaksin oma tundeid sõnastama?)

Muide, mul pole kunagi midagi aruka inimese vastu, kes oma vaateid kaitseb ja oma rida ajab (lastes ka teistel oma rida ajada). Ent kas Polizia Braun oli feminist? Natuke kahtlen selles. Ta oli ikka see, kelle jaoks mehed on postihobused, kellega ühest elujaamast teise sõita – kasutades kõiki vahendeid, mis loodusest antud. Demooniline uljas skandalist, kes ometi teab, kus kivi all vähid peidus on (ütleb see väljend tänasele lugejale midagi?). Muidugi peaksin olema tänulik, et keegi on mu noorusnaised – vabandust, naistegelased – tolmust puhtaks kloppinud.

Olgu, küsin teistmoodi: kuidas te ise tunnete – kas olete vanaks saades muutunud ja hakanud kirjutama teistmoodi kui nooremana?

Mul puudub ammu vähimgi soov iga inimese, raamatu, etenduse, sündmuse jne kohal jalga tõsta nagu peni. Järjest raskem on kellelegi halvasti öelda. Ikka mõtlen, et see, keda kritiseerin, läheb õhtul koju, kaaslane vaatab talle tusaselt otsa ja keerab voodis selja. Õudne!

Õnneks võin lubada endale luksust kirjutada nii, nagu tunnen. Oleks tragikoomiline, kui peaksin jätkuvalt vorpima samas nooruslaadis, sest publik seda ootab. Oskar Lutsuga oli nii. Polnud ta loomult mingi naerulind, aga vested tulid tal hästi välja ja lobinal.

Miks te peate raamatus dialoogi siga Roosiga – Mati Karmini skulptuuriga Tartu turuhoone ees – , aga mitte no näiteks Jakob Hurdaga?

Sest ma tean, mida Hurt tegelikult mõtles, nii ka Tuglas, Luts ja teised. „Ilmamaa“ on nad oma sarjas (Lutsu küll mitte) avaldanud. Seevastu Roosisse saan projitseerida oma mõtteid. Lisaks sellele on ta väga õnnestunud silmavaatega – lihtsalt lust on ta malbesse ja natuke kavalasse näkku vaadata. Roosi on kui elu ise.

Muide, äsja, kui olin oma teose esitluskarussellis ja pea huugas intervjuudest, läksingi Roosi juurde, vaatasin talle otsa ja mõistsin, kui naeruväärsed võivad temale tunduda minu tõmblemised. Kohe hakkas kergem, sain hingerahu tagasi.

Ma ikka küsin oma eakaaslaste käest: kuidas teid mõjutas me nooruse hipiliikumine ja biitmuusika?

Olen jälginud sel teemal avaldatud mõtteid (ikka seoses Juhan Viidinguga). Kogu lugupidamise juures tolleaegsete tegelaste vastu, kellest paljusid ka mina tundsin, pärishipisid meil siiski polnud. Kasvõi juba sellepärast, et lääne hipid moodustasid oma maailma, elasid kommuunides, meil aga oldi hipi n-ö hobikorras. See oli paratamatu. Teistsugune eluviis oleks toonud kohe süüdistuse asotsiaalses eluviisis, millega oleks halvemal juhul kaasnenud kriminaalkaristus. Eestis käisid hipid nagu teised „alternatiivid“ tööl (öövahi või katlakütjana) või õppisid kõrgkoolis.

Ütleme nii, et meie vastandkultuuris oli ka hipielemente. Mina puutusin „hipidega“ vähe kokku, mul oli karm kodu ja hiljem tulid teised boheemlikud seltskonnad. Biitmuusikat tundsin vähe, kodus tulid vinüülilt Mozart ja Bach.

Tartu raamatus on ülevaade sealsetest kujudest ja nii, nagu mu meelest teil viimasel ajal kombeks, ütlete üsna ootamatutes kohtades välja olulisi asju. Kujude peatükis näiteks: „Minevik on looming – seda ei maksa kunagi unustada.“ Mida see tähendab?

Aga nii on ju alati olnud – „minevik on meie teha“. Sellepärast kõik need ajaloo ümberkirjutamised, mõne tegelase fotolt välja retušeerimine jne. Kui uus võim asendab ühed monumendid teistega, siis ülejärgmine põlvkond, kes eelmisi ei saagi mäletada, võtab neid uusi igavestena. Kõik sõltub sellest, kes, kellele ja kuidas pöörab ajalooprožektori valgusvihku.

Praegu seisame hullumaja lävel, sest virtuaalmaailmas avanevad enneolematud võimalused. Kui palju paavst Franciscuseid, kui palju Toomas Hendrikuid jt on sotsiaalmeedias juba vilksatanud.

See Tartu teos on mu jaoks semiootiline, ta annab linnale tähenduse ajas ja kultuuris. Kuidas te üldse suhtute semiootikasse ja semiootikutesse, keda ju just Tartus koolitatakse?

Eks olin Juri Lotmani jünger minagi. Lugesin selles laadis kõike, ka teistes keeltes. Toona oli see aken vaba inimvaimu maailma. Semiootika on strukturalismi lähisugulane. Viimane käsitleb asju ideoloogianeutraalselt, ja see oli iseenesest opositsioonis nõukogude süsteemiga, kus kõik oli allutatud ühele ja õigele ideoloogiale.

Ma respekteerin strukturalismi ja semiootikat tänini, aga nüüd on see üks lähenemisviis teiste seas. Üldisemalt tekkis mul omal ajal teooriate mürgitus, nüüd huvitab rohkem lokaalsus, individuaalsus, empiiria jms. Näiteks kui keegi käsitleb armast Juhan Liivi mingi postkoloniaalse või muu metanarratiivi raames, siis mühatan.

Linna geograafia, lokaalid, ausambad, inimesed kutsuvad mus – ja usun, et enamikus lugejatest – esile oma mälestusi. Kas te kirjutades sellele mõtlesite?

Muidugi. Asjad säilitavad minevikku. Näiteks maja vaadates aimame, mis laadi inimesed ta kavandasid, kes ehitasid, mis inimesed seal elasid, mis mõlkus nende peades, kes teda ümber on ehitanud, ja muudki. Ja veel meenub isiklikust minevikust, kellega selle maja ees näiteks sai kakeldud või suudeldud.

Te kirjutate, pidades silmas noorte välismaale õppima minemist ning spetsialistide lahkumist välismaale tööle ja elama: „Ühe miljoni seas pole võimekaid ülearu ja kui muist neistki lahkuvad, siis saavad oma šansi paljud äpud.“ Mulle tundub, et see on diagnoos, mis üha enam kehtib. Kas võiks mõelda nii, et seisus kohustab, ja kohustab Eesti pärast jääma Eestisse, miks mitte just Tartu?

Targad on ammu öelnud, et tuleb korraldada hääletus teemal „Kas me tahame oma riiki pidada rahvusriigina või mitte?“.

Riigina tahetakse kindlasti, sest iga rahva võimueliit tahab ise oma „pärisorje“ koorida. Selleks pole aga rahvusriiki tarvis. Viimane nõuab enda suuremat kokkuvõtmist.

Loomulikult peaks ka eestlaste arv suurenema, aga sellest üksi ei pruugi piisata, et rahvusriik jätkuks. Siin olen ühel meelel professor Ene-Margit Tiiduga. Meil oleks vaja rahvuslikku vaimset eliiti spetsiaalselt kujundada. Isegi mõni tuhat inimest võivad ses vallas imesid korda saata. Mul on koguni meeles mõlkunud midagi Hesse „Klaaspärlimängus“ kirjeldatud Kastaalia taolist ühes vastavate koolide ja ordudega.

Ja ma ei saa küsimata jätta: miks teatrikritiseerimise lõpetasite, kas käite üldse teatris?

Väga pisteliselt. Lõpetasin mitmel põhjusel. Ma ei ole teatraal lapsest saati, minu „ärkamine“ toimus alles abituuriumis seoses Tartu teatriuuendusega. Samuti tekkis mul kirjutamisvajadus. Miks mitte teatrist? Aga järk-järgult lisandus muid huvisid ja tegevusi. Olin kogu aeg tänu Mati Undi fantastilisele raamaturiiulile uurinud inimteadusi. Hakkasin ise proosat kirjutama. Elasin tormilist seltsielu. Ressurssi nappis, aga tulin välja. Ent siis lisandus üks vaimne kirg. Ajalooga olin seni vähe kursis, rohkem huvitasid teooriad.

Vist 1987. aastal andis Lennart Meri mulle paksu raamatu, et ma loeksin. See oli William L. Shireri „The Rise and Fall of the Third Reich“. Raamatuid tuleb lugeda õigel ajal. Praegu ma olen teadlik selle teose mõnest puudusest, aga toona olin n-ö pöördes. Äärmiselt põnev. Nii ütlesin ka Lennartile. Ta kostis selle peale: „Tead, küll mul on hea meel, et see sulle meeldis.“ Säärased ütlemised ei unune. Igatahes sellest ajast olen ma tõeline ajaloofriik. Muidugi mitte teadlasena, sest ma ei käi välitöödel, ei tuula kloostriraamatukogudes jms. Ma loen nn ajalooraaamatuid. No ja nii see teater kuidagi kõrvale jäi.

Siiski, näitleja kui inimene huvitab mind endiselt väga. Näitlejate tase on Eestis hea. Aga sellega, mida nad edastavad-väljendavad, haakun vähem – nii nagu enamik minuealisi kunagisi teatrifänne.

*Avapilt on Tiina Tammetalu illustratsioon Mihkel Muti Tartu raamatus.

Ilmus Maalehes. Pildistas Anni Õnneleid.