Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks?

Kokkuveoteed

Kui metsamees Taavi Ehrpais meid mööda oma reservaati (siin ta mets ala mõttes, mida ta puude kaupa tunneb) sõidutas ja selgitas, kuidas kasvatada tormikindlat metsa, kulus juttudeks päev. Ma Taavit kuulates korduvalt mõtlesin metsakasvatamise ja lapsekasvatamise paralleelidele. Taavi seda ei rõhutanud, aga rääkis oma metsast nagu elusast inimesest. Isegi nii, et kui me inimlapse kasvamisel nii paljusid asju arvestaksime, olgu siis eesmärgiks iseseisva mõtlemisega täiskasvanud inimene, tekiks kerge kõhedus, et kas me ikka tohime inimlast nii palju mõjutada ja suunata.

Kui rääkisime kokkuveoteedest harvendusraielankidel, selgitas metsamees näidetega, kuidas ei peaks neid väga laiaks ja sirgeks ajama. Näitas ka, kiites traktoristi selle eest, metsa sisse minevat teed, mis päris varsti jõnksuga ära keeras: „Tuul ei saa nüüd pikalt hoogu võtta, et metsa sisse minna.” Ka tuul oli Taavi juttudes elus.

Kui ma nüüd oma jutuga Taavi Ehrpaisi juurde olen jõudnud, ei saa siin mööda ta metsade vahel asuvatest väikestest heinamaalaikudest. Taavi niidab neid. Mis siis, et lihtsam oleks lapid metsastada. Mees ka seletas, miks ta need põllulapid on alles hoidnud. Elurikkuse hoidmise jutt ilmselt ka käis jutust läbi, aga peamine oli siiski see, et meeldib – ilus on vaadata. Ongi, kui silme ees vana kiira-käära heinamaatee ja see pilt, mis metsale avaneb heinamaaservast.

„Me oleme seotud oma eellaste ja järglastega. Kokkuvõttes võib öelda, et see on identiteet,” mõtiskleb psühholoog Tõnu Ots. Ta räägib põlvkondade vahelistest suhetest geneetika kaudu. Me oleme järglased ja meil on eellased. Pisikesed heinamaalapid metsade keskel hoiavad sidet eellastega. Muidugi saab kasvamisele ja kasumlikkusele orienteeritud maailmas ilusse ja eelkäijatesse suhtuda irooniaga. Ikka see, et ilus ei sünni patta panna.

Mu jaoks tuleb siin mängu taas Tõnu Otsalt saadud mõtteaines. Ta nimelt eristab inimeselt inimesele DNAga edasiantavas tarkvara ja riistvara, üsna ootamatult öeldes, et tarkvara saame geenidega kaasa, riistvara ei saa, see tuleb hiljem. Oh jah, kui tuleb muidugi… Riistvara on inimese vaimuosa. Psühholoog ei seleta ja ma kohtudes ei oska ka küsida, aga tarkvara, mis meile eellastelt kaasa tuleb, ongi ehk see, mis sunnib imestama, otsima, avastama… Aegadetagune ja aegadeülene tarkus. Mäletan oma mõttekäiku, kui väljusin ühest maailma suurimast mošeest, tänavanurgale maha istusin ja kõrgmägede pilvedesse ulatuvaid tippe passisin…

Identiteedid

Üsna selgelt on Kristiina Ehini viimane luulekogu tema ja üsna kindlasti eestlaste identiteedist kõnelev. Taas vahendan üht psühholoog Tõnu Otsa loengus toodud ilmekat näidet. Jutt käis rahvusvahelisest uuringust, kus psühholoog osales. Uurida tuli, mis on identiteet, mis multi-kulti. Soomlased olid toonud teistele teadlastele näite, et pole olemas mingit multi-kultit ja näitasid elusat mustanahalist soomlast. Ainukene keel, mida ta rääkis, oli soome keel. Ta elas Põhja-Soomes saamide juures, teda nimetati Somaalia saamiks – oli vist viieaastaselt lapsendatud soome perekonda. Seega siis identiteedilt soomlane mis soomlane.

Läksid mööda mõned aastad ja selgus, et somaalia saam oli omalt maalt endale naise toonud ja kavatses Põhja-Soome mošee ehitada. Kustkohast lõi välja see mošee vajadus? Geenid… Identiteet.

Mu jaoks on üsna üllatav enda puhul märgata seda, kuidas vanuse lisandudes märkan asju, millele varem ei ole tähelepanu pööranud. Häirib minnalaskmine ja kaasajooksmine maailma kõiksugu veidrustega. Siis tuleb endale meelde tuletada, missuguseid maailmasid oled oma elus näinud ja mis elu elanud. Mitte käega rehmata ja öelda, et maailm on muutunud. Psühholoog Tõnu Ots soovitab tasakaalu taastamiseks kaminasse või lõkkeplatsile tuli üles teha. Mõtlen sellele mitu päeva, kuidas kallan lõkkesse me aia oravate ja rähnide kokku kantud ja ärasöödud seemnetega kuusekäbid ja mis lõhn neist eraldub põledes. Ürgne on me identiteedile lähemal kui see, mis ajaskaalal ehk tänapäevaseks liigitada saab.

Elurikkus

Istusin kaasikus tormi murtud kasetüvele. See oli eriline kaasik. Kullamaa vana metsamehe Lembitu Tverdjanski istutatud ja hooldatud, 20 aastat vana. Aga isegi õppinud metsamehed, kes sinna satuvad, pakuvad kaasiku vanuseks vähemalt 30 aastat. Kiirema puude kasvu on määranud hooldus. Lembitu seletas, et kask tahab kasvamiseks suuremat ruumi. Varasemast oli meeles Taavi Ehrpaisi sõnad, et mänd ja kask võivad omanikule hooldamisel tehtud vigu andeks anda, tormihabras kuusk mitte kunagi. See ka, et kask on valguselembeline. Lembitu Tverdjanski on oma kaasikus just seda valguselembust arvestanud. Ta ütles, et kask kasvatab tüve siis, kui tema võra teiste võradega kokku ei puutu. Küsisin, kui kõrged on tema 20aastases kaasikus kasvavad kased. On 18-19 meetri kõrgused puud juba täna. Ega me Lembitugagi seal kaasikus juttu ajades ei pääsenud puupõldude teemast. Vana metsamees jäi ka sellest rääkides rahulikuks. Mõnikümmend minutit varem oli ta öelnud, et tippajal oli ta arboreetumis 500 taksonit. Nüüd on sellest hiigelajast alles üle kahesaja puuliigi.

Tagasi tulles 20aastase kaasiku juurde ei pääse me mööda sellest, et mets on istutatud maale, mida kõigi näitajate järgi peeti väheviljakaks põllumaaks. Kahekümne aastaga, mil seal kasvab mets, on metsamulla viljakus kasvanud. Tekkinud on uus looduslik kooslus. Mina mõtlen sõnale pelgupaik ja panen selle kõrvale täiesti ilma hingevärinata mõiste majanduslik tulukus.

Pärast Taaviga tema valdustes ringisõitmist jääb pilk sagedamini kinni teeäärsetele raietele ja tuleb meelde, et metsaserva puud on algusest saadik tuulte käes kasvanud ja seetõttu vastupidavamad, aga sees kasvavad puud pole tuultega harjunud. Kas jätkub metsaserva puid me maailma ja ühiskonda laastava viiruse vastu. Keelame laulmise, kallistamise ja emotsioonid, et tapjaviirus ei leviks. Ja ikka mälun seda mõtet, et täiskasvanud võivad need keelud ja käsud elutarkusest endale vastuvõetavaks mõelda, no kas või pettes enda mõistust sellega, et asi on ajutine. Aga kuidas mõjuvad koolikeeld ja suhtlemiskeelud kasvavatele lastele, kelle psüühika alles kujuneb?

Psühholoogide üksinduse juttudest noppisin ühise nimetaja – põlvkondadel on erinev psüühika. Tõnu Ots selgitas seda, öeldes, et esimene põlvkond, kellel järglasi veel ei ole, on egoistlikud. Nad mõtlevad ainult endale.

Kui sünnib laps, ollakse juba teises põlvkonnas. On vastus laste eest – vastutav põlvkond. See sunnib meid vahel loobuma õpingutest, pidudest…

Kui meid tõmmatakse kolmandasse põlvkonda ehk sünnivad lapselapsed, siis saame aru, et meist vanemat põlvkonda pole enam olemas ja meid tahetakse teha sõltuvaks sellest, et meie elu kujundavad meist nooremad põlvkonnad. Viimane on teema, millest meil eriti ei räägita. Kahjuks. Aga me saame küsida esivanematelt ja põlismetsalt, merelt või voolavalt veelt…