Arenguteel olles ei saa loota kohalejõudmise peale. Eilsest rääkides on lootust kohtuda ka homme. Peta ja kõik on korras.

Ladusin kolm enda jaoks viimasel kuul sinna ja tänna peas lennutatud mõtet selle essee avalõiku pisikese lootusega, et sellest kirjutamine mingigi selguse toob.

On kuidagi nii läinud, et pärast kirjanik Mats Traadi surma mõtlen tihedalt 20. sajandi lõppemisest. Kuidagi nii, et 20. sajand lõppes 21. sajandi 22. aastal… Punamonumentide kõrvaldamine avalikust ruumist on eelmise sajandi lõpu üks kuuldavamaid märke… nojah, teemasid. Kui sellega, kas kiskuda okupatsiooni märgid maha, hävitada või hoida neid muuseumis, kaasneks sama ulatuslik arutelu sellest, kuidas jäädvustada ja hoida seda, mis 20. sajandist on suur ja säilitamist väärt, oleks kõik korras. Jaan Krossi kuju seismas ühel Tallinna kesklinna ristteel on selline meele ja meelsuse märk kindlasti.

Teine ja üsna iseloomulik sellele, mis on 20. sajandist 21. sajandisse kolinud, on valetamine. Rääkisin paarkümmend aastat noorema tegusa sõbraga sellest, et äkki nüüd ongi nii, nagu oli nõukogude ajal, et me ei saanud välismaale, ainult suund on teine. Me ei pääse Venesse ja venelased ei pääse siia. Kui lihtsalt mu sõber ütles, et alati on väljapääs, sõbervenelane teeb Itaalia saatkonnas Shengeni viisa ja saab Tallinna. Mujale ka. Et peta ja tulemus on õige… See on kummastav. Teeb haiget.

Ukraina pagulane

Jäin Maalehe väljasõidul – olime sõna otseses mõttes keset sügavaid Aegviidu kandi metsasid asuvas Kõrtsitalus – ekskurseerivast seltskonnast maha. Teised läksid edasi, mina ei läinud tagasi, jäin kohapeale. Kohapeal tähendas uhket vaadet ja võimalust istuda ning vaadata. Selles vaates oli jõeke, sild, imelik paatki. Taamal kõrge metsaviirg. Metsaviiru ääres kümmekond mesipuud.

Vana sauna moodi majake oli ka. Ma olin edevuse pärast pannud sellele väljasõidule selga oma uhiuue T-särgi põhjamineva laeva kujutisega ja kirjaga „Russki vojennõi korabl, idi nah**”. Kiri loomulikult venekeelne ja ilma tärnideta.

Ja kui siis suur seltskond oli edasi läinud, astus väikesest sauna moodi majast välja mees, vanust nii viiekümne tuuris. Vaatas mind, ütles tere ja küsis vene keeles, kas ta võib mind kallistada. Muidugi ei olnud mul midagi selle vastu. Kallistasime. Küsisin, miks nii? Selgus, et tegu on Ukraina sõjapõgenikuga. Mu Kiievist kingituseks toodud särk andis talle julguse suhelda. Võhivõõraga keset metsa.

Hiljem mõtlesin selle sellise sõnumiga särgi peale. Olin paar kuud varem keeldunud särgist, mille Vaba Lava rahvas lasi teha Julia Augi esietenduse puhul. Seal oli seesama H** ka pikemas lauses sees ja ma ütlesin, et ei taha roppusi enda õlgadel laiali kanda. Sõjale ei – see on olnud mu lipukiri üsna lapsest peast peale, siis, kui sõjamängude mängimise periood otsa sai. Kuidagi nii mäletan neid mänge, et täristasime poisikestena automaate ja sõda käis sakslaste ja venelaste vahel. Automaadid ja püstolid tegime ise. Saagisime välja lauajuppidest, isegi värvisime neid. Siis tulid kilbi ja mõõga mängud. Olime musketärid. Ja siis see kuidagi lõppes. Üheks põhjuseks kindlasti see, et mu ellu ilmus biitmuusika. Aga see on üks teine jutt. Jutt kujunemisest.

Roppuse mõjust

Olen seda lugu kindlasti rääkinud, aga ei mäleta, kas ka kirjutanud. Mängu ilu pärast olgu ta siis kasvõi uuesti kirjas. Usun, et aasta oli 1975. Juhtus kuidagi nii, et me koos Sulev Luigega pidime võõrustama kaht Moskva teatrikoolis lavastamist õppivat tudengit. Me käisime siis nendega neid omasid käike. Kadrioru kunstimuuseum, kevadnäitus kunstihoones. Draamateatris vaatasime miskit etendust. Ja õhtul viskasime viina. Ühiselamus, Luige toas. Viinaks oli ilmselt liköör Vana Tallinn ja ilmselt polnud tudengeil, seega meil, seda üldsegi nii lihtne hankida, aga see meil oli.

Ja tuju tõusis. Kitarr oli meil ka. Siis hakkas Sulev laulma meie ja mitte ainult meie jaoks ülivaimukat venekeelset laulu, mis koosnes roppustest. Oli ühtlasi üsna Vene riigi vastane. Ja ma märkasin, kuidas meiega vennastunud lavastajad vajusid näost ära. Sulev lõpetas laulu, oli rõõmus ja ei saanud aru, miks me uued sõbrad vait on ja pilke peidavad. Olime väga noored ja klaarisime asja ära. ausalt ja petmata. Moskvalased rääkisid meile, kui koledalt need roppused neile mõjusid. Ja nad ei saanud aru, kuidas meie võime nii laulda. Nende jaoks polnud ses vaimukusest jälgegi. Asi klaar ja pidu jätkus.

Kurjad mesilased

Ja nüüd räägib Ukraina mees, kes mind usaldas kohe just tänu sellele nah** kirjale, mulle, kuidas tema mesila seal kümne kilomeetri kaugusel Vene piirist sai raketitabamuse sõja teisel päeval. Mesila hävis! 600 taru! Ta naeratab kuidagi kohmetunult, kui ütleb, et Ukraina mesilased on kurjemad kui Eesti mesilased. Mind võlub ta jutt just seetõttu, milline armastus ja mesinikuteadmiste hulk on ta jutus.

Ta jutus kordub lause: „Ma lähen tagasi. Ma lähen sõtta.” Kui ütlen, et äkki ta on sõdimiseks juba liiga vana, et hoolitsegu ikka mesilaste eest, saan vastu pilgu, mis ei lase vastu vaielda. See sügavkurb, täis teadmist, et nii ma olen otsustanud ja teisiti ma ei saa. „Kui mu tütar sealt venelaste okupatsioonist pääseb ja siia jõuab, siis ma lähen.” Tütar on täiskasvanud juba ja hetkel, nagu aru saan, käib organiseerimine, kuidas ta läbi Venemaa Eestisse jõuaks.

Mesinikmees – me jõuame ka selleni – ütleb, et muidugi on tal palju venelastest sõpru. Vaid üks neist on Putini-meelne. Nad hoiavad sidet. Nad aitasid ta läbi Venemaa Eestisse.

Mu täiesti putinismivastane tuttav vene intelligendist professor arendas sellist mõttekäiku, et temal on mõiste vabadus alati seostunud sõnaga võimalused. Ta ütles, et nüüd on temalt vabadus võetud, sest pole enam võimalust astuda üle Narva silla, lennata Avignoni teatrifestivalile. Ta kinnitas, et ei ole neid võimalusi palju kasutanud, aga teadmine, et need on olemas, on teda ikka elus hoidnud. Ma selle mõttekäigu võtsin kohe omaks. Täpselt nii olin mõelnud, kui koroonapiirangud panid teatrid kinni. Ma ei käinud teatris igal õhtul, aga teadsin igal hommikul, et kui tahan, saan minna. See oli vabadus. Oli üsna valus, ehkki sain hakkama. Ma usun, et sellesama sündroomi tulemus on, et kõik kontserdid ja suveetendused on tänavu vaatamata piletihinnale ja kvaliteedile välja müüdud. Ei usu veel – paras idealism muidugi –, et tegu on peoga katku ajal.

Idealism

Äkki on idealismi mõõt magus suutäis mett. Ukrainas toodeti enne seda kuradi sõda 700 000 tonni mett. Mul on kuidagi tunne, et see on tähtis, mis siis, et enne sõda räägiti sellest, kuidas nende odav mesi meie mesinike mee turult välja sööb.

Ehh, kui kiiresti kõik muutub. Pea peale keeratakse kõik. Kas see on 21. sajandi tunnus? Kuidagi ei taandu tuumakatastroofi hirm. Ka aatompomm ja tuumaelektrijaamad on pärit 20. sajandist. Jah, ma kuulen tarkade näpuviibutust, et tehnoloogia on arenenud. Mis siis, kui ikka tuleb lugeda pealkirju „Kas Venemaa lasebki Zaporižžja tuumajaama õhku?”. Selgub, et venelastest sõjardid kasutavad tuumajaama sõjaväebaasina.

Kas idealismil ei olegi enam kohta maailma mõttearengus? On vaid materialism, mille arengukaar on ähvardavalt lõplik.

Ilmus Maalehes.