Surmast on hakatud rohkem rääkima. Tahaks uskuda, et kogu maailma targemad pead otsivad koroonahaigusele vastumürki. Otsivad ja leiavad. Kõik käib kiiresti, et leiavad veel enne kui see lugu lehes ilmub. Viirusele vakstsiini!

Aga surm… just öeldi näiteks raadios, et toitumissurma sureb maailmas kuni kümme inimest päevas. Mäletan ühte teatrietendust, kus tuntud arstist isa ei tahtnud mõista oma poega, kes oli saanud tervisearstiks ja õpetas inimesi sööma ja jooksma. Poeg teenis sellega tohutuid summasid. Mina küsin endalt, kui suur on tõe osakaal, kui kirjutatakse reaalsest elust.

Kuidas mõista maailmas toimuvat, jah, näiteks selle taustal, mida mulle kirjutas minust kümme aastat noorem tuttav: „Kuidagi väga kiiresti tuleb kõik – vanus, haigused ja maailmalõpp.” Ma, vanusest sõltumata, olen peatudes mõelnud, et tuleks elada nii, et lahkudes jääks maha parem maailm. See mõte on haiget ka teinud, kui olen tajunud, et miski läheb nihu. Mitte maailma mõõdus, vaid oma elu ja tegemistega. No neil hetkedel, kui mõtlen, et olen esmapilgul vaba inimene, aga tegelikult tajud ja tunned ära need lõad, mille küljes paratamatult ripud. Küllap raamatud on aidanud iseseisvalt mõtlema. Jah, ja muidugi ka lõa otsa noppinud.

Kui palju on tõtt…?

Kuulasin üle David Vseviovi raadiojutud kirjanik Ilja Ehrenburgist. Mäletan ennast, kui olin vaimustunud Ehrenburgi romaanist „Julio Jurenito.” Kirjanik kirjutas selle sada aastat tagasi, 1921. aastal. Eesti keeles ilmus see 1972. aastal Loomingu raamatukogus. Olin siis 16 ja see oli nagu kingitus tollal lugeda. Nüüd sellele romaanile uuesti mõeldes käisin raamatukogus. Ma ikka veel võpatan seal, kuid miski ikka käsib minna selle riiuli juurde, kuhu ilmuvad tasuta raamatud. Seekord siis jäi meeleheite märgina näppu Betti Alveri 1966. aastal välja antud luulekogu „Tähetund”. Panin selle eksemplari oma portfelli Ehrenburgi kõrvale ja jäin mõtlema, kas need kirjanikud elus oleksid tahtnud kõrvuti olla.

„Torm läheneb koerana haukudes./ Huu! – Remmelgad painduvad maani!/ Tuul roostetand võtmeaukudes/ vilistab kaerajaani,” on Betti Alver kirjutanud ja dateerinud selle luuletuse „Maru 1” 1940. aastaga. Täna lugedes on neil ridadel sada tausta, üks neist sõda.

„Selgub, et kõik prantslased, sakslased, venelased ja inglased – vihkavad, vaimustuvad, kardavad, torkavad, kannatavad, rögisevad, surevad ja mädanevad üllatavalt ühtemoodi,” kirjutab Ilja Ehrenburg 1921. aastal, öeldes samas, et sõda on rahvusvaheline vihkamine. David Vseviov räägib oma saates, et seesama Ilja Ehrenburg, olles 1942. aastal sõjaajakirjanik, avaldas artikli pealkirjaga „Tapa”. Sisuks see, et tapa sakslasi, valimata. Mulle Vseviovi jutust jäi silma see, et loosungid levisid tollal lendlehtedel, kus muu hulgas üleskutsuv küsimus: „Oled sa täna sakslase tapnud?” Vastasrinde propaganda omakorda olla Ilja Ehrenburgi kutsunud Stalini kodujuudiks ja Hitler ise oli andnud käsu tema tapmiseks. Vseviov seletab, miks me neist tapmisloosungitest üsna vähe teame. Et sõja võitjale ei sobinud tapjaoreool. Sobis vabastaja kuulsus ja see siis ka saavutati. Just see on hoiatav, et ebainimlikkus osati maha vaikida, kangelaslikkust teisel moel näidates.

Kas maailm muutub?

Olen oma märkmetesse mitmel korral kirjutanud mõtte: „Vabadusel on mõte vaid siis, kui oled küllalt iseseisev.” Seekord jäin mõtlema, kui palju on siis küllalt. Ühest hiljutisest jutuajamisest on jäänud meelde mõttekäik hooldekodus oma viimaseid päevi veetvast inimesest, kelle jaoks iseseisev teekond voodist aknani on sama tähtis kui kunagine võimalus istuda lennukisse ja lennata kustahes maailma punkti.

Taas hiljuti ütles professor Ülo Vooglaid muu arutluskäigus ootamatult, et enamus teadmisi saab inimene mitte õppides, vaid kogemata. Teadmised kogunevad. Ja selleks, et nad koguneksid, tuleb elada.

Kuidagi väga kiiresti tuleb kõik – naftasõda, koroonapaanika ja maailmalõpp. Meedia räägib kriisiplaanidest ja sellest, mis siis saab, kui koroonahaigusele ei leita ravimit. Või ei leita seda nii kiiresti, et maailmas tasakaal – õhkõrn nagunii – säiliks. Pole raske täiskõhuga ja, vererõhutablett hinge all, mõelda, et inimesed on kogu aeg teel, teades, et ega kohale kunagi ei jõua. Muidugi, ainult loovus viib edasi.

Sada aastat tagasi muutusid ka meil Eestis kõik mõttemustrid, me saime oma riigi. Mis juhtub hetkel?

Üsna huvitav oleks teada, kas need maailma helgemad pead, kes praegu otsivad koroonaviirusele ravimit, vaktsiini, teevad seda soovist päästa maailm. Või motiveerib teadust raha, mis sellega kaasneb? Kas juba kriisiplaanide varjus ei ole valmis plaanid, kuidas kasutada leiutist? Kindlasti on need valmis. Ja saja aasta pärast, kas siis arutatakse tagasi vaadates, et maailm oli ülerahvastatud ja siis tuli globaalne katk. No ei taha hästi seda mõttejuppi edasi mõelda.

Ma ju tegelikult Ilja Ehrenburgini tagasi jõudsin tänu kohtumisele ja jutuajamistele lavastaja Lev Erenburgiga. Tema lavastus „Kuningas Lear” ületas mu jaoks tavateatri headuse, tõusis kõrgemale. Mõtlesin, et kui tänavatel valetatakse, tuleb teatris võimendada tõtt. Lev Erenburgi lavastus oli verine.

Mingisugune lootus

Me rääkisime temaga inimeseks olemisest. Ta ütles kuidagi nii, et tuleb maailma näidata nagu see on, aga ikkagi peab vaatajal jääma mingisugune lootus. Jah, mäletan õigesti, et mitte lohutus, vaid lootus. Erenburgi „Kuningas Lear” lõpeb laibahunniku pildiga. Viimane elav hing poob ennast eeslaval üles. Justkui seesama tunne, et lõpp on vaikus. Ja siis lavastaja laseb linnukesel laulma hakata. Poodu suust tuleb muna. Lavale tormab narr, kes aitab tegelased laibahunnikust püsti ja kummardama. Ega see inimloomuse kuri salalikkus ja alatus meelest ei lähe niipea, aga mingi kunsti vabastav mõju tekib, kui saalitäis publikut püsti tõustes näitlejatele reipalt plaksutades tänu avaldab ja trupp omakorda publikut aplausiga vastu tänab. Ja muusika ju ei lõpe…

Jätta endast surres maha parem maailm… See on suur kategooria, milles mõelda, elades oma väikest elu. Mõtlen, mis saab siis, kui see 21. sajandi viiruslik katk piirid suleb. Piiride sulgemisest on ju räägitud ka seoses rahvaste rändamisega, mis tahes sildi all see siis ka ei toimuks. Tõsi, viimastel päevadel on rohkem kui haigusest hakatud rääkima selle tagajärgedest majandusele või rahale. Kõik langeb.

Selles kaoses jäi muide silma pealkiri, et kulla hind püsib. Naljakas maailm on. Mõtlesin sellele, et olen elanud pika elu ilma kullata. Ainult kuldne päike on olnud saatjaks. See on me kõigi saatjaks kogu maailmas, aga üksmeelt pole. Lootus, et 21. sajandi koroona riike ja rahvaid ühendab, on õhkõrn.

Ja ikkagi ei saa meeleheitel lasta võimust võtta. Võib ju mõelda ka nii: selleks, et elu oleks õnnestunud, peab ta olema küllalt raske. Inimeseks olemise kvaliteetide reas on üks esimesi võime ette näha ja mõelda. Tuleb uskuda, et maailm seda võimet oma rahaahnuses minetanud ei ole. Usun, et esimesed suurd kaotaja on meil hoopis teatri ja kontserdi korraldusega tegelejad. Kui massiasju ikkagi enam ei saa korraldada? Kas riik siin saab muu kõrvalt niigi napi toetusega kultuuriinimesi veepeal hoida seni kui olukord normaliseerub? Samas segastel aegadel on meeleahutustööstus alati teeninud.

Ilmus Maalehes.