Märt Treieri autorilavastus „Neli barokset teatrinovelli” vastab üsna täpselt oma nimele, nimelt tähendab sõna barokk portugali keeles ebakorrapärast ehk siis ka lihvimata pärli.

Märt Treieri lavastus on muusikast ja ta ei kasuta lavastuses muusikat. See on sõna ja keele tähtsuse rõhutamine, tema moodi.

Mind üllatas, et Märt Treier lavastajana ei olnud püüdnudki laval nelja novelli mingi kujundiga ühendada, tervikut rõhutada. Esietendusel oli (tahtsin kirjutada juhtus, aga pole üldse kindel enam selles, et juhtus) hoopis vastupidi. Iga novell lõppes sellega, et publik plaksutas ja selles kaasa teinud näitlejad kummardasid. Nüüdseks olen üsna veendunud, et lavastaja Treieril oli see nii mõeldudki. Ja tervik tekkis.

Miks ma nii arvan? Arvan, et seda n-ö tavapärast lihvitust, mida tänapäeva teatris enamasti kohtab, polnud lavastuses seetõttu, et tehti vaest teatrit. Osalt olude sunnil, aga osalt mu meelest selleks, et rõhutada sõnateatri, eestikeelse teatri tähtsust tegijate jaoks. Lavastaja soov oli, et keel kannaks dialoogide mõtet ning see temal ja neljal näitlejal ka õnnestus.

Selle lavastuse alustekst, neli dialoogivormis novelli on kirjas Märt Treieri hiljuti ilmunud raamatus „ÄRA. Laulud laokil inimestest”. Need on üsna filosoofilised tekstid. Autor ei ole neid kirjutades ennast vaevanud tegelaste füüsilise tegevuse kirjeldamisega. Lavastaja tahtel on novellid laval saanud teise järjestuse kui raamatus.

Esimeses novellis „Ainult etturile” on malelaua taga mees ja naine. Kohe seal alguses leidub autori repliik: „Ah ja, hetkeseis malelaua taga on igav.” Ei hakka laval sündivat kirjeldama, aga see, mis nägin – ja ennekõike kuulsin – oli põnevam kui lugedes. See mäng ei olnud ju üldse vaid malemäng, vaid naise ja mehe vaheline flirt, kus kohati jõuti teineteiseni, kohati kaugeneti. Mängiti mitut mängu, nagu elus paraku. Sisetegevuse rütmika jõudis vaatajani.

Kuidas mängu päriselt mängides jõuda kohtumiseni? Sellest see novell ja laval see oli alltekstirohke, mängiti male reeglite järgi. Mu jaoks jäi kõlama küsimus, kui palju võib rikkuda mängureegleid ja seda üldse mitte ainult malemängus või mehe ja naise suhetes, vaid elus üldisemalt. Erootiline alatoon muidugi ka ei kao loost, millal, milliste käikude peale naine avaneb?

Nimetasin eelpool nähtut vaeseks teatriks, aga oli ootamatu, et muusikas tark, isegi heliloojaks õppinud Märt Treier ei kasuta oma lavastuses muusikat, ühtegi heli peale inimese hääle. Mis oleks olnud loomulikum, kui see, et just tema teeb oma lavastusele helikujunduse, mis loob atmosfääri, juhatab ühe novelli välja ja alustab teist. Aitab mõtlemisel ja atmosfääri loomisel näitlejaid ja vaatajaid. Aga Märt Treier ei tee seda, ei kasuta helikujundust. Ma nüüd arvan, et meelega.

Teises novellis „Plastiliini needus” kohtuvad tühjas rongijaamas prostituut ja ooperilaulja. Ooperilaulja peab jõudma esinemisele, nõnda, et seal tuleb mängu aeg, pinge, kas rong tuleb või ei. Publik ju ootab. See annab loole rahutuse ehk, aga tähtis on küsimus, miks ooperilaulja või mistahes ameti pidaja peab ennast prostituudist paremaks? Miks ja kas muusika on tähtsam kui… Või on muusik ja prostituut sarnased?

Kolmandast novellist „Kuidas seletada noote surnud kanale?” jõuab lavale vaid epiloog. Tegu on looga, kus geniaalne helilooja kirjutab oma teoseid sahtlisse ja tal on selleks terve kapp, mis teostest, mida ette ei kanta, lausa pungil. Külla tuleb ajakirjanik ja teemaks see, kas looming on ka siis looming, kui see kuulajate ja vaatajateni ei jõua?

Lavastuse viimane novell kannab nime „Oaas”, selle mõtte on autor täpselt sõnastanud kavalehel. Ta küsib, millal me viimati oskasime kõnelda vaikuse keelt? Küsib ja annab sellega ka vastuse küsimusele, miks tema lavastuses pole muusikalist kujundust. Jah, kuna kogu lavastus kõneleb selges eesti keeles muusikast ja muusikutest, mängust ja lõpuks meid ümbritsevast mürast, mida Treieri sõnastatuna „neurootilisse maailma suunavad pealiskaudsed mängujuhid”.

Kusjuures ükski Märt Treieri kirjutatud karakteritest, mis nüüd lavale on jõudnud, pole karikeeritud. Eriti tahaks sellest näitlejate kvartetist esile tõsta Meelis Põdersood – ehk ka sellepärast, et ta oli mu hiljuti nähtud VAT teatri lavastuses „Kullervo” Pääru Oja tipprolli kõrval tollele võrdne partner. Põdersoo nüüdse lavastuse osatäitmised on teisest ooperist, muundumine on tajutav, aga sama kõrgel tasemel, lisaks ühendab ta lavastuslikult kaks novelli, mängides ühes ooperilauljat ja teises heliloojat. Neil meestel on palju ühist. Samas saab öelda ka nii, et tegu on ooperikoori laulja ja tippheliloojaga, üks neist esinemas iga päev, teine sisemisel sunnil produktiivne looja, aga oma loomingut sahtlisse peitev. Miks? Niisama saab mõelda, et Maarius Pärna mängitud prostituut ja ajakirjanik on ühest tüvest.

Lavastus kestab tund kümme minutit ja on hästi mõtteintensiivne, nõnda, et kuigi saan aru lavastaja mõttest lasta kõlada keeles kõlaval muusikal, oleks ma siiski oodanud neisse lugudesse muusikalisi puhkepause.

Lavastust mängitakse pisikeses intiimses Teoteatri teatrisaalis, nõnda, et näitlejad ja publik on üksteisele väga lähedal. Hetkel on plaan mängida kuus etendust ja kõik need on välja müüdud. Lavastaja Märt Treier saab 22. märtsil 50aastaseks ja tema autorilavastus märgib seda elutee verstaposti.

Neli barokset teatrinovelli

Autor ja lavastaja Märt Treier

Kunstnik Helga Aliis Saarlen

Mängivad Anneli Tuulik (Theatrum), Helvin Kaljula (Theatrum). Meelis Põdersoo (VAT teater) ja Maarius Pärn (Improteater Impeerium)

Eraldi:

Barokk (portugali keeles barroco, ‘ebaregulaarne või sibulakujuline pärl’) (VÕÕRSÕNALEKSIKONIS ON NII: port barroco korrapäratu kujuga pärl) muusikastiil, mida iseloomustab eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistatud, efektne ja emotsionaalne muusika.

Barokk kirjanduses, teravate kontrastide ja ülimalt viimistletud stiilikujunditega kirjandussuund.

Ilmus Maalehes. Fotod erakogu