Vastab „Kindrali” filmi vaadanud, dokumentaallavastustega Eesti teatris tuntuks saanud Mari-Liis Lill.

Mis pilguga sa vaatasid dokfilmi „Kindral”, kas sinus lõi välja dokumentaalteatri tegija?

Ma vaatasin filmi suure huviga. Olin nende sündmustega ju lihtsa lehelugeja tasandil kursis, aga minu jaoks olid põnevamad just need detailsemad ja isiklikumad sissevaated – mida rääkis Piret Niglas oma mõtetest ja tunnetest noorsportlasena, kes oli sunnitud keelatud ainete maailma sisenema, samuti Mati Alaveri päevikud – kuidas liikus tema mõte siis, kui asjad olid juba avalikuks tulnud. 

Seda tunnet, et peaks sellest teemast veel teatrilaval kõnelema, ei tekkinud. Mulle tundub, et kuna peategelased ise ei ole valmis sellest (veel?) rääkima, siis on see just selline materjal, mida ajakirjanduslike vahenditega avada – kuidas liikuda tõele võimalikult lähedale olukorras, kus asjaosalised püüavad seda võimalikult hästi varjata. 

Mis sulle selle filmi juures kõige-kõige rohkem silma, kõrva jäi? Mis üllatas? Mis oli ebameeldiv? 

Ma olen aru saanud, et olen pärit ajastust, mida ei nimetatud veel tõejärgseks, ja seetõttu on mul tihtipeale raske vaadata, kui inimesed üritavad tõde teadlikult väänata ja valetavad avalikult asjade kohta, mille kohta nad teavad, et need on tegelikult teisiti. Mind üllatas see järjekindlus, millega püüti eitada keelatud ainete tarvitamist. 

Miks peab dokteatrit ja selliseid dokfilme tegema, nad ju kisuvad lahti vanu haavu? Kui sina lavastad dokteatrit, kas sul on siis mingi soov eos käsitletavat esitada nii, et teen ja äkki sellist ebaõiglust enam ei juhtu, see ei kordu?

Ma arvan, et igal dokumentalistil võiks olla mingi pealisülesanne, miks ta seda lugu räägib, muidu on see lihtsalt uudishimutsemine. Antud juhul oli mulle tegijate eesmärk loetav – kuna uudiste ilmsikstulemise ajal oli nii palju vastanduvaid ja valulikke reaktsioone (Usume Andrus Veerpalu!), siis oli see katse distantsilt ja selgema peaga nendele sündmustele otsa vaadata ja liikuda tõele lähemale. Vanade haavade lahtikiskumine on väga valus, aga kui sealt mäda välja ei võta, siis need ei hakkagi paranema. 

Dokteatri – ilmselt on see hea teatri tunnus üldse – teevad elusaks lavastust läbiv kujund (või kujundid). Mis sinu jaoks oli selline kujund filmis „Kindral”? (Iseloomuomadustena soov olla parim, teenida raha, au ja kuulsus, soov valitseda…)

Minu jaoks muutus kujundiks see, et pressikonverentsil vähemalt üks mees nutab. Sest see on meie kultuuriruumis päris harv juhus, et me üldse sellist pilti näeme, lisaks olid need olukorrad psühholoogiliselt huvitavad – Andrus Veerpalu kinnitas, et ta pole keelatud aineid tarvitanud ja hakkas nutma. Need olid päris pisarad, järelikult miski tegi inimesele päriselt valu, aga me ei tea, mis see oli. Häbi? Kahetsus? Tunne, et minuga ollakse ebaõiglane? Samuti treeneri pisarad pressikonverentsil Seefeldis – mõjusid juba natuke tsitaadina, aga tegelikult olid ju päris. Ma arvan, et see ärataks tegelikult väga palju inimlikku kaastunnet, kui asjaosalised ühel hetkel otsustaksid kõneleda, mis olid nende mõtted, tunded ja ajendid nende sündmuste juures.

Ses filmis minu jaoks jäid kahtlused õhku, kas sulle ta ka mõjus nõnda?

Minul väga palju kahtlusi õhku ei jäänud. Leitud tõendid siiski ütlevad, et keelatud aineid tarvitati ja palju ulatuslikumalt, kui esialgu arvati. Mulle jäi pigem hinge kurbus, et kas tippspordis tõesti teisiti ei saa? Kas kuldmedal ilma keelatud aineteta ei olegi võimalik? Sest tegelikult tegid ju nii Veerpalu kui ka Alaver metsikult palju tööd, mida ei tasu siin suure pettumuse sees ära unustada. Eks see ole suurem eksistentsiaalne küsimus – elus võib igasuguseid asju saavutada, aga mis on selle hind? 

Mis teemaga, teemadega sa ise praegu teatris tegeled?

Mul esietendub jaanuaris Vanemuises dokumentaallavastus „Ütlemata”, mis räägib ütlemata jäänud asjadest inimese päritoluperekonnas – mis on need teemad, millest me pereringis ei räägi, aga mis oluliselt mõjutavad meie elu? Ja mis saab siis, kui me ühel päeval otsustame rääkida? Ning kevadel esietendub Noorsooteatris Vanessa Springora autobiograafial põhinev „Nõusolek”, mis räägib 14aastase tüdruku ja 50aastase meeskirjaniku suhtest ning vaatleb nõusoleku teemat natuke teise nurga alt – kas see, mis toona tundus vabatahtlik, ikka oli seda, ja mida tähendab nõusolek ebavõrdses suhtes?

Ilmus Maalehes.