Jaak Allik kirjutab raamatust “Mina olengi regilaul”

Maalehe ajakirjanik ja EV kultuurisaate OP vaatajailt äsja „särava kultuuriarvustaja” aastapreemia pälvinud Margus Mikomägi on ilmutanud oma kolmanda raamatu. Kaheksa aastat tagasi (2009) kandis esimene neist , mis sisaldas autori vestlusi 19 eesti teatriinimesega , pealkirja „Koguja raamat”. Sellise alapeakirjaga on Mikomägi varustanud ka oma järgmised teosed – intervjuude- ja portreedekogumiku meist ida pool asuvas kultuuriruunis tegutsevate tuntud lavakunstnikega – „Minu venelased ehk ühe parve linnud” (2014) ning äsjase „Mina olen regilaul” . Kui eelmistes raamtutes „kogus” autor põhiliselt oma vestluskaaslaste mõtteid, siis seekord on kaantevahel saanud tema enda mõtisklused ajast ja inimestest . See raamat on vormilt üsnagi kummaline- autor on aluseks võtnud viimastel aasatel tema poolt ajakirjanduses avaldatud publitsistika ning seda nüüd uuesti läbikirjutades seadnud eesmärgiks luua fragmentaarne kuid sisuliselt siiski katkematu mõttejada, mis fikseeriks meid, regilaulurahvast, iseseisvuse taastanud Eesti kolmandal aastakümnel.

Kaks aastat (1974-76) Toompea teatarikoolis õppinud ja pärast seda Ugalas” Jaan Toominga käe all tõelise näitlejakooli saanud Mikomägil vedas, sest tal oli õnn kaasa teha meie teatri viimase poolsajandi tipplavastustes (”Kihnu Jõnn”. „Rahva sõda” ja „Põhjas”) Seejärel „Ugalast” lahkunud ja pikemalt metsavahi ametit pidanud mehele ei andnud aga teatripisik rahu ja nii pöörduski ta kümmekond aastat tagasi teatrimaastikule. Rapla ajalehe „Nädaline” vahel kord kuus ilmuma hakanud „Teatrileheküljed” pälvisid Eesti Teatriliidu 2007 aasta kriitikaauhinna ning Kultuurkapitali toel levitati neid mitmete aastate vältel kõigis eesti teatrites. Tänaseks on (kulka otsustajate vahetumise tõttu) see traditsioon kahjuks katkenud ja teatrileheküljed on võtnud vaid veebis levitatava ning Mikomägi enda kulu ja kirjadega täituva „Teatritasku” kuju (www.teatritasku.ee)

Margusest on kümnekonna aastaga kujunenud meie üks kõige viljakamaid teatripublitsiste ja -arvustajaid. Tema hinnangulatt ja maitse on pärit Toominga-aegadel lavalkogetust. Teatrirahva seas räägitakse mõnikord, et Mikomägi kiitvat kõike , mida teatris näeb. Nii see muidugi pole, ta lihtsalt üldjuhul ei kirjuta neist lavastustest, mis talle ei meeldi. Kuid kirjutades valib ta tõesti sõnu ning on hinnangutes pigem leebe ja mõistev, sest mäletab endise näitlejana hästi, kuidas juhusliku sõna või pealiskaudse etteheitega võib tundliku kunstniku loomevõime halvata.

Süvenemine ja hoolivus ilmestab ka Mikomägi mõtisklusi elust ja inimestest. Seepärast on raamatut „Mina olengi regialul” ka keeruline arvustada. Olles nõus teose põhihoiaku ning ka paljude seal kajastuvate valudega , leidub igal leheküljel mõni arvamus, mida tahaks edasi mõelda või ka vaidlustada. Teatrist on selles raamatus juttu suhteliselt vähe. Räägitakse küll Adolf Šapirost, Timofei Kuljabinist ja Oleg Lojevskist, tuuakse näiteid Ain Lutsepa ja Roman Baskini poolt mängitud Mart Kivastiku näidendist „Sõdur” ning peatutakse tänaste teatitudengite Jan Teeveti ja Priit Põldma koostööl Peeter Volkonskiga lavastuse „Vallutatud” loomisel, kuid teatrinäited on seekord vaid tõukelauaks kaugemale minevaile mõtisklustel Kiites Lea Tormise kultuurilugusid rõhutab Mikomägi nende kriitilist heatahtlikkust ja kirjutatu üleajalisust. Selline hoiak on temalegi eeskujuks olnud.

Mikomägi valutab südant väga paljude olukordade ja hoiakute üle, mis meid ümbritsevad. Ta kirjutab: „ Me elame omavalitsemist mängivas riigis. Kõigil tasanditel. Sõna „demokraatia” on ammu mängulisus kuubis, et mitte öelda valetamine – valetamine iseendale”(…) Omavalitsuslikku otsustusõigust ei ole meil kahjuks enam ammu. (…) Poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha” Ta muretseb , et meie riigi hoog on raugenud, inimesest ei hoolita ning haritlaste ja ka vastutusvõimeliste poliitikute kasvatamine on unarusse jäetud. Meenutades, et Lennart Meri soovis juba poisikesena ameerika presidendiks saada ja tema isa nägi selle takistusena vaid tõika, et poiss polnud sündinud USA-s , tõdeb ta, et ükski tark isa ei ütle enam oma pojale, et õpi poeg, siis sinust saab suur riigimees, meie mistahes valitsused räägivad alalõpmata, kui tähtis on olla hoopis ärimees ja ettevõtja

Mikomägile ei meeldi ka see et saanud oma isade maal taas iseseisvaiks,tunneme me end siin tihtipeale hoopis turistidena ja koogutame rahapalvetega uuteks isandateks valitute poole (miskipärast on autori erilise pahameele pälvinud Euroopa Liidu nn. Leader -programm , millest minu teada on küll paljud külakogukonnad saanud abi päris toredateks ühisettevõtmisteks). Suures poliitikas jagab ta Jaan Kaplinski seisukohta, et Eesti ei elaks üle järgmist sõda, ükskõik, kes selles sõjas ka võidaks ning meie tänane välis-ja julgeolekupoliitika mitte ei vähenda vaid suurendab sõjaohtu Baltikumis. Ta näeb läbi, et sõjakollete elushoidmine (ja neist tulenev põgenikekriis) teenivad sõdivate poolte sõjatööstuskomplekside huve.

Globaalprobleemide kõrval vaevab Mikomäge maa-elu ja väikepõllunduse elujõu hääbumine ning kultuurituse pealetung. Valu teeb vanale mehele ka see, „et noored ja vanad enam kokku ei saa, üksteist ei kuule, üksteiselt ei õpi…” Aga eks see viimane ole küll vist looduse ringkäigu igavene paratamatus

Paljud asjad, mille üle Mikomägi muretseb (muidugi ka Rail Baltica) on samad, mille vastu „võitlusse” püüab kõiki „muretsejaid” ja „tõrjutuid” koondada EKRE. Samas pole Mikomägil grammigi EKRE-le iseloomulikku lihtsustavat kõiketeadmist ning enesekindlat võimujanu . Erinevalt helmedest teab Mikomägi, et lihtsaid lahendusi tema poolt üsna täpselt sõnasatud keerulistele vastuoludele pole olemas. Pannes pahaks pealiskaudust on ta oma hinnangutes ja soovitustes suutnud ise sellest üldjuhul hoiduda. Kuigi ettepanek asendada ajelehtede esikülgedel kurjad sõnumid headega ning panna vastutus (poliit)kultuurituse eest Kultuuriministeerimile, on mõneti naiivsed. Aga oluline on see, et ta ei taha külvata viha ning soovitab kõigis vaidlustes võtta eeskujuks Hiina vanasõna, et kaotajale tuleb ehitada kuldne sild taganemiseks , sest muidu on võitja nõrk ja rahu väga ajutine.

Mikomägi tahab, et iga laps , kes Eestis suureks kasvab suudaks veendunult öelda „mina olengi regivärss” nagu praegu teeb seda tema. Kõigi jaoks, kes samuti arvavad on Marguse raamat kosutavaks lugemiseks

Jaak Allik