Me lähedal peetavast sõjast on möödunud üle 50 päeva ja alles nüüd tundub kohane rääkida ka kirjandusest. Saati siis seoses sellega, et Tammsaare romaani „Kõrboja peremees” esmatrükist möödus just 100 aastat. Oli Tammsaare humanist? Arutleme Maarja Vainoga.

Kui see sõda algas, siis üsna mitmed kirjanikud mulle eravestluses tunnistasid, et mõtlevad tõsiselt tagasi oma loomingule just selle vaatega, et mis nad valesti on kirjutanud, et 21. sajandil sai alata selline jubedus.

„Ilukirjandus aitab elu mõtestada. Ja see on igal ajal vajalik,” ütleb Tallinna Kirjanduskeskuse direktor doktor Maarja Vaino.

Maarja, kui sa peaksid olema ajakirjanik ja alustama artiklit „Kõrboja peremehest”, siis mis selle raamatu juures see kõige tähtsam on?

Tammsaare ise ütles oma intervjuus selleks kõige tähtsamaks… Ta ju vähe intervjuusid andis, aga ühes neist ta pidas vajalikuks ära märkida, et tema sõnum „Kõrboja peremehega” oli see, et Kõrboja talu on otsekui Eesti metafoor. See talu on olnud laokil. Väike Villu, kes romaani lõpus sinna läheb, peab saama peremeheks. Peremees peab kasvama selle talu keskkonnas. Siis ta oskab seda armastada, oskab selle eest hoolitseda, oskab sesse suhtuda heaperemehelikult.

Ma arvan, et see suhtumine ei ole kuhugi kadunud, see on iga inimese ja iga riigi elus kogu aeg aktuaalne teema – kas me oskame oma riigi ja maaga, mis meile on antud, õigesti ringi käia.

Te avasite romaani sünnipäeva puhul Tammsaare muuseumis näituse.

Jah, nimeks on „Kadunud maastikud”. Ühest küljest viitab see Teise maailmasõja käigus hävitatud külale, kus Tammsaare oma metsavahist venna juures elas ja selle romaani algselt välja mõtles. Teisest küljest tahaks tähelepanu pöörata sellele, mida praegusel ajal võime kaotada. Kas oleme kindlad, et meie põlislaantest ei ole saamas kadunud maastikud? Või et me lõpuks oma riiki nii ei peaks vaatama, et oli meil selline ilus asi…

See on näituse kontseptsioon.

Romaanis on võimalik eristada vähemalt kolme tasandit. Tammsaare väga isiklik tasand. Kogu see Koitjärve maastik, mis Kõrbojasse on üle tõstetud. Isiklik armulugu, Katku Villu on kirjaniku alter ego mingil määral. Kirjanik jättis seal elanud sümpaatia, Leeni kosimata, kuna oli oma tervisega hädas… Katku Villu samal põhjusel ei lähe Kõrbojale peremeheks.

Teine tasand on ka ühiskondlik taust, mida Tammsaare ise rõhutas.

Ja kolmandaks mütoloogiline ja religioosne taust.

Räägi sellest, mida pead silmas ühiskondliku tausta all?

Tammsaare oli kogu oma loomingus ühiskondlik kirjanik. Paremini tuleb see välja lugedes „Põrgupõhja uut Vanapaganat” – mütoloogiline, aga ka väga ühiskondlik teos. Ta ju reageerib vahetult Teise maailmasõja puhkemisele. On kirjutatud sõja eelõhtul ja kirjeldab seda maailma, mis viis sõjani.

„Kõrboja peremehe” kirjutamise mõte tuli Tammsaarele ammu, seal Koitjärvel aastal 1911, kui ta seal tuberkuloosist paranes. See vormus tal romaaniks Esimese maailmasõja lõpus, siis, kui Eesti vabariik välja kuulutati. Aasta 1918 on ta ju vaikivalt romaani ära peitnud, et meile märku anda, mis ajal kogu sündmustik toimub. Kõrboja Anna läheb kodutallu ja mõtleb, et on ainus inimene, kes teab, et Eestis on toimunud kalendri muutus.

Ja see kalendri muutus toimus just aastal 1918. Need on jah uhked detailid, mida ei koolilapsed ega ilmselt ka mina, kui nüüd loeksin, ei märkaks. Sina kirjandusteadlasena seda näed.

On ju huvitav? Tammsaare on just selliste asjade meister. Sa märkad midagi ja see tekst nagu plahvatav su käes, saad mingi täiesti uue dimensiooni oma lugemisele juurde. Ja see saab alguse väikesest viitest, vihjest.

Kui rääkida üldisemalt ilukirjandusest, siis kas selle lugemine annab intelligentsuse, harituse? Et see on ka õppimine?

Lugemine, ilukirjanduse lugemine on inimese vaimse arengu eeldus. Kui sa ei loe… Hea küll, ma ei ütle, et kirjandus on ainus kunstiala, mille kaudu inimene saab vaimselt kasvada, aga ilma kunstita, kunsti erinevate vormideta ei ole see üldjuhul võimalik. Vaimne kasvamine on tähtis, mulle tundub, eriti praeguses maailmas, kus inimene aina enam on küsimärgi all…

…mida see tähendab?

Erinevad aju- ja muud uuringud näitavad, kui palju me ikkagi oleme bioloogilised olendid. Loomade uuringud toovad teiselt poolt looma kogu aeg inimesele lähemale. Aina rohkem leitakse loomadel ja inimestel sarnast. Leinamine, empaatia, huumorimeel, mängimine… ja teisest küljest on täiustuv tehisintellekt, mis teeb ja teab juba paljut inimesest paremini. Ja paratamatult tekib küsimus: kuhu paigutub inimene, kuhu teda vaja on selles maailmas?

Mulle tundub, et see, mis eristab inimest loomast ja tehisintellektist, on vajadus vaimselt kasvada. Püüdlus vaimse täiuse poole õigustab inimese kui sellise olemasolu. Sellepärast on kirjandus ja kunst selle vältimatu eeldus. On inimese saavutus.

Miks enamus me poliitikuid sellest aru ei saa?

Selleks, et inimene oleks palju lugenud, peab ta lugema hakkama lapsena. Inimene, kes hakkab lugema sügavas keskeas, ei jõua midagi ära lugeda.

Eks sellega on nii ka, et… Näiteks mina hakkasin lugema, usun, et kuueaastaselt, aga nüüd kuuekümnekuueselt tean ka, et ma ei jõudnud ja ei jõua enam ära lugeda väikest osagi sellest, mis oleks vaimselt kasvatav.

Kui hakkad lugema täiskasvanuna, siis see ei mõjuta sind enam nii sügavalt. Kõige tugevamad lugemiselamused, mis hinge jäävad kas painama või helisema, on lapsena, pubekaeas, siis, kui oled vastuvõtlik kogu maailmale. Sa ei tee seda enam pärast tagasi. Seepärast peaks kirjandus olema üks olulisemaid aineid ehk juba lasteaias.

Mõjutuse kõrval saab kirjandusest ju teadmisi kultuuri- ja kirjandusloost. On piinlik, kui kultuurikiht on õhuke – sa tahad otsustada riigiasju, aga kui kultuurikiht on õhuke, sa ei teagi, mis riik on. Juba rääkimisviisist tuleb välja, kas inimene on lugenud. Mitte ainult sellest, kas ta oskab millelegi viidata, aga sõnavara, väljendusoskus, intonatsioonid. Näitlejakoolitusega Zelenski teeb kõigile maailma poliitikutele silmad ette. Milline haritus, esinemise ja sõnaseadmise oskus!

Ma ei tea, kuidas poliitikutele selgeks teha, et keel, kirjandus ja kultuur on tähtsad.

Kas Eesti kirjanduses on olnud selgelt sõjavastast kirjanikku?

Paradoksaalsel kombel küll, aga Karl Ristikivi. Mees, kes kirjutas (küll keskaegsest) sõjast mitu romaani. Aga tema sõnum minu meelest on selgelt sõjavastane. Ta oli usklik inimene ja ta minu jaoks olulisemaid tegelasi on praost Tammik romaanist „Kõik, mis kunagi oli“. Ristikivi diloogia „Kõik, mis kunagi oli“ (1946) ning „Ei juhtunud midagi“ (1947) kirjeldavad vahetult sõjaeelset ja sõjaaegset Eestit. Praost Tammiku tegelaskuju võtab kokku ühe ajastu ja seob selle mingiks metafüüsiliseks, rahuaega igatsevaks tervikuks.

Kõrbojas on Tammsaare kujutanud külarahvast, kes Katku Villut ja Kõrboja Annat ümbritseb, üsna kadeda ja vaenulikuna?

Jah. Villu ja Anna mõlemad on ebaharilikud külaelanikud. Küla on selline pealtnäha väga üheselt asjadest aru saav. Selgete hoiakute ja arusaamistega, kuidas on õige. Ja nende jaoks käitub Anna valesti ja valesti käitub ka Villu. Küla ei sega isegi see, et ta kellegi maha lööb, et joob – ega ses suhtes ei olda tema suhtes kriitilised. Villu peale hakatakse viltu vaatama siis, kui ta Annaga tiiba ripsutab. Vaat see on küla seisukohast vale. Villu justkui ei kõlba Annale. Ja vaadatakse seega viltu mõlemale. Külal on teised reeglid. Romaani intriigi seisukohast on selline vastuolu vajalik. Just see teeb asja huvitavaks.

Aga muuseumitundides oleme tähele pannud, et noortele lugejatele lähevad hoopis eriti korda laste ja vanemate vahelised suhted, mis on seal romaanis tugevalt sees.

Tammsaare ja sõjateema?

Põrgupõhjas on apokalüptiline maailm. Aga mõeldes sõjast Tammsaare loomingus: Tammsaare puhul on lausa märgiline see, kuidas tema loomingus peaaegu täielikult puudub meie Vabadussõja temaatika. „Tõe ja õiguse” puhul eeldati, et üks osa – pärast Indreku Mauruse gümnaasiumi – peab tulema Vabadussõja osa. Aga Tammsaare hüppas sellest täiesti üle. Selle üle väga imestati.

Ma ka imestan, kui sa sellele tähelepanu juhid.

Kui vaadata Tammsaare publitsistikat, siis seal ta kirjutab sõjast. Ilukirjanduslikus loomingus mitte. Ma arvan, et Vabadussõjast Tammsaare ei kirjuta sellepärast, et ta muidu oli väga sõjakriitiline, aga selle sõja suhtes ta ei tahtnud kriitiline olla. Sest seda sõda ta ju tunnustas. Romaanis „Ma armastasin sakslast” on tal kahes kohas viide Vabadussõjale ja see on tunnustavas võtmes. Need on need üksikud hetked ka Tammsaare loomingus, kus eestlased on suutnud kõik erimeelsused kõrvale jätta ja seista ühe mehena millegi nimel. Vabadussõjas see nii oli.

Näidendis „Juudit” ta reageerib sõjale, see on kirjutatud Vabadussõja ja Esimese maailmasõja kontekstis.

Mõnes mõttes sõjatemaatika Tammsaarel hilisemas publitsistikas kanaliseerub tema masinakriitikasse. Talle on masinateema hästi oluline, inimese muutumine masinalaadseks. Ja mida ta kritiseeris tehnoloogia arengus? Et meil on veel kiiremad pommitajad, et meil on veel võimsamad pommid, millega iseennast õhku lasta. Tammsaare leidis, et inimesele ei ole ikka veel küll sellest, et ta saab teise inimese püssist maha lasta, vaid ta arendab veelgi „meisterlikumaid” viise, kuidas teisi tappa. Vee all, õhus ja maa peal. Et mida kaugemalt sa saad teist inimest tappa, seda lihtsamaks see muutub.

Eraldi:

Näitus «Kadunud maastikud. „Kõrboja peremees” 100”

Installatsiooniline näitus on üles ehitatud metsa motiivile. Külastajad saavad siseneda puude vahele, uudistada kadunud küla maketti ja lugeda Koitjärve kohta mälestusi.

„Kõrboja peremehe“ erinevaid kihistusi avavad lühikesed märksõna-tekstid, teada saab romaani kirjutamise loo ning selle, kes olid Tammsaarele lähedased Leeni ja Jakob Ploompuu.

Näitus Tammsaare muuseumis jääb avatuks 31. märtsini 2023.

Näituse kuraator on Maarja Vaino, kujundaja Katre Rohumaa.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.