„See mailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma.” Nii laulab Priit Pedajas filmis „Laanetaguse suvi” (1980). Kui kuumalained maailmas panevad me planeedi põlema, kas siis on paslik jaurata selle üle, kas kliimamuutused on saanud alguse inimeste tegevusest või mitte? Põlengud Türgis ja Kreekas. See, mis sündis läinud aastal Austraalias. Põlenud kängurud võiks olla ju paras hoiatus meile.

Hoiatus … ÜRO kliimaraport hoiatab … Ma ei saa siin mööda mind tugevalt puudutanud lavastusest „Serafima+Bogdan”. Esietenduse päeval ilmusid meediasse pildid Türgi tulekahjust ning see lavastus algas ja lõppes tulekahju ja selle kustutamise pildiga. Sellise lootusetuna näiva tegevusega. Siit selline mõttemäng: kui juhuslikult peakski selguma, et inimene pole kliimamuutuste peasüüdlane, kas siis peaksime ootama, kuni see muutus ise muutub?

Iseenesest üsna mõistlik mõttekäik ju. On ju teada, et mida rohkem inimene sekkub, seda enam asjad looduses tuksi lähevad.

Seda, et midagi on teistmoodi, tundsime kõik omal nahal üsna hiljuti, kui meil Eestis kuu aega valitses +30 kraadi kanti soojus. Oma nahk tundis muutust. Mul on nii, et nüüd +22 tundub ikka veel jahedavõitu.

„Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) just avaldatud aruanne „Kliimamuutused 2021: loodusteaduslik alus” määratleb esmakordselt inimtekkelist kliimamuutust kui tõestatud teaduslikku fakti,” ütleb Delfi lühike uudis esmaspäeval.

Postimehe arhiivist loen teisipäeval vastukaaluks Priit Pulleritsu 2009. aastal tehtud intervjuud teadlasega, kus juhtlõigus väidab: „Eesti päritolu teadusmees Arno Arrak annab vastulöögi kõigile neile, kes süüdistavad inimkonda maailma ajamises hukatusse.” Ma muigamisi mõtlen, et äkki ajavad ilma ja ookeanid hukatusse hoopis hundid ja karud.

Ja ärge öelge nüüd, et väikese riigi presidendil ei ole lahenduste leidmisel siin midagi kaasa rääkida.