„Ta oli mu vanem vend oma elu lõpuni. Käis me kodus, vaatas aia üle. Uuris, kuidas kõik kasvab. Õpetas. Vanem vend, ükskõik, kes ta on, on hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veelgi parem!” Nii räägib oma näitlejast ja lavastajast vennast arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu.

Me kohtume Liivi Künnapuga pärast seda, kui olen läbi lugenud värske raamatu Lembit Ulfsakist. Noorem õde oli mõistagi nende seas, kes raamatu kirjutanud Eero Epnerile Lembitut meenutas.

Liivi on Lembitust viis ja pool aastat noorem. Nad on sarnased. Põgusal kohtumisel tundub mulle, et mitte ainult välimuselt. Üks veri.

Räägin Liivile, kuidas ma Draamateatri „Mefistos” Juhan Ulfsaki meisterrolli tegemist nähes üsna tõsiselt veresidemele mõtlesin. „Nad on, jah, sarnased väga. Ja Juhan on ka väga minu isa, siis oma vanaisa moodi. Ulfsaki veri lööb läbi,” ütleb Liivi.

Omamoodi vereside toimib raamatugi puhul. Liivi ütleb, et Lembit soovis, kui ta juba haige oli, et raamatu temast teeks tütar Maria. Nii ka läks: Maria Ulfsak on raamatu toimetaja.

„Isa midagi sellist ütles, et sina siis tegele selle raamatu asjaga,“ meenutab Maria Ulfsak. „Ma olin üllatunud: ta oli sellistes asjades tagasihoidlik ja ma ei arvanud, et tal sellised raamatumõtted peas on. Aga nii see läks. See idee, et raamatu võiks kirjutada Eero Epner, tuli üldse mu nooremal õel Johannal. Kolm aastat läks selle raamatu tegemiseks.“

Kaitse all

Aga tagasi õe ja venna loo juurde. „Mul oli vanema venna kaitse peal,“ jätkab seda Liivi Künnapu. „See oli nii Räpinas ja hiljem Tallinna 7. keskkoolis. Kõik Lembitu klassi poisid hoidsid mind, tulid appi, kui vaja. See oli nii ka hilisemas elus.”

Koolivaheaegadel saadeti õde-venda Räpinast Tallinna vanaisa-vanaema juurde. „Maal teised lapsed siis ei uskunud, kui ütlesin, et olen Tallinnas käinud,” meenutab Liivi.

Lembitu sõber, kunstnik Leonhard Lapin, samuti Räpina poiss, oli Liivile hiljem öelnud, et mäletan sind küll, sellest ajast kui sa veel laua alla käisid.

Õde Liivi on näinud vend Lembitut koolipoisina oma esimeses suurrollis rahvateatri „Oliver Twistis” ja ka teatrikooli ajal tehtud Eesti teatripöörde avalööki „Suitsu õhtut” kirjanike maja musta laega saalis.

Liivi ütleb: „Eks mingil ajal olin ma Lembitule üks kõige tähtsam naisterahvas ema kõrval. Enne, kui tal pruudid ja naised tekkisid. Ma käisin lavaka eksameid vaatamas. Mäletan emotsiooni, mitte detaile. Uhke olin nende võimaluste ja venna üle ikka ka.” Selgub, et Liivi on koos Lembituga teksti õppinud. Lugenud dialooge koos.

Näod vastamisi

Ei oska öelda, kas sellest, et ma Liivi arhitektuuriajaloolase ametit tean, aga ta jutust jääb kõrva elukohtade, kodude asukoha tähtsustus.

Räpina lapsepõlvekodu majas oli kolm korterit. Teistes korterites elasid Vasja ja Vova. Tallinnas Oja tänaval elati 1960ndatel ehitatud maja kolmetoalise korteris, neljakesi. Neil oli Lembituga kahe peale üks väike tuba, sinna mahtus parasjagu kaks voodit. Liivi ütleb, et elati nii, et näod olid vastamisi.

„Lembit oli lõbus. Meil kodus tehti kogu aeg nalja. Mäletan, et kui Lembit hakkas kõva häälega midagi rääkima, siis ema ütles kõšš-kõšš, naabrid kuulevad. Nii on, et kui satud elama lähestikku, siis ikka suhtled ka rohkem.”

Tuleb öelda, et ka Eero Epner on raamatus Lembit Ulfsaki Räpina lapsepõlve ta kujunemisel väga tähtsustanud.

Liivi ja Lembit olid suured sõbrad. Saatus tahtis nii, et kui nad kumbki abiellusid, läksid nad elama Mustamäele ja elasid lähestikku, üle tee. See jätkus. „Me oleme kogu aeg kõrvuti elanud ja olnud ja suhelnud,” ütleb Liivi.

Teatriseos

Kui Liivi räägib, kuidas nad Linnateatri ülikonnas ja lipsuga direktoriga mööda Tallinna vanalinna majade keldreid ronisid, tuleb silme ette Raivo Põldmaa kogu oma korrektsuses. Aga sel jutul on põhjus.

Selgub, et Liivi Künnapu on teinud muinsuskaitse eritingimused nii Linnateatri Laia tänava majadele, Draamateatrile, Estonia teatrile kui ka NO teatrile.

„Kui ma Linnateatris tegin neid eritingimusi, küsis teatri direktor ettevaatlikult: „Miks Liivi meie teatris ei käi?” Ütlesin, et kus ma saan käia, et käin rohkem vaatamas oma sugulaste etendusi. Oodates küsimust, kes nad siis on, lisasin, et üks neist on ka teie teatris olnud. Kui ta siis kuulis, et Lembit on minu vend, siis ta hõiskas; „Elmo, Elmo! Liivi on Lembitu õde”. Ma Lembitule seda rääkisin ja ütlesin, kuidas mu väärtus tõusis sellega sada protsenti.”

Tagasilöögid

Eero Epner kirjeldab raamatus ka neid perioode, kui Lembit Ulfsaki elus ei olnud kõige paremad ajad. Liivi ütleb, et ta isegi pisut kahtles, kui Eero kehvadest aegadest kirjutatu üle mõtiskles. „Ma ju ei tea, kas need perioodid tal nii kehvad olid?” Aga tõesti olid Lembitu elus need perioodid, kus ei läinud hästi ei kinos ega teatris, aga ta jaksas vastu pidada.

Liivi on nõus sellega, et ega meestel olnud siis kommet oma masendust välja näidata. Ta ütleb: „Jumal tänatud, et sellel ajal ei olnud kollast ajakirjandust ja kroonikaid. Joodi ja seigeldi ikka palju. Seda tegi enamik kunstnikke, kirjanikke ja näitlejaid. Mu lähedased ja tuttavad, sõbrad ilmselt oleksid seal kroonikates alailma peategelased olnud. Kellel see elu kuidas läheb… Mõnel pehmemalt, mõnel raskelt.”

Eero Epner ütleb raamatus, et Lembit ei armastanud rääkida oma tööst. Liivi on sellega nõus: „Ta, jah, ei staaritsenud. Ei rõhutanud kunagi ennast. Ta parimad sõbrad olid lihtsad inimesed. Nendega ta suhtles parema meelega tõesti. Ega ta hiljem ka teatripidudest ei armastanud osa võtta.”

Iseloomustamaks Lembit Ulfsaki tuntust, ei kasuta noorem õde sõnu au ja kuulsus, aga räägib loo: „See oli Odessas. Lembit tegi seal mingit väikest filmiosa. Nad tahtsid õhtul baari minna. Pime oli juba. Keegi oli baariuksel suitsetanud ja Lembit küsis, kas on avatud– otkrõto. Seepeale oli vastatud: „Dlja vas, Paganel, vsegda otkrõto.“ („Teile, Paganel, on alati avatud.“) Teda tunti ära pimedas, hääle järgi.” Paganel oli Lembitu tegelane filmist „Kapten Granti lapsed“.

Mandariinid

Liivi räägib, kuidas Lembit „Mandariinide” filmist rääkima hakkas vähemalt kaks aastat varem, kui selle tegemiseks läks. Nii kaua võttis aega selle filmi tarvis raha leidmine. See, et Lembit tundis ära filmistsenaariumi headuse, oli selge kohe, kui ta seda luges.

Kui avaldan arvamust, et seda filmi tuleks just praegu uuesti näidata, ütleb Maria Ulfsak, et novembri teises pooles tuleb PÖFFil näitamisele Lembit Ulfsaki 75. sünniaastapäeva retrospektiiv. „Kuldlõige. Kolm filmi Lembit Ulfsakiga”. Seal on näitamisel filmid „Ukuaru”, „Keskea rõõmud” ja „Mandariinid”.

Liivi mäletab, kuidas Lembit oli „Mandariinide” tegemist meenutanud: „Algul ma hakkasin ikka mängima. Siis lavastaja tõmbas mind tagasi. Ma lihtsalt olin seal. Ja see oli õige.”

Hiljem, kui tuli „Mandariinide” filmi tunnustus, oli Lembit Liivile öelnud: „Tead, see on selline tunne, nagu oleksid saanud Rootsi vanatädilt päranduse, kusjuures ise teadmata, et sul seal vanatädi on.”

***

Liivi Künnapu räägib loo ajast, kui Lembit pärast keskkooli lavakooli eksameid ootas ja paariks kuuks Elektroonika tehasesse transameheks läks: „Kujutate ette, kõhnakest… Natuke ta seal oli ja tahtis ära tulla. Teised töömehed ütlesid: „Ära mine! Sa ei pea mitte midagi tegema, istu ja räägi meiega juttu. Meie teeme tõstvat tööd.”“

Eero Epner ütleb raamatu kaanetekstiks: „See eripärane anne, Lembit Ulfsaki anne, milletaoline oligi kogu maailmas ainult temal, on põhjus, miks temaga tehti sedavõrd palju filme, miks teda paluti uuesti ja uuesti lavale – ja see on ka põhjus, miks kirjutada temast see raamat.”

Detailirohke raamatu lõpuosas kirjutab Eero Epner aga nii: „Kuigi Ulfsaki surmast on möödas juba mitu aastat, näen kohtumistel korduvalt pisaraid. Inimesed vakatavad, vaatavad akendest välja, nutavad.”

Maria Ulfsaki sõnul tegi Epner raamatu jaoks pea 200 süvaintervjuud. Lisaks ühe mehe eluloole on see 1. novembril ilmunud raamat ka ühe ajastu kokkuvõte, ühe epohhi lugu.

„Lembit Ulfsak”

*Teksti autor: Eero Epner
*Toimetaja: Maria Ulfsak
* Konsultandid: Luule Epner, Piret Tibbo-Hudgins
*Tõlked vene keelest: Ilona Martson
*Keeletoimetaja: Katrin Kern
*Kujundaja: Margus Tamm
*Fotod: Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, erakogud
*Kaanel: Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Lembit Ulfsak aastal 1970. Foto: Oti Vasemaa, Eesti Rahvusarhiiv
*Raamatu valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Instituut
*Kirjastaja Caligari OÜ

Ilmus Maalehes. Pildid erakogu ja Sven Arbet.