Moto: Näidendi II vaatus, 6. episood „Skandaalid:

„Jaan Kross (valvsalt): Oot, oot, Juhan Viiding? See vaevab sind?

Lennart Meri (ettevaatlikult): See pole… niipalju vaev, kui midagi muud.

Jaan Kross (sama ettevaatlikult): Sa ehk, … no kui minu aimamiste suunakompass rikutud pole, siis… sa oled vist solvunud? Sinu riik ikkagi!”

Viimsi Artiumis esietendunud Jaak Jõerüüdi näidend „Lennart. Pöörtooliaastad” on esimene julge katse käsitleda me lähiminevikku kunstiliselt. Kui ma polnud veel etendust näinud, sõnastasin, et „lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku”. Lavastust näinuna julgen kinnitada, et just see aimdub ka lavastustervikust.

Austuseks mõned nähtud lavastust iseloomustavad märksõnad – tegemist on puhtalt sõnateatriga, tegemist on intellektuaalse teatriga.

Lugu, mis peaks defineerima 30 aasta tagust aega, osutub aja voolus täna ilmselt isegi tähtsamaks, kui siis, kui mängitud sündmused juhtusid.

Ivo Uukkivi, kes mängib esimest Eesti iseisvuse taastamise järgset presidenti, paneb Lennart Meri sõnade sisse ka oma soovi. Soovi, milline võiks me riik olla, millisest aust ja moraalist lähtuma, ja see andis ta osale ja sõnadele mitmekordse võimenduse.

Näitleja Ivo Uukkivi mängis Lennartit, kes näis pelgavat, mis Eestist võib saada 30 aastat pärast, ent tema seda ju ka teab, mis on maailmast saanud tänaseks. See on mu jaoks just see, mis teatrikunsti ime, et laval kõlavad kolmkümmend aastat tagasi kõlanud dialoogid ja me saalis tajume, kuidas need sõnastused on mõeldud meile praegu.

See teeb Lennarti pöördtooliaastatest jutustava loo suuremaks kui lihtsalt sõnad ja teod minevikust.

Runneli luuletus koputab südamele

Mu jaoks kandis lava-Lennartit ja kogu seda etendust luuletus, mille ta loeb ette Jaan Krossile. Uhke on, et Ivo Lennart võtab selle luuletuse teksti oma heleda pintsaku rinnataskust, mis jääb südame juurde. Ta tuletab meile meelde, et see Hando Runnel luuletus ilmus 10 aastat (nüüd siis 40 aastat) tagasi ja luulekogu nimi oli „Punaste õhtute purpur”. Julgen arvata, et selle luulekogu kõik luuletused on mingil moel viisistatud ja lauludeks saanud. Ka see on omamoodi fenomen. Lennart ütleb Krossile selle raamatu iseloomustamiseks, et raamat ärritas vihapurseteni parteimaja tegelasi ja igasugu muid veneaegseid ülemaid.

Kuidagi sai mu jaoks selle esietenduse märgiks seegi, et nimetatud 1982. aastal ilmunud raamatu kujundaja ja illustreerija oli Jüri Arrak. Õhtul oli esietendus ja ennelõunal tuli uudis, et kunstnik Jüri Arrak suri 86. eluaastal. Aga luuletus, mis koputas Lennarti südamele, kõlab nii:

„Ilus on ikkagi isamaa pale,

kui sellelt pühkida kõik, mis on vale!

Valet me tunneme, tõesti kõik teame,

ent kas just meie need pühkima peame?

Pühime küll, ent kui mõtelda järgi:

äkki ei jäägi siis palju säält järgi?!”

Just-just. Nagu inkvisitsioonis põletatud isa Klaasi tuhk koputas Thijl Ulenspiegeli südamele, sundides olema aus ja vaba, koputas Runneli luuletus Lennarti südamele, käskides hoida puhas isamaa pale. Olla aus!

Pöördtooli kujund

Üsna nõutuks teeb ühel hetkel saalis Lennarti etendust vaadates see, et varem polnud parem. Kolmkümmend aastat vaid, aga siis oli nii… Ajaloo hääl ütleb otse saali: „Mai. Eesti ajaloo suurim pangarööv. Hansapank, rööviti üle kahe miljoni krooni. Juuni. Purjus rahandusminister tegi autoavarii. September. Narva Eesti Gümnaasiumis plahvatas pomm. September. Suleti Haapsalu-Riisipere raudteeliin. Oktoober. Lindiskandaal. Oktoober. Valitsus astus jälle tagasi.”

Näidendi pealkirjas on autor rõhutanud, et tegu on pöördtooliaastatega. Lavastuse käigus laseb Lennart Meri pöördtooli tavalise tooli vastu välja vahetada. Sellel kujundil on muidugi ka kultuuripõhjalisemaid seletusi, aga mõtlesin, et pöördtooli saab võrrelda tuulelipuga. Kust tuul puhub, sinna lipp pöördub – selline on tuulelipu funktsioon. Pöördtooliaastad kindlasti tähendavad oma poliitilise suuna otsimist, pöörates abi ja toetuse saamiseks sinna ja tänna. Kuni on selge, et Eestil tuleb astuda Euroopa liitu ja NATOsse ja siis ei olnud enam vaja pöördtooli. Tooli jalad pidid kindlalt maas olema. Suund oli selge.

Kõned ja kõne

Ajaloo hääl ütleb meile kõiki neid Lennarti intellektuaalseid kõnelusi ja poliitilist ekvilibristikat jälgides, et Lennart Meri pidas oma esimesel presidendiajal – 6. oktoobrist 1992 kuni 6. oktoobrini 1996 – 161 kõnet, neist välisriikides 49.

Lavastuses tsiteeritakse pikemalt Hando Runneli eessõna Lennart Meri kõnede raamatule, aga lühem retsept ja ettekirjutus on see ju ka kõigile tulevastele ja praegustele Eesti vabariigi presidentidele: „Tõesti, president ei ole ega tohikski olla poliitiline mõiste. Ta peab olema üle. Ta peab olema nagu rahvas – loomulik.”

Kogu eelnev näidendi, etenduse ja lavastuse käik nagu valmistakski ette pinda sellele, et lava-Lennart lõpetaks lavastuse kõnega. Nii ongi.

Ja president alustab: „Meil on ja meile jääb riigi ja rahvana üks ülesanne – me ei tohi olla pelgad ajaloo jälgijad, vaid me peame olema ise ajaloo hääleks, kui jutt on Eestist! Alati! Ja seda sel kombel, et meid kuulataks!”

Ma ei hakka siin seda kõnet ümber jutustama ega tsiteerima. Kes kuuleb seda teatris, kes saab seda lugeda peatselt ilmuvast näidendiraamatust. Aga kinnitan, et see kõne, jah, just niimoodi lennartlikult esitatuna puudutab väga täpselt me praegust aega.

Küsisin näidendi autorilt Jaak Jõerüüdilt, kui palju selles kõnes on Jaak Jõerüüti, kui palju Lennart Merd? Kirjanik vastas, et see presidendi kõne koosneb täielikult Lennart Meri tsitaatidest, mille on küll kokku pannud Jaak Jõerüüt. Niisiis on tegu taas mitmekihilise originaaliga.

Isamaa pale puhtuse juurde tuleb tagasi ka lava-Lennart, pannes meile südamele, et Koidula ja Ernesaksa isamaa-laulus on isamaa kohta need kõige selgemad sõnad: ta siiski elab südames.

Eraldi:

Iproviseeritud meri

Margus Mikomägi

Tahan siin veel kord võimendada Ivo Uukkivi proovide ajal öeldut, kui küsisin, kuidas ta lahendab vastuolu, et Lennart improviseeris, temal aga on kindel tekst ja proovides kindlaks kujunenud tegevused?

Ivo vastas, et teatergi on kokkulepete kunst nagu poliitikagi on kokkuleppimise kunst. Kunst, mitte sõda. Ütles, et improvisatsioon ei tähenda ju ainult seda, et ma enda oma arust vaimukat teksti suvalisel hetkel laval suust välja ajama hakkan ja teised segadusse ajan, kui just nii ei ole kokku lepitud. See ei ole minu soolo, see on lugu Lennartist. „Lennart alustas paljuski nullist, seal tuligi palju improviseerida, sõlmides seejuures püsivaid kokkuleppeid, kus enam improviseerimisruumi nii palju ei ole. Meie täitsa nullist ei alusta, meil on seekord autori tekst. Meil on lavastaja, näitlejad, kostüüm, heli- ja videokujundus, lavatagused jõud, publik, meil on koostöö. Lavastus sünnib proovides koos improviseerides ja kokkuleppeid sõlmides.”

Täna tuleb selle eest, mis oli ja on, kogu lavastusmeeskonda tänada.

Küsisin kord proovide ajal Ivo Uukkivilt, kuidas ta ennast selleks rolliks ette valmistab. Meeles oli me pikem jutt pärast esimest lavastuse pressikonverentsi lennujaamas, kus peamiseks arutluse teemaks oli, kuidas mängida nii, et Lennart ei oleks Egon Nuteri suurepärase Lennart Mere näoga? Kuidas mängida nii, et laval oleks Lennart ja ta ei oleks karikatuur. Õhus oli ka see küsimus, mida ma Ivole proovide ajal ei tahtnud esitada, et kuidas mängida isiksust, kel ongi veidarad kombed, žestid ja kõnepruuk, nii, et see kõik on, aga see ei oleks väline?

Ivol kõik mõeldu laval õnnestus. Kui tahta seda sõnadega seletada, siis seletus ilmselt ebaõnnestuks. Saab ju vastata, et lugesin president Meri kõnesid ja lugesin „Hõbevalget”. Palju inimesi loeb ja on lugenud, aga nad ei ole sellepärasrt veel võimelised Lennartit laval mängima.

Mu jaoks on selle lavastuse võti see, kuidas Ivo mulle ütles muu hulgas, et kuidas ta seda rolli ette valmistab: „Istun mere ääres.”

Veel eraldi

„Lennart. Pöördtooliaastad.“

Teksti autor: Jaak Jõerüüt

Lavastaja: Karl Laumets

Kunstnik: Eva Maria Põldmäe

Muusikaline kujundus: Robert Jürjendal

Mängivad Ivo Uukkivi, Gert Raudsep, Ragnar Uustal, Tõnn Lamp, Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Anu Lamp, Toomas Hendrik Ilves, Christofer Rajaveer, Ragnar Uustal, Hardo Adamson ja Kristiina Uusna.

Delfi Meedia produkstsioon Viimsi Artiumis

Võimalikud piltide allkirjad:

Herkki-Erich Merila fotod.

1. Lavastuse viimane seitsmes pilt, mille autor on pealkirjastanud „Riigipea kõne”. Taga paremal pisikeses kõnetoolis ütleb Lennart Meri muuhulgas. „ Kohustus tähendab tööd, aga sellist tööd, mille kohta sobivad sõnad, mida ma laenan Valjala vallavanemalt August Otsalt, eesti talumehelt, kes oma väärikusega võiks anda eeskuju paljudele poliitikutele: „Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata.” Olge head, kirjutage need sõnad üles, ja iga jää hakkab liikuma, alati.”.

2. Lennart Meri ja Jaan Kross – Gert Raudsepp. Autor on stseeni pelkirjastanud „Gigandid”. „JAAN KROSS (segab vahele): Ma ütleks isegi lühemalt – ajaloo solgikraavid ei kuiva kunagi!

LENNART MERI: Muidugi.(lühike paus) Poliitilised süüdistused on aga alati lihtkohtlased – sa kas tegid midagi või jätsid tegemata, ja selline mustvalge arsenal kõlbab igaks rünnakuks.”

3. Bill Clinton – Tõnn Lamp, Lennart Meri ja Boriss Jeltsin – Rasmus Kaljujärv. Autor on stseeni pealkirjastanud: „Õised külalised”.

4. Tagaplaanil suurelt Toomas Hendrik Ilves – Toomas Hendrik Ilves. Autor on episoodi pealkirjastanud „Skandaalid”. „LM: (presidentlikult): Eestil on kiire. Eestil on väga kiire!

THI: Naah, eks muidugi, aga tead, skandaalid tulevad ja lähevad, need tuleb üle elada.

LM: (irooniliselt): Poleks selle peale ise tulnud!”

5. Urmas Ott – Rasmus Kaljujärv, Lennart ja Helle Meri – Eva Koldits. Autor on episoodi pealkirjastanud „Pressivaenlase intervjuu Eesti televisooni otsesaates”. „Urmas Ott: Proua Meri, veel üks taktitu küsimus, ühes te mind juba süüdistasite, küsiksin teise veel. Öelge, olete te olnud siin selles majas Kadriorus õnnelik?

Helle Meri: (paus, ohkab) Ma ei ole elus kunagi õnnetu olnud.

UO: Kuidas see on teil õnnestunud?

Lennart Meri: (ütleb vahele) Täitsa hea vastus!

Ilmus Maalehes.