Joonas Vatter, gümnasist

 

Teatrielu alustav gümnasist Joonas Vatter (s. 1996) kõnnib koos elujagu teatrit näinud ja seda uurinud teatriloolaste Lea Tormise (s. 1932) ja Kalju Haaniga (s. 1937) läbi Eesti teatrimaastike.

 

See on ajalooline foto. On aasta 2006. Eesti teater on saanud 100 aastaseks. Valgu kultuurimajas peetakse teatrikonverentsi, kus kõneldakse siitkandi suurest tearimehest Ants Lauterist. Avatakse mälestusmärk ja näitleja Arvi Mägi saab Velise haridusseltsi preemia.

Pildil istuvad konverentsisaalis kõrvuti helilooja Veljo Tormis, teatriloolased Lea Tormis ja Kalju Haan. Foto: Margus Mikomägi

 

Kui palju tahaksite praegusel ajal teatris käia, kas rohkem kui teil selleks võimalust on?

 

Lea Tormis: Teatris tahaks käia ikka veel palju, aga see sõltub muidugi ka sellest, kui palju mind huvitavat parajasti mängukavas on. Teatrikülastusi piirab enda ja pereliikmete terviseseis, teatri asupaik, ilmaolud ja transpordivõimalused. Eelkõige jäävad seepärast nägemata suvelavastused, millest on väga kahju. Vanus seab piirid, mida tuleb respekteerida (piletihind, mis minuvanuseid teatrisõpru enamasti piirab, pole Teatriliidu žürii liikmele nii suur probleem).

 

Kalju Haan: Olen üks eakamaid teatriskäijaid Eestis, sest kiindusin teatrisse juba aastal 1954 ‒ see tähendab, et pea täitub 60 aastat väga tihedat teatrikülastamist. Eelmänguks sellele olid muidugi kogupere teatriõhtud Raadioringhäälingu kuuldemängude ja luulelugemistega, kus nii lavastaja kui lugejana jäid meelde Felix Moor, Hugo Laur ja Mari Möldre, operetiaariatega Ants Eskola, Milvi Laidi, Aarne Viisimaa, Heino Otto, Miliza Korjus, Karl Ots jt.

Endalegi uskumatu on, et olen ära näinud teatrilaval kõik eesti näitlejate põlvkonnad alates August Wiera omadest Vanemuises (näiteks Leopold Hansen, kelle primadonnat Paula Möldrit sai vanadekodus käidud ka intervjueerimas, jne), rääkimata kutseteatri esimese põlvkonna legendaarsetest näitlejatest nagu Betty Kuuskemaa, Mari Möldre, Ruut Tarmo. Näiteks veel neist veidi nooremad Ants Lauter (Estonias aastast 1913) ja Hugo Laur (Estonias a-st 1918) jpt, või nendega kõrvu veel Narvas alustanud ja enne Estoniat Wiera laulumängudes gastroleerinud truu ja õilishingeline Salme Peetson.

Praegu viib mind teatrikassa ette eelkõige kustumatu nälg seesuguse haruldase kunsti järele ning pensionärina säästude arvelt saab see võimalik olla umbes 2 korda kuus (see ju keskmiselt 30-40 eurot 300-eurolisest pensionist). Sel on ka oma hea pool, sest püüan võimalikult täispangale mängida ‒ panna panuse parima teatri, parima lavastuse ja andeka näitlejaansambli, eelkõige aga väärtdramaturgia peale.

Millist teatrit külastate kõige meelsamini ning miks?

LT: Mul pole eelarvamusi teatrite suhtes! Külastan meelsasti iga teatrit, kus midagi põnevat kavas. Ent paraku määravad teatri asupaik ja ligipääsetavus mõnikord ka eelistused, Tallinna teatrite puhul lisaks ka see, et mõned ise kutsuvad ja informeerivad. Teiste linnade teatrid huvitavad mind endiselt, aga paratamatult olen neid nüüd vähem näinud.

Alati püüan ära vaadata Lavakooli diplomilavastused, sest see on juba töökohaga seotud ning uus põlvkond (ka teistest teatrikoolidest) on alati põnev. Meenutan nostalgiaga noorusaega, kus jõudsin haarata kogu teatripilti ja enamiku uuslavastusi ära näha! Eks neid oli siis vähem ka ja rongiliiklus teatrilinnade vahel hoopis tihedam praegusest.

 

KH: Meelsasti vaatan uudsuse ning samas žanri- ja režiihuvitavaid NO99 ja Von Krahli etendusi, ooperi- ja balletivallas külastan Rahvusooperit. Olen päri hea teatrikolleeg Helle Meri Pihlaku ütlusega, et janu hea teatri järele saab Vargamäel, Tammsaare maratonidel kustutatud pea alati, nii nagu seda tegi ka Raivo Trassi juba ligi kümnend tagasi Kurgjal mängitud “Meil aiaäärne tänavas”.

 

Milline on teie lemmikperiood käidud teatriteedelt?

LT: Lemmikperiood on tinglik mõiste. Ajaloolasena olen kõige rohkem tegelenud esimese Eesti aja teatriga, mida ise nägin vaid lapseeas ja vähevõitu. Aga kui midagi nimetama peab, siis ehk 1960.‒1970. aastad, see nn teatriuuenduse aeg (ning eel- ja järelaeg), mis tekitas iseenesest palju elevust ja vaidlusi nii teatris kui teatri ümber. Pealegi oli võõrvõimu ideoloogiline surve muutnud teatri rolli ja funktsiooni ühiskonnas, ta rahvusliku tähenduse või, pidulikult öeldes, missiooni hoopis olulisemaks, kui see on n-ö normaalses turumajanduslikus riigis, kus surve kultuurile lähtub pigem majanduslikest teguritest ja võimalustest ning publikuhuvi on killustunud ja pealiskaudsem.

Tegelikult on täitsa tore ajajärk ka praegu, kui teatripilt on mitmekesistunud. Entusiastlike väikekoosluste sünd ja samaaegne püsitruppide säilimine traditsiooni, järjepidevuse ning arengupinnase kindlustajana annab hea sünergia. Seda tõestab ka teatrikülastatavuse kasv viimasel ajal, kuigi nõukogude aja tipptaset vaatajate arvus pole veel saavutatud. Aga siis oli teatril ka vähe konkurente! Kuni püsib liikuv tasakaal eri suundumuste vahel, valiku- ja liigirikkus (mis on ka looduse ellujäämisvõimalus), on kõik hästi.

 

KH: Eks ikka tööperiood, mil oma parimail aastail, 1967-1991, olin, sain ja võisin tööd teha kirjandusjuhina Eesti Draamateatris ning mõned aastad ka Noorsooteatris. Olen Voldemat Panso 57 lavastusest ära näinud pea kõik, välja arvatud enne minu teatriskäimise algust, 1950. aastal etendunud lastelavastus “Himola varad” ja Noorsooteatris lühiaegselt mängitud Skowronski komöödia “Õnneseen”.

Pole siis ime, kui julgen tunnistada, et igal teatriskäigul kõnetab mind Voldemar Panso. Kui igav, mõttetühi ning vormita etendus on käimas, kõnetaks ta otsekui tegijaid ja lausuks: “Jutustage, mis on tühi sisu ja mis on teie lavastuse põhisündmustik ning vastake seejärel, mis on see “milleks”, mispärast seda etendust näidata tahate?”.

 

Millised olid näitlejad kirjeldatud ajal võrreldes tänasega ning kuidas on muutunud tollaste näitlejate positsioon ühiskonnas ja kultuurielus võrreldes tänastega?

LT: Pikk teatriloo uurimine ja teatrivaatamise kogemus on viinud lihtsate järeldusteni näitlejate osas:

a) Kõik head näitlejad kõigil aegadel on milleski sarnased ja milleski täiesti unikaalsed.

b)Väljendusvahendid võivad erineda ning muutuvad vastavalt elu muutumisele, eri maade ja ajastute ühiskondlikele suundumustele ja kunstilistele eelistustele.

Tublisti üldistades ja lihtsustades võib headest näitlejatest eristada kahte põhitüüpi: ühel on valdav intellektuaalne alge, n-ö erutus mõttest (mis ei tähenda tunnete puudumist), teisel spontaanne, nagu iseeneslik jumalast antud mängulisus (mis ei tähenda mõttevaesust). Neid tüüpe on igal ajal, igal rahval. Meie ajaloolised tüüpnäited on olnud Ants Lauter ja Paul Pinna.

Loomulikult on hulganisti ka n-ö vahevariante. Mõjuvaim on ehk näitleja, kelles kirjeldatud alged on enam-vähem harmooniliselt ühendatud; kes ühteaegu naudivad mängu ja kannavad mõtet, muutuvad vahel äratundmatuseni, jäädes ikka tuntavalt iseendaks, näiteks Ants Eskola ja Aarne Üksküla.

Muidugi tähendab öeldu suurt lihtsustamist. Ülalnimetatud ajal ei erinenud näitlejad selles üldistavas mõttes sugugi tänastest. Erinesid olukorrad, mõjutades näitlejaandeid, muidugi ka huvid ja maitsed, aga see pole esmatähtis.

Uus kõrgharidusega põlvkond tuli 1957. aastal avatud Panso koolist. Praeguste tulijatega võrreldes oldi kinnisemad, arglikumad ja tagasihoidlikumad, vähemalt esialgu. Aga oldi ka vabamad – eelnenud ränga ajajärgu hirmudest ja ahistustest. Isiksus ja iseseisev mõtlemine läksid Hruštšovi sula ajal hinda, oli silmade avanemise ja isikukultuse ületamispüüde ajajärk. Mitte nii palju kui täna, aga siiski tekkisid tahtmised näitlejal rohkem n-ö enda nimelt laval rolli kaudu rääkida. Tekkisid luulekompositsioonid, laulvad bardid. Kõneldi pihtimuslikust näitlejalaadist, rõhutati, et näitleja peab olema kodanik, mitte pelgalt võõra teksti rääkija. Rühmatöid praeguses mõttes, lausa oma sõnadega lavakõnelemist küll polnud. Hea dramaturgia andis tollal piisavalt võimalusi enda mõtte väljendamiseks.

Aga kõik see läheb juba ajalooloenguks. Sest peagi, Brežnevi stagnatsiooni ja kruvide taaskinnikeeramisega, muutus teatriaeg taas ja täpsustusid teisiti näitleja rõhuasetused, venestuse vastukaaluks tõusis huvi rahvusliku ajaloo, dramaturgiaklassika, vana rahvalaulu ja juurte otsimise vastu.

Paljud näitlejad kandsid neid mõtteid edasi ka väljaspool teatrit, eriti laulvad näitlejad. Kui 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse teatriuuendus tõi erihuvi teatraalsuse, metafoorsuse, tinglike võtete ning kehalisuse vastu (sõna valdamise asemel), siis nüüd jõudsid mõned võtted tüütu epigoonluseni, oluliselt uus aga sulandus teatrikeele muutumisse. Tekkis taas huvi süveneva psühholoogilise teatri vastu, aga mitte olmetasandil. Seda ergutasid meie esimesed ‒ esialgu tänu külalislavastajatele, tõesti head Tšehhovi-lavastused.

 

Aga neid tendentse võib lõputult loetleda. Järeldus näitleja positsioonist tänases võrdluses – muidugi oli ta siis vast sisuliselt silmapaistvam. Pole ju juhus, et perestroika-aegse Loomeliitude pleenumi (mis oli avatähis poliitilisele iseseisvumisele ja mille 25. aastapäeva äsja tähistati) algatajaks ja eestvedajaks oli tookord Eesti Teatriliit (ja ka nüüd, veerandsada aastat hiljem, osutus silmapaistvaimaks kõnepidajaks noor näitlejanna). Tahaks järeldada, et teatri avalik otsene kaasarääkimine ühiskonnas mitte vaid kunsti kaudu pole päris kadunud nüüdki, kui ka mõnd NO99 lavastust silmas pidada.

Aga tänapäeval on näitleja positsioon üldiselt silmapaistvam siiski meelejahutajana, kuulsa ja kummalisena. Teda tuntakse laiemalt pigem TV kaudu kui lavarollides, kui tahes heades, need jäävad marginaalsemaks. Aga vähemalt esialgu on neilgi oma austajaskond, on osasaajad ja viimaste hulka on lisandunud ka noori, mis on eriti oluline. Ühekülgne virtuaalsusevaimustus leiab vastukaalu, kui inimene veel end täiesti masinatele kaotanud pole – tahaks loota. Teatri “siin ja praegu”, lihast ja verest päris olek ja elususe jõud on selles mõttes eriti tähtis. Loodan, et see pole eaka teatrisõbra soovmõtlemine vaid.

 

KH: Oma subjektiivsuses nii teatrivaataja kui -töötajana olen näitlejateatri austaja. Igal õhtul on näitleja see, kes kunstipreestrina lavale astub ning meie kõikide – autori, lavastaja, kunstniku, jumestajate jt – tööd visiitkaardina publikule esindab. Hetked, mis kestavad tavaliselt kella seitsmest kümneni, on alatiselt pühalikud sellele kahele kolmandikule lavastusprotsessi liikmetest, kes tegutsevad kulisside taga, alustades piletöörist lõpetades direktoriga.

Eesti näitlejateatri harukordselt mitmekülgse ja rikka rivi üleslugemine nõuaks vähemalt 60 minutit loenguaega ning otsa ega äärt ei saa see ka siis, kui oled suutnud kool- ja põlvkonniti ringi peale teha. Näitlejate positsioon ja tähendus saab riigi, ühiskonna ning kogu kultuuri tarvis olla ja eksisteerida vaid laval, näitleja loodud rollides, eikunagi riigi- ja volikogus või ministriametis. Euroopa suurte teatrite tippnäitlejad saavad koguni nii palga kui pensioni riigikantseleist, akadeemikuga võrdselt tarifitseeritult.

 

Kes on olnud teie jaoks kõige salapärasem näitleja oma loomingus ja töömeetodites? Miks?

LT: Ilma teatud salapärata taustal ja alltekstis jääb näitekunst tihti üheülbaliseks. Aga kuidas seda sõnastada näitlejaisiksusega seoses? Küsimus “kuidas ta seda küll teeb”(mitte väliste trikkide mõttes) tekib mõjuva loomingu puhul ikka. See küsimus kuulubki teatrikunsti tervikumõjusse ega ole vist lahti seletatav. Näiteid – Ants Eskola Maurus oli selline, et kolleegid käisid igal etendusel lava kõrvalt vaatamas – iga kord oli midagi ootamatut sama põhijoonise juures. Välisteatrist näiteks Lawrence Oliveri Othello. Näiteid võiks jätkata, seletada – ei oska.

 

KH: Salapäraseim küllap saab olla sisemiselt rikkaim ja tehniliselt täiuslikeim isiksus, kogu oma sarmiga veetlev indiviid.

 

Kas oskate käidud teatriteedele toetudes sõnastada n-ö hea lavastuse valemi? Millised on hea lavastuse tunnusmärgid?

LT: Õnneks pole hea lavastuse valemit olemas. Peale tegijate sõnumi ja võimekuse sõltub see konkreetsest ajast, kohast, vastuvõtja ootustest jne. Kelle jaoks hea? Millal? Mis tingimustes?

Hea lühimääratluse on sõnastanud Ain Lutsepp: “Kõige tähtsam on inimlik puudutus”. Kõik muu tuleb selle järel, kui teatril on midagi olulist öelda ja ta teeb seda kunstiliselt ainuõiges vormis.

 

KH: Valemit pole, on oma ajastute tipud, need, kel on õnne liikuda läbi tsivilisatsioonide, kes on siin ja praegu ning olid seal ja siis.

 

Kas näete tänases teatrimaastikus kasutamata jäänud ressursse ning kui jah, siis milliseid (näitleja-, lavastaja-, visuaal- jne)?

LT: Ka üldiselt suure töökoormuse juures jääb kahjuks osa näitlejaressursse ikka kasutamata, olgu siis lavastajate poolt, kes valivad tihti kergema vastupanu tee, minnes kindla peale välja, või ka näitlejate endi poolt. Eriti vabakutselised on tihti sunnitud haarama ka nende võimaluste järele, mis nende arengut ei soodusta. Ka siis, kui näiteks rühmatöös püütakse ise oma rolli valida ja määrata, võivad mingid andevarud – lavastaja kõrvalpilgu ja süveneva juhendamise puudumisel – unarusse jääda. Näitleja on praegugi sõltuv elukutse. On väga oluline, kas näitlejal on peale ande ja meisterlikkuse ka endal midagi öelda ning kas õnnnestub selleks võimalusi leida.

 

KH: Et teater on kapitali ja kassa lõa otsas, siis tuleb nõudlikumalt küsida – kuidas on lood näitlejate ja eriti lavastuskunstnike ressursiga. Linnar Priimägi on leidnud, et lavakoolid valmistavad ette juba liig suurte koormatäitega lavastajaid, aga mina küsin – kuhu nad siis jäävad? Teatrid impordivad ju kõikvõimalikke ehk töötuidki lavastajaid välismaalt, kes kolinal üksteise järel läbi kukuvad, kui just muusikaliteatrit ei tee. Aino Talvi küsis omal ajal – kõnelete, et hea näitleja, aga öelge, kus ja millises lavastuses ta oma tipprolli on loonud.

 

Kas ja kuidas kannatab tänase kultuuripoliitika all teatrilavastuste kvaliteet? Millisena näete ideaalset kultuuripoliitikat, mis annaks näitlejatele piiramatu loomingulise vabaduse ega muudaks teatritegemise niivõrd suurel määral rahast sõltuvaks nagu see on täna?

LT: Piiramatuid loomingulisi võimalusi ei tule vist kunagi ja pole kindel, kas see asjale kasuks tulekski. Antud oludes optimaalseid võimalusi peaksid kultuuripoliitikud küll looma, mitte lähtuma eeskätt majanduslikust tulukusest. Teatri kasutegur ühiskonnas väljendub ju kaudselt ja pikema aja jooksul.

Loomemajanduses (ületähtsustatud moesõna) rõhutatakse liialt mõiste teist poolt. Oma kultuuri – nagu ka oma riigi – ülalpidamine on väikerahvale kulukas lõbu. Aga mis mõte meil ilma selleta oleks?

 

KH: Et teatrit majanduslikult ülal pidada, moodustab valdava osa repertuaarist kommerts-programm, mida on tänaseks häirivalt palju. Ütlen taas oma subjektiivse arvamuse, et Vanemuise teatri muusikalid röövivad ülemäära palju tähelepanu ja seetõttu kahjuks ka publikut. Mõelgem, mida tänased näitlejad mängivad ning mida mängida võiksid! Vaja on väärisrepertuaari! Mida mängisid omal ajal Aino Talvi, Lisl Lindau jpt vägevad naisnäitlejad, nende loomingus oli esindatud kõik – klassika antiigist, renessansist, Venemaalt, läänest, ka kodumaalt ning kõige kõrvale kaasaegne dramaturgiagi. Väärisrepertuaari puudujäägi tõttu valitseb tänases teatripildis oskamatus vallata värsikultuuri. Sõnakultuur on õnneks, peaasjalikult tänu Anu Lambile, heades kätes.

Panso on öelnud järgmist: “Kus on kirjas, et teater peab olema vaene? Teater saab olla ainult rikas.” Humaansuse kategooria ja stiiliterviku parima esindajana võib tänastest välja tuua lavastaja Uku Uusbergi ning küsin nüüd, kus on tema kommertstükid. Uusbergi looming on lähedal Panso sõnadele, et teater pakkugu oma osa nii algharidusega kui doktori-kraadiga vaatajale.

 

Mis on tänases teatripildis eriti hästi?

LT: Mitmekülgsus ja valikuvõimalused – see on hästi. Palju huvitavaid noori, kes elavat lavakunsti edasi viivad ning kellele loodetavasti Vaba Lava uusi võimalusi lisab.

 

KH: Näitlejad! Eriti rõõmustav on noorema põlvkonna pealetulek, Linnateatri nais- ja Draamateatri meesväe õitseng.

 

Intervjuu täispikk variant aadressil teatriblogi.blogspot.com

 

 

 

Eraldi kasti:

Kolm meeldejäävaimat teatrielamust, mis esimesena meenuvad?

Lea Tormis: Meenub kohe rohkem kui kolm, palju rohkem! Nimetan meelega ajalooks saanuid – uuematest on veel võimatum nii väikest valikut teha.

Voldemar Panso lavastatud “Inimene ja Jumal”, Adolf Šapiro “Isad ja pojad” ning Anatoli Efrose “Don Juan”.

 

Kalju Haan: Kõigepealt Andrus Kivirähki ja Uku Uusbergi “Kevadine Luts” Draamateatris, seejärel ja ennekõike Ivan Turgenevi-Adolf Šapiro “Isad ja pojad” Linnateatris ning kui veel nimetada, siis sõnateatrist mõistagi Elmo Nüganeni lavastused, ooperilavastustega Dmitri Bertmann Estonias.